lapse kasvatamine

Päev 4: mis tegi sind täna õnnelikuks?

/ Eveliis / Leave a comment

Ma jätan sellest küsimusest “täna” välja, sest kuigi mind juba täna on paar asja rõõmustanud ja päev pole läbi, siis millegi pärast ma kahtlen, et ees on ootamas midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Rõõmustamine ja õnnelikuks saamine/õnnelik olemine ei ole minu arvates üks ja sama asi. Ja kuna mu meelest natuke kõlab see uskumatult, mis mind õnnelikuks on teinud, siis ma mõtlesingi just seda teiega jagada.

Oskate arvata?

Kui te arvasite, et mind on õnnelikuks teinud Britt Ida Loviisa sünd, siis te arvasite õigesti. See on nii veider, kuidas minusugusest “lastevihkajast” on saanud pooleldi kanaema, kes ei suuda välja mõelda mitte midagi ägedamat ja paremat kui oma laps. Ma olen sellele palju mõelnud ja me oleme isegi Marekiga arutanud, et kes me oleks ja kus me oleks ilma Idata ning jõudnud järeldusele, et me oleks kaks tühiste eludega mõttetut inimest, kes ilmselt lihtsalt kulgeks läbi elu. Suurimaks rõõmuks reedeõhtune veinipudel.

Ida on minu mõttemaailma, arvamused, senised tõekspidamised ja elukorralduse peapeale pööranud. Inimesest, kes mõtles vaid tööle ja töötulemustele ning saavutamisele, on saanud peaaegu pärisinimene, selline, kelle üle ise ka natukene uhkust võib tunda. Võib-olla mitte maailma kõige kannatlikum ja targem ema, tihti võib-olla lausa liiga karm ja valjuhäälne, kuid siiski uhke ema. Ja ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et mina tunnen maailmas kõige rohkem uhkust selle üle, et olen ema. Kõik muud saavutused jäävad varju. See ongi mind õnnelikuks teinud.

cropped-img_1125.jpg

 

Kas ta kunagi sööma ka hakkab?

/ Eveliis / 29 Comments

“Ida, kas sa süüa tahad?”

“Jaaaaa!”

“Kas sa tahad võileiba?” täpsustan ma. Ida noogutab. Kui võileivad valmis, selgub et söögiisu on üle läinud. Ma söön võileivad ise ära.

“Kus Ida võileivad on?” hüüab ta sõjakalt viis minutit hiljem. Ma vastan, et sõin ära, aga võin Idale uued teha. Ida noogutab. Ma teen valmis uued võileivad, Ida vaatab neid ja ütleb, et ta ei taha leiba.

****

“Ida, kas sa suppi tahad? uurin ma õhtul laevas. Ida raputab pead.

“Kas sa putru tahad?” Ida raputab pead.

“Näita mulle siis, mida sa tahad!” Ida valib välja pitsalõigu. Me istume laua taha. Ida võtab ampsu ja ütleb: “Kõik!” Söömine on läbi. Kell on kuus õhtul. Enne seda on ta söönud kolm lusikatäit putru, ühe võisaia ja veerand õuna.

“Ida tahab süüa!” nõuab ta enne magamaminekut. Me lähme poodi, et talle midagigi osta. Ida valib välja suitsutatud viinerid, sööb kajutis pakist kolm viinerit ja ongi jälle kõik. Järgmisel hommikul ei ütle ta, et ta tahab süüa, vaid mängida. Ma olen loobunud buffees söömisest, sest ma ei viitsi enam vaadata, kuidas ta sööb ära paar ampsu saia ja ütleb “kõik”. Aga mina ei taha viie minuti pärast juba lahkuda, mina tahan süüa ja kohvi juua . Et pikk lugu lühikeseks teha, siis eile sõi Ida  ca 3 banaani, ühe saiakese, ühe kartulipaadikese, kaks ampsu grillvorsti, kahvlitäie salatit ja kaks lusikatäit jäätist.

****

“Ida, söök on valmis, tule sööma!” on üks lause, mida Ida tundub mitte kuulvat, sest 90% ajast ta ei reageeri sellele. Minu jaoks on oluline koos laua taga söömine ja ma lähen hulluks kui näen laual puutumata taldrikut toiduga. Hambad ristis olen ma nüüd harjutanud end mitte sellest välja tegema ja püüan endale sisendada, et Ida on vaid kolm ja ei peagi suutma laua taga süüa. Me sööme ise ja ei pööra talle tähelepanu. Magamamineku aeg. “Idal on kõht tühi!” ütleb ta. Kuidas ma saadan ta tühja kõhuga magama? Nii saab ta kapist midagi, mis EI ole õhusöök. Praegu on Ida võtnud pähe, et sööb vaid saia. See ajab mind hulluks.

****

Selliseid söögiteemalisi vestlusi, vaidlusi ja meeleheidet on meie majas nii palju, et ma võiks sellest eraldi raamatu kirjutada. Ida ei ole beebist saati süüa tahtnud, kuigi kõik targemate nipid sai läbi katsetatud. Isegi need pisikesed Salvesti beebitoidupurgid läksid meil tihti kapis pahaks, sest Ida sai paar lusikatäit ja juba siis oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin kadedusega teiste beebisid ja lohutasin end, et küll saab ka vanemaks ja hakkab sööma. Ei hakanud. Hoopis veel vähem on sööma hakanud.Ainukesed kohad, kus Ida on soostunud natuekenegi “inimese kombel” sööma on restoranid. Kuid ka siin sõltub kõik tujust. Ühel päeval võib ta isukalt süüa maapirnipüreesuppi, teisel korral sööb ta ainult saia ka keeldub laua tagagi istumast.

Ma olen uurinud lasteaiast, kuidas ta sööb. Mõlemast lasteaiast öeldakse, et ei saa kurta, kuigi on päevi, kus ta pigem ei söö. Me oleme püüdnud süüa vaid kindlatel kellaaegadel, et tal tekiks harjumus ja arusaam, me oleme lasnud tal süüa, kuna ta ise tahab, mis laias laastus tähendab, et ta ei söögi, me oleme püüdnud hea ja kurjaga. Kas see ongi tavaline, et Idavanused lapsed ei söö?

Aga selle eest meeldib talle tohutult süüa teha. Võib-olla ta saab isu täis toidulõhnadest? On ju inimesi, kes toituvad valgusest ja päikesest ja jumal teab millest.

blogger-image-458088459.jpg

Korraga nii kümme aastat vanemaks kui kümme aastat nooremaks/ 10 years older & 10 years younger

/ Eveliis / 2 Comments

Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.

Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.

Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.

Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!”  Püha issand jumal, tal  olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.

img_9850img_9864

Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.

img_8182

 

It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger. 

Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things. 

Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway. 

She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think  when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.

Ma ei viitsi last lasteaeda viia

/ Eveliis / 4 Comments

90% ajast teen ma kodus tööd, mis tähendab seda, et ma ajan end kell seitse üles (st mind aetakse üles), istun kohvitassiga diivanile teleka ette, löön arvuti lahti ja vaatan, mis toimunud on. Ja nii ma toimetakski, aga mul on vaja laps lasteaeda viia. Selleks pean ma end ära kammima, riidesse panema, lapse riidesse panema, auto lumest puhastama ja selle sooja panema. Ma ei viitsi!

Eile oli mul hästi palju tööd teha ja ma korraks mõtlesin, et kas Ida koju jätmine oli kõige mõistlikum otsus. See läks aga nii valutult, et ma ei viitsinud Idat täna ka lasteaeda viia. Ühtepidi on mu meelest täiesti veider, et kolme-aastasega saab midagi kokku leppida, aga nii see oli. Me leppisime kokku, et emme teeb ühe töö ära ja siis me mängime natuke, siis teen ma teise töö ära ja mängime uuesti, üsna pea tuli minu suureks rõõmuks kahetunnine lõunauni, mis lasi mul “tulekahjud kustutada” ja peale seda sain ma teha veel kolm tundi tööd, samal ajal kui Ida mängis ja multikaid vaatas. Okei, muidugi oli hetki, kus ma olin just soone peale sattunud ja Ida hüüdis “kakahäda” ning ma pidin nö pliiatsi põõsasse viskama, või et tal oli vaja piima/saia/uusi sokke jms, aga põhimõtteliselt avastasin ma, et Ida on juba nii adekvaatne, et ta ei sega mind enam töö tegemise juures.  Ja mitte et ma lapsekasvatamisest palju teaks, aga ma usun, et sellised popipäevad tulevad ka lapsele kasuks. Muidugi ma leian, et ta õpib lasteaias (vahet pole kas Norra või Eesti omas) palju rohkem, kuid samas mulle tundub, et on ka oluline, et ta ei PEA lasteaeda minema, vaid ta VÕIB lasteaeda minna. Mina ütleks, et selline laps on õnnelik laps ja meil on vedanud, et mul on täpselt selline töö nagu mul on.

Kui sa tead kedagi, kes vajab Skandinaavia turule suunatud turundust, siis suuna nad minu juurde, ehk saame me teineteisele kasulikud olla:) Nüüd aga sukeldun ma meilide maailma. Et siis poolteise tunni pärast Idaga kelgutama minna.

Kes on süüdi – lapsed, vanemad või ühiskond?

/ Eveliis / 40 Comments

Viimaste päevade jooksul on sotsiaalmeedias palju jagatud üht artiklit ja see pani mind küsima, aga kes on süüdi. Ei, absoluutselt mingil juhul ei õigusta mina lapse suu kinni teipimist, olgu see laps ükskõik, kuidas käitunud. See on alandav, vale ja sellel pole mitte mingi sugust õigustust. See on umbes sama kui õigustada naist peksvat meest. Ajas närvi, segas ja sõnadega ei osanud, puhtast refleksist andsin rusikaga tutaka või kleepisin suu kinni. Ometigi olen ma nõus, et karistamine on vajalik. Ma olen Idat ka tutistanud ja sellepärast süümepiinades end halvaks emaks pidanud, kuid ma tahan, et minu laps ei muutuks ühest neist, kes esimeses klassis õpetajale kallale läheb, noaga teisi ähvardab või arvab, et talle on kõik lubatud. Igal teol on tagajärg ja iga pahanduse tagajärg on karistus. Muidugi ei pea ma siin silmas “vana aja” barbaarseid meetodeid, kui tagumik rihmaga triibuliseks köeti või endale ise puu otsast vitsakimp tuli korjata, kuid samuti pean ma naeruväärseks tänapäeva “karistusmeetodeid”, milleks on näiteks plastiliiniga voolimine või kineetilise liivaga mängimine. Ma ütleks, et see on pigem preemia.

Mind pandi koolis nurka. See oli alandav ja piisav karistus saamaks aru, et tegin midagi valesti ning ma ei tahtnud enam nurka sattuda. See distsiplineeris mind. Mis juhtuks tänapäeva koolis kui õpetaja kellegi nurka paneks? Terve klassitäis naeraks ta üle, võtaks välja nutitelefonid, saadaks üksteisele snapchat’is pilte #omgtäitsalollakas, mõnitaks õpetajat, paneks youtube’i video üles ja no halvimal juhul tõmbaks taskust noa välja. Mis juhtuks siis kui õpetaja end kaitseks? Või sellise käitumise peale enesevalitsuse kaotaks? Õpilased lähevad kaebama, vanemad lähevad püha viha täis, meedia pasundab, et õpetajad on vägivaldsed ning kõik kaitseks vaeseid lapsi, kes peavad sadistide käe all õppima. Minule oli koolis õpetaja autoriteet, mõnda kartsime, kuid ma austasime õpetajat, tõusime püsti kui õpetaja klassi sisenes. Muidugi oli koolis palju asju, mis tagasi vaadates kummalised ja lausa valed olid, kuid selliseid probleeme nagu tänapäeva koolis ikka ei esinenud küll.

Lõunauinak – poolt või vastu?

/ Eveliis / 4 Comments

Kui see küsimus esitada mulle, siis ma ütleks kõva häälega jaaaa. Oh, kuidas mulle meeldiks üks mõnus lõunauni, aga kahjuks on mu ööpäevas vaid 24 tundi ja tegemisi nii palju, et varastada aega lõunauinakuks tundub liigne luksus või lausa patt, vaat et isegi laiskus. Aga tegelikult tahtsin ma rääkida lapse lõunaunest.

Ma olen alati pooldanud seda, et väikesed lapsed peavad lõunaund magama. Ida on lõunati kenasti maganud, kuid ma ei ole kunagi otseselt mingit kellaaega jälginud või lõunauinaku pärast kuhugi minemata jätnud. Tunnike siia sinna ei ole üldse oluline olnud. Kui me oleme lõunaune ajal külas olnud ja ma olen märganud, et laps hakkab virilaks muutuma, teinekord isegi väljakannatamatuks, oleme me lihtsalt ära läinud. Lõunauni on magatud kas autos või kärus, aga kunagi ei ole me kella pealt jälginud, et vot täpselt sel ajal peab ta magama. Praegu panen ma Ida kodus ka lõunaund magama. Põhjus selleks on tihti väga egoistlik – nii on mul 1-2tundi lapsevaba aega.

Norras nagu te teate paljud lapsed selles vanuses enam lõunaund ei maga. Mina olen ikka olnud lõunaune-usku ka siin ja palunud Ida siiski ka lasteaias magama panna. Kui ta ei maganud, siis oli teada, et ees on ootamas õuduste õhtu. Viril ja väsinud laps. Nüüd on Ida lasteaias keeldunud magamisest, kuid ta ei ole enam õhtul viril. Pigem hoopis vaikne, rahulik, nokitseb omaette ja nõuab kella 7-8 ajal magamaminekut. Kolm õhtut on ta enne kaheksat magama läinud (ja maganud kella 6.30-7.00ni!) ja teate, mulle meeldib see. Set jällegi egoistlikult on mul õhtul OMA aeg. Esimene pluss on see, et ta on õhtul rahulik, mitte ei jookse ringi, sest ilmselgelt on ta lasteaias müttamisest väsinud ja teiseks nagu juba öeldud varajane magamaminek.

Eestis ei ole meil mingit võimalust teda enne poolt kümmet magama saada ja kodused õhtud on kõike muud kui rahulikud. Idal on energiat ja aktiivsust nii et tapab. Aga pole ka ime, kui ta päeval enamuse ajast rahulikult mängib + teeb 2h uinaku. Siin aga jooksevad nad pool päeva aktiivselt õues ja pole siis mingi  ime, et tal õhtuks enam üleliigset energiat ei ole. Mulle meeldivad need rahulikud õhtud, kus me joonistame või raamatut vaatame või Ida lihtsalt omaette mängib, mitte ei jookse ühest toanurgast teise, ei hüppa diivanil üles alla, ei turni trepil, aknalaudadel.

Ma hakkan täiesti mõistma seda, miks Norras lapsed lõunaund ei maga.