Suvegurmee

Alustame jälle kaugemalt. Nii nagu te juba teate, et mul kombeks on. Pikk sissejuhatus ja siis alles jutu tuumani. Kuigi antud postituses see päris nii polegi. Ehk siis kui ma mõtlen sõnapaari suvegurmee peale, siis minu jaoks tähendab see kindlasti Voronja galeriid. Ei, mitte vaid vahvlite ja imelise rabarberiveini pärast, vaid kõik see atmosfäär – kunst, huumor, toit ja jook, pisidetailid ning võrratud inimesed – muudavad Voronja absoluutseks suvegurmeeks. Kas teile tundub ka, et võrratute inimeste konsentratsioon on Sibulateel kuidagi eriliselt kõrge? Ükskõik, kuhu ma satun, ja kelega tuttavaks saan, kõik nad on seal võrratud. Muidugi on ka tõenäosus, et mu sõnavara on lihtsalt nii limiteeritud ja ma ei oska paremini neid kirjeldada, aga mulle endale tundub, et sõna “võrratu” on täpselt see õige. Voronja galerii kohta kehtib sajaprotsendiliselt.

Suvenäitusele me seekord keskenduda ei jõudnud. Ausalt öeldes, ei olnudki otseselt plaanis, sest me olime valinud niisama kulgemise ja “beebikoer” Dexteriga ei oleks see niikuinii kuigi teostatav olnud, aga jällegi ma ei kurvastanud, hoopis vastupidi. Me keskendusime skulptuuride aiale (ja kui Marek midagi vabatahtlikult pildistab, siis peab see olema pildistamist väärt) ning ma tean, et mind ootab ees veel üks suvine reis Varnjasse. Siis juba koos sõbrannadega (tuleb lihtsalt leida kuupäev, mil mõni mesipaat ka vaba on, mis tundub mission impossible) ja Voronja galerii saab olema üks suur osa sellest tüdrukutetripist. Nii et kunstigurmeed jõuan ma veel uuesti nautima. On mida oodata. Olge lihtsalt valmis, et ma kirjutan Voronjast sel aastal veel. Isegi kui teile tundub, et võib olla ma muudkui vaid külastan samu kohti, siis ma ei suuda neid emotsioone, mida see piirkond mulle pakub, vaid enda sees hoida. Ma arrrrmastan Voronja galeriid! Päriselt ma kunagi aastaid tagasi arvasin, et see on mingi välismaa galerii, sesrt no ei ole võimalik. On võimalik!

Järgmiseks ootas meid Sibulatee poolt kutse Turgi talu reheresto suvegurmeele. Kui te olete Sibuatee kohvikupäevadel käinud, siis ilmselt olete te ka Turgi tallu sattunud, aga meie ei olnud sinna veel jõudnud. Seepärast tuli mulle järjekordse üllatusena, et keset metsa, justkui mittekusagil, asus järjekordne imearmas pärl. Mul oli plaanis ka seal ööbida, aga loomulikult olin ma liiga hiljaks jäänud ning nunnud aidamaja toad olid juba broneeritud.

Ma olin kindel, et meid ootab ees romantiline reheresto, aga selleks, mis meid ees ootas, ma valmis ei olnud. See oli täpselt minu masti romantiline. Kõik need heegeldatud linad, need nõud, need küünlad ja siis veel üllatusena tšellistid. Fantastiline kogemus ja pole ime, et õhtusöögile olid juhuslikult sattunud lausa kolm paari, kes oma pulma-aastapäeva tähistasid.

Mu instagrami kontol Eestimaa paikade highlights´ide all saate koju õhtut soovi korral rohkem näha.

Nii nagu Sibulateel ikka, oli ka siin näha, et inimesed teevad oma asja hingega ja südamest. See on minu arvates iga ettevõtmise juures kõige olulisem asi – kui see välja paistab, andestad ka pisiapsakad. Noh näiteks, et sabinas läks peremehel kala kõrvale meelest veini pakkuda. Aga see oli nii nunnu apsakas, et ei seganud ja need, kes tahtsid Alatskivi veini proovida, said seda teha magustoitu oodates.

Menüüs ootas meid:

Tervituseks: Roheline smuuti
Eelroog: Kõrvitsapüreesupp,  Turgi talu kodune leib, karulaugumääre
Pearoog: Peipsi koha filee, lillkapsariis, ahjuspargel, roheline salat
Magus: Maasika-mandli toortort

Selliste õhtusöökide puhul on mu suurimaks hirmuks Ida suhtumine. Ta on jõudnud ikka või perioodi, kus ühel hetkel sööb ta vaid kanapastat, teisel hetkel ütleb, et ei söö ju makarone ja kolmandal hetkel ütleb, et kõik on halb ja sööks vaid komme ja meie närve. Uued maitsed ei lähe üldse peale. Suur oli minu rõõm kui ta oli nõus igat toitu vähemalt proovima ja kõrvitsasupi ja kala kohta oli tal vaid kiidusõnu öelda. Selle väikese, aga jõhkralt ausa toidukriitiku järgi saab öelda, et õhtusöök oli täielik õnnestumine. Smuuti ja marineeritud kuusevõrsete kohta jäi ta eriarvamusele, kuid seda ei saa talle ette heita. Kuusevõrsetega tuleb mulle alati meelde, kui me Norras elades Klaudiale rääkisime ja näitasime, et sööme hea meelega kuusevõrseid ning ta imestas, et eestlased on ikka veidrad inimesed, kes jõulupuud söövad. Aga tõsi ta on, kuusevõrsed, eriti marineeritud kujul on minu arvates, äärmiselt maitsvad.

Selle konkreetse õhtusöögi puhul meeldis mulle just see lihtne luksus kui nii võib öelda, kodused maitsed gurmeevõtmes. 22. ja 29. juulil on teil veel võimalik seda kõike ise järele proovida. Sellest saab üks maagiline õhtu, mida te ei unusta.

Meie õhtu lõppes natukene kiiremini kui teistel – üleväsinud laps restoranis ja üleannetu koer omaette võõras kodus tegid oma töö, esimene neist oli laua taha tukkuma jäämas ja teine pani meid lihtsalt muretsema, nii et perenaise vaibakudumise töötuba me ei näinudki ja sellest on küll paganama kahju, sest ma vaatasin pärast pilte. Need ei ole vaibad, vaid kunstiteosed!

Napsie suvepidu

Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.

Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.

Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!

Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!

Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!

Alpaka ❤️

Pole vist liiga palju asju, millega me Idaga ühel meelel oleks kui asi puudutab toitu, riietust, muusikamaitset, telefoniäppe. Ma ei teagi, mis neist minu jaoks kôige keerulisem on, millega hakkama saada.

Kohati ilmselt toit, sest pühaissamumeie, kuidas see laps ei söö midagi. Esiteks ta tôesti sööb vähe ja teiseks kui keeruline on teda panna sööma midagi uut. Muusikamaitse paneb mind ahastama ja ma môistan, millist peavalu vōisin ma kunagi tekitada nii oma emale kui naabritele. Hommikust õhtuni lōugas mu toas Must Q või siis tol ajal popp vaibakloppimine. Ida muusikamaitse on kusagil perekond Laikre (on vist?) ja “let’s get do business” vahel. Aa ei, teen liiga lapsele. Queen meeldib talle ka❤️🙏

Riietus. Oehhh… no mis ma oskan öelda, ega lapsevanem pole kunagi rahul. Aga mida vanemaks ja iseteadlikumaks ta läheb, seda eelteismelise stiili ta läheb. Pole absoluutselt minu maitse. Lisaks veel juurde kõik, mis on roosa ja blingiv. Selline ülevõlli pidulik. Ma võitlen endaga pea iga päev, et mitte öelda, issand, kas sa midagi mõistlikku ei saaks selga panna. Eriti kui sa kavatsed rokkstaarina puude otsas ronida. Kust tuleb arvamus, et rokkstaarid puude otsas ronivad? Ärge minu käest küsige.

On vaid üks asi, milles me oleme alati ühel meelel. Meile meeldivad loomad. Kassid, koerad, jänesed, alpakad. Norras elades olid meil nö oma alpakad, keda me kogu aeg käisime paitamas ja vaatamas. Maailma kõige nunnumad loomad. No vaadake neid!

Nüüd meil muidugi päris alpakasid ei ole, aga meil on üks teine lemmik. “Alpa”. Ehk siis jõuame ka ühe telefoniäpini, mille suhtes me oleme ühel meelel ja mille puhul mul ei ole kahju, et laps on telefonis. Meie pere on haaranud ALPA vaimustus! Tegelikult algas see vist juba umbes kuu aega tagasi kui Ida tuli lasteaiast ja rääkis vaimustusega kellestki “harivast Albast”. Ei jätnud enne kui ma sellenimelist äppi otsima hakkasin ja oma üllatuseks ka leidisin. Tõmbasin alla ja rohkem väga ei süvenenud. Kuni ühe hommikuni kui avastasin Ida enne kukke ja koitu ninapidi telefonis. Tahtsin juba pahandamata hakata, kuid otsustasin siiski enne “pane see Nastja kinni!” hüüatust vaadata, mida ta vaatab. Ja mida ta tegi? Arvutas, mõõtis kolmnurkade, ristkülikute külgede pikkust. Alpa äpis.

Mul on siiani pigem kogemus, et harivad ja õpetlikud äpid meeldivad pigem vanematele, lapsi kisub ikka suvaliste YT videoteni, aga vot see on küll selline äp, mille puhul mul ei ole kahju, et ta telefonis aega veedab. Täna jõudsime me Kaunite Kunstide Kooli natuke liiga vara. Et aeg läheks kiiremini, mõtlesin siis ise ka “alpatada” koos Idaga. Mõlemal oli lõbus! Ühesõnaga meie maja on vallutanud Alpa hullus. Kui me me paljudes asjades oleme Idaga eriarvamusel, siis alpakade suhtes oleme me ühel meelel:)

Neil on nüüd avatud ka e-pood – https://epood.alpa.ee/. Avamise puhul on hinnad -20%. Ka siin jäime me korraks eriarvamusele, et mida siis tellida. Ida ütles, et kõike, mina ütlesin, et pusa, tegime kompromissi ja tellisime nokatsi. Pakk oli automaadis kohal juba järgmisel hommikul. Ida pealt vaatan, et see on iga Alpa-fänni kohustuslik aksessuaar. 2021 kevade trend!

19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti!

Koostööpostitus

Kui ise end peeglist ei vaataks, siis ei usuks, et lõpuks ometi oleme me minu tätoveeringu eemaldamisega jõudnud nii kaugele, et ma saan üsna kindel olla, et suvel ei pea ma enam kuulma neid üllatavaid hüüatusi, et „issand, sul ka tätoveering, ma ei teadnudki“.  20-aastaselt presenteerisin ma oma kunstiteost hea meelega, tänasel päeval ma tõesti eelistan, et võimalikult vähesed inimesed sellest midagi teaks. Aga ikka läheb mul see meelest ära ja just suvel rannas või napimate riietega on mu saladus ikka ja jälle välja tulnud. Mitte enam kauaks.

Tätoveeringu eemaldamise protsessi algusest võite lugeda siit.

Paar nädalat tagasi käisin ma Medemis nahakliinikus kolmandal protseduuril ja ma usun, et see jääks isegi viimaseks protseduuriks kui minu alaselja kusntiteos ei oleks erinevat värvi, sealhulgas ka rohelist. Nagu te piltidelt näete, siis üks osa tätoveeringust on veidike rohkem töötlust saanud. See ongi see roheline „roosileheke“, mida on kõige raskem olnud eemaldada. Samas on ikka ütlemata mõnus tunne näha, et tulemus on praktiliselt käes.

(Panen Instagrami üles ka pildi sellest, milline mu „roos“ välja näeb nüüd peale kolmandat protseduuri ja paranemist).

Jätkuvalt võin ma teile kinnitada, et protseduur ei ole valus. See on nii kiire, et ausõna ilma liialdamata on iga etapp läbi enne kui valu võiks tundma hakata. Kui ma püüan seda “valu” kirjeldada, siis umbes selline tunne on nagu keegi näpistaks järjest mitu korda ja hästi kiiresti ning see hetk kui tahaks öelda, et kuule lõpeta ära, tüütu on, siis ei ole enam midagi öelda, sest kõik on tehtud. Võimalik, et põhjus on kliinikus kasutusel olev kõige uuem ja tõhusam tipplaser, millega saab tööd teha ülitäpselt ümbritsevat nahka kahjustamata ja lühema aja jooksul sügavamatesse nahakihtidesse tungida. Lisaks valutule ja kiirele protseduurile tähendab see minu kui kliendi jaoks ka vähemaid vajalikke kordi tätoveeringu eemaldamiseks ning sellest tulenevalt ka soodsamat kuurihinda.

Kordan oma sõnu ja esimest emotsiooni kui protsessiga eelmise aasta novembris pihta hakkasime: “Tegelt on äge! Ma ületan oma hirmu. 19 aastat hiljem saan ma lõpuks sellest nooruse lollusest lahti.”

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda Medemise kodulehelt siit.

Viljakas mittemidagitegemine

Koostööpostitus

Kuidas veeta ülemaailmset maa-päeva? Ikka looduses. Kui Ida oli magama jäänud ja Dextergi rahunenud, istusin ma meie telgis küünlvalguses, kuulasin kaminas praksuvat tuld ning õuest tulevaid looduse hääli ning mõistsin korraga Fred Jüssit veelgi rohkem. “Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.”

Me molutasime niisama. Puhkasime. Võib olla ma sellepärast olingi juba kell viis ärkvel, sest ma olin saanud piisavalt molutada? Olla iseenda ja oma mõtetega? Niisama ja mõnusasti.

Uus Napsie “Loodus” nimeline voodipesu sobis looduse rüppe imehästi. See on valmistatud EcoVero kiududest, millel on palju väiksem keskkonnamõju, jättes vee ja õhu puhtamaks. Kiud on valmistatud looduslikust ja taastuvast puidust ning tselluloosist, mis on saadud säästvalt majandatud metsade sertifitseeritud ja kontrollitud allikatest. Vähe sellest, et tootmiseks on vaja 50% vähem vett, vesi puhastatakse ka pärast kasutamist enne selle loodusesse tagasi viimist. Kuni 50% madalamate õhku paisatavate CO2 heitkogustega aitame võidelda kliimamuutustega. 100% keskkonnasõbralikud EcoVero kiud uues voodipesus vastavad seega kõrgetele keskkonnastandarditele kogu nende elutsükli jooksul, alates tooraine kaevandamisest ja tootmisest kuni lõpuni välja. EcoVero kangas laguneb looduses 3 kuuga, samas kui muudel kangastel kulub selleks sadu aastaid.

Voodipesul on on maalähedastele rohelistele ja hallidele toonidele trükitud lehe- ja taimemotiivid. Seega seob see visuaalselt ka une ja heaolu loodusega ning loob sinu magamistoas rahustava ilme ja tunde. Kutsu loodus oma koju ja voodisse, andes samas ka loodusele tagasi!

Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku! ”

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

Suvi võib tulla

#koostööpostitus

Oma viimased päikeseprillid ostsin ma umbes kaheksa aastat tagasi Itaaliast. Kuni eelmise suveni olid nad mind väga truult teeninud, aga ma olen aegajalt mugav ja laisk, nii et tihti viskasin ma need prillid käekotti koos võtmete ja muude hädavajalike asjadega – teate ju küll neid naiste käekotte, kust võib leida kõike alates tühjast jäätisepaberist kuni veiniavaja ja kahvlini. Minu käekott on küll selline üllatusmuna, et kunagi ei tea täpselt, mis seal sees on. Pool eelmist suve olid mu käekotis kindad. Miks ma neid välja ei tõstnud? Ärge küsige, ma ei tea. Ju nad otseselt siis ei seganud ja Eesti ilma teades, mine tea, millal vaja läheb. Ühesõnaga olid mu päikeseprillid selles seltskonnas ja paratamatult juhtus nii, et need said kannatada, muutusid kriimuliseks ning ega nendega enam väga mugav käia ei olnud või autoga sõita. Oli selge, et vaja on uusi prille.

Mulle ei meeldinud see mõte, sest esiteks ma ei oska valida ja teiseks mulle ei sobi (enda arvates) suurem osa prillidest. Aga võta sa näpust, Pere Optikas prille valides pidin tõdema, et olen elanud vales. Oleksin võinud juba tunduvalt varem minna uusi prille valima. Siit teile ka õppetund, ärge uskuge iseennast, et teile ei sobi mütsid, prillid, jumal teab, mis veel, enne kui te ei ole proovinud. Tahate tõestust? Need prillid ma päriselt haarasin näppu lihtsalt selleks, et midagi proovida. Kui see pole prilli- jackpot, siis mis on? Suhteliselt sarnased leiate nt siit.

Ometigi ei tulnud need prillid minuga koju, sest ma suutsin leida ka ühed teised, millesse armusin ja mille suhtes samuti olin alguses kindel, et ega need küll mulle ei sobi. Mustad range joonega Ray-Banid. Nn pimeda muusiku prillid. Need lihtsalt tundusid nii tuusad, et kuigi ma veetsin umbes veerand tundi peegli ees, sest ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kummad, jäid lõpuks peale Ray-Banid. Teine mudel, mida ma veel vaatasin, oli selline klassikaline.

Kui klassikast rääkida, siis ma olen üsna väljakujunenud stiiliga. Kui midagi ostan, siis Marek ütleb kohe, et “ah nii sinulik, mis sa üldse küsid, kas meeldib või sobib”. Tal on õigus, ma ostan teatud stiilis asju, sest ma tunnen end nendes mugavalt. Mõnikord harva mõtlen nö kastist välja ja ostan midagi teistsugust – täielik raharaiskamine, sest üheksal juhul kümnest ma ei hakka neid teistsuguseid asju kunagi kandma. Sama on ka prilliraamidega. Enne kui ma poolkogemata need esimesed “hipisuvelikud” prillid haarasin proovimiseks, valisin ma välja kaks vägagi klassikalist mudelit, mis meenutasid mulle mu vanasid prille ja mille kohta ma olin üsna veendunud, et kui midagi üldse sobib, siis need mudelid. Sobisidki, aga ma olin juba kahe esimese paari lummuses. Kes oleks võinud arvata, et olin viimased kaheksa aastat käinud nö safe choice prillidega, sest olin kindel, et midagi muud mulle ei sobi.

Ray-Banid tulid koju, aga Polaroidid jäid kripeldama. Läksin samal õhtul juba Pere Optika e-poodi ja tellisin “hipi suve” ka ära. Need olid kohal juba järgmisel päeval! Kui te kardate e-poest prille osta, et ei tea, kas sobivad, siis teil on võimalus ka need lähimasse füüsilisse poodi proovimiseks tellida. Igatahes kui te tunnete, et tahate nüüd ka prille tellida, siis praegu on selleks kõige õigem aeg. Kood “EVELIIS” annab teile -20% allahindlust .

Soovitan prilliraamidele ka pilgu peale visata, sest seda te ju teate juba, kuidas ma meie pere meespoole ära influentsisin ja see on üks parimaid asju, millega ma hakkama olen saanud. Mu enda Vogue prillid on ka igapäevases kasutuses töö juures, ilma enam ei tahagi arvutis olla.

Vot nii saigi minust (päikese)prilliinimene!

Viie minutiga vähemalt tund aega värskem

#KOOSTÖÖPOSTITUS

Nagu te ilmselt teate on mind õnnistatud selliste silmaalustega, mis (eriti hommikuti) on kas kottis, turses, tumedad või kõige kolme kombo. Kui ma silmalaugude operatsiooni tegin, siis kaalusin ma ka silmaaluseid korrigeerida, kuid lõin mingil põhjusel põnnama. Ühesõnaga ei tunne ma end hommikuti erilise kaunitarina, vähemalt võrreldes nende Insta-iludustega, kes hommikul ärgates näevad välja säravad nagu keskpäevane päike. Mina olen torisev ja paistes silmaalustega (minge vaadake Instagramist järgi kui ei usu), aga mis sa teed. Elu.

Kui siis Turbliss mulle kirjutas, et neil on nüüd uus toode, et kas ma tahaksin proovida, olin ma meeleldi nõus, sest ilmselt teate te ka seda, et Turbliss on olnud üks mu pikaajalisi ilulemmikuid. Mul ei olnud aimugi, mida nad mulle saadavad. Pakki avades ja nähes, et seal on silmaümbruse geelpadjakesed, olin ma elevil. Pöidlad pihku, et toode toimiks. Aga miks ei peaks? Siiani ei ole ükski Turblissi toode mulle pettumust valmistanud, miks peaks seegi.

Mulle meeldib Eesti looduskosmeetika puhul see, et ma saan kindel olla, mida toodetes kasutatakse, ma tean, et toode on 100% looduslik. See on mu jaoks oluline. Need õrnad rabavee geelpadjad on näiteks taimse kollageeni, kaktuseekstrakti ja
d-pantenooliga.

Esimene test sai tehtud..khm…ütleme siis nii, et raskendatud oludes. Laupäeval sai poole ööni üleval oldud, “Eesti Laulu” vaadatud ja “puuvilja salatit”, mille peamine koostisosa fermenteeritud viinamarjad, söödud, nii et hommikul olid mu silmaalused tavahommikust veelgi rohkem turses. Seitsmeaastased kriitikud küsisid, et mida ma teen kui endale geelpadjakesi silma alla sättisin. Vastasin, et silun kortse, mille peale nemad vastasid liigagi ausalt, et aga ikka on ju kortsud, kuid tunnistasid siiski üksmeelselt, et paistes mu silmaalused ei olnud. Et need kriitikud ka kõike tähele panevad. Igatahes olin ma viie minutiga saanud paar tundi värskemaks. Sest jaa, ka külma veega nägu pestes ja pärast hommikust jalutuskäiku läheb turse alla, kuid tavahommikutel ei ole mul nii palju aega. Ma ärkan võimalikult viimasel hetkel, teen kiired iluprotseduurid, puudrit-njäokreemi, riidesse ja minekut! Ma ei ole hommikuinimene. Tuli üllatusena eksju?

Allolevad pildid püüdsin ma teha võimalikult sama valgusega, sama nurga alt, samalt kauguselt. Mulle endale tundub, et ka piltidelt on näha märgatav vahe, aga pean tunnistama, et ma ei ole kõige osavam endeli-meister. Käsi südamel võin teile tunnistada, et enesetunne on maksimaalselt teine vaid nii lühikese ajaga. Ma hoian enda padjakesi külmkapis, et mõju oleks veelgi suurem. Kui teil on silmaalustega sama probleem nagu mul, siis sellest Turbliss tootest saab teie uus lemmiktoode. Nii nagu minul.

Hea uudisena saan teile ka öelda, et sel nädalal on kõik Turbliss tooted -15% soodsamad. Tasub nende kodulehele minna ja endale uued lemmikud silmaümbruse padjakeste näol soetada. Või vanade lemmikute varusid täiendada. Või mõlemat. Kiidan ja soovitan ning annan seekord kaasa lapsesuu garantii, sest nagu vanasõna ütleb – lapsesuu ei valeta. Nägid nemad muutust, siis võib kindel olla, et muutus seal ka oli.

Kohe 40

#koostööpostitus(e vabatahtlik jätk)

Naised ja kehakaalu langetamine käivad vist kokku nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid,
nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik
. Vähemalt mina olen suurema osa oma elust murdnud oma pead selle üle, kuidas alla võtta. Ma olen üsna kindel, et noorena on see kaalust alla võtmise kinnisidee seotud kuidagi enda ebakindlusega, sest kuidas muidu seletada seda, et alloleval pildil ma ausalt arvasin, et ma pean alla võtma (pilt ei ole lisatud selleks, et tõestada, et ma olen kunagi ka sale olnud, vaid selleks, et tõestada, et see peab olema noore ja rumala naise ebakindlus).

Selle pildi ja minu praeguse kaalu vahe on umbes 16 kilo. Ma olen kehast ja selle kaalust palju kirjutanud, kordama ei viitsi hakata, aga hoolimata sellest, et eelmisel aastal tõusis mu kaal lausa 78 kiloni, on mu enesekindlus aastatega nii palju tõusnud, et ma tunnen end oma kehas hästi isegi siis kui ma ei olnud oma kehaga rahul. Vastuoluline lause, aga saate aru, mida ma mõtlen? Ma ei häbenenud ennast 78 kilosena (aga see ei tähendanud, et ma ei oleks tahtnud kergem olla, mida ma pole ka kunagi varjanud ega mingit võltsi kehapositiivsuse jama samal ajal ajanud), küll aga häbenesin ma end 55kilosena. Siis ma sellist pilti endast avaldada ei oleks julgenud. Ma muidugi ei ole ka seda tüüpi, kes üldse endast väga paljastavaid pilte kusagil jagada tahaks, sest ausalt tundub mulle, et see ei tõesta ei mulle ega kellelegi teisele veel vähem mitte kui midagi ning enda seksika/naiseliku/atraktiivsena tundmiseks on teisi mooduseid.

Kaalust alla tahtsin ma saada, aga kätt südamele pannes pean ma ütlema, et tegelikult ma ei teinud selleks mitte kui midagi. Lootsin vist salaja, et ju piisab sellest kui ma piisavalt lihtsalt tahan ja palun, et palun palun palun, mingi kõrgem jõud, tee mind uuesti saledaks. Ei toiminud. Aga sa pole ju tegelikult paks! Seda lauset olen ma nii palju kuulnud. Otseselt paks jah mitte, aga lisakogust on piisavalt, ma oskan seda lihtsalt riietega varjata.

Oma kaaluga hakkasin ma päriselt tegelema alles eelmise aasta oktoobris kui ma vererõhuga kiirabisse sattusin ja perearst muuseas ütles, et “võis olla infarkt” (ei olnud, aga sellel lausel oli suur mõju). Detsembri lõpus sain ma kätte oma geenitestide tulemused ja peale seda olen ma üsna teadlikult jälginud, mida endale suhu ajan. Mitte grammi pealt ja kogu aeg, sest seda ma lihtsalt ei suuda. Mul on sõbrannasid, kes teevad Simeonsi dieeti, Keto dieeti, Stockholmi dieet, Fitlapi. Mina ei suuda. Ma ei ole meal preppija ja ma päriselt ei viitsi kaaluda asju. Võtan mõistusega, mida tohin ja ei tohi. Juba selle jojo-efekti pärast, sest mul ei ole mõtet pidada dieeti, siis jätkata vanaviisi. Ma annan endast parima ja ei keela endale ka maitsvaid kaloreid kui tahtmine tuleb. Parem olen tibake pontsakam, aga pühapäevahommikul olen võimeline pannkookidest loobuma küll ja kui teised söövad pastat, söön mina hirssi ja rooskapsaid.

Kui ma täna IG story´s ütlesin, et üle kolme aasta läksid mulle jalga ühed mu lemmikpüksid (-8kg!) ja ma ise usun, et suuresti tänu Geenitestidele, siis küsiti minult palju, mis konkreetseid teadmisi see geenitest mulle andis. Mulle tundus, et on lihtsam kirjutada üks postitus.

Esiteks ütlen ausalt, et see oli nagu rusikahoop näkku. Mitte et mul poleks kodus peeglit või ma ei teaks, et pean oma elustiili muutma, aga kui ikka loed mustvalgelt paberilt, et geneetilise profiili järgi on ülekaalulisuse risk suur ning KMI järgi oled ülekaaluline, siis käib ikka mingi klikk peas täitsa ära. Ei taha olla kohe 40 aastaseks

saav mammi. Ei ole ka mingit nooruse ihalust, aga lihtsalt tundsin, et kui ma nüüd ennast käsile ei võta, siis 10-20aasta pärast ammugi mitte ja ma ei suutnud ennast veel päris pontšikuna ette kujutada. Keskeakriisi vorm vôib olla;)

Nagu näha ei ole ma väääääga palju ülekaalus, aga siiski piisavalt palju, et end ebamugavalt tunda.

Miks ma usun, et mu kehakaal on langenud tänu Geenitestidele? Nagu öeldud, ma ei suuda kunagi pidada ühtegi ranget dieeti, ma olen neid igasuguseid elu jooksul proovinud, aga mul ei ole nende jaoks püsivust, ma ei taha kaaluda toiduaineid ja ma ei viitsi kogu aeg mõelda, et oot, seda ja toda ma ei või süüa, sest mul on 14päevane dieet. Minu jaoks pidi kaalulangetus olema osa minu mõttemaailmast ja konkreetsetest muudatustest. Nende tulemuste järgi sain ma teada, milliseid toitaineid ma peaksin vältima. Ma ei taha sellega öelda, et mitte kunagi enam ei söö pastat ja saia (muidugi söön!), aga mitte igapäevaselt. Suurimaks väljakutseks mu jaoks on kusjuures olnud saiast loobumine. Ma arrrrrrmastan saia! Igatahes sain geenitestitest teada, mida tasub ja mida ei tasu süüa ning lisaks on juurde pandud ka mõned retseptid, mida hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa. Kokku pandud just nendest toorainetest, mis minu geneetilise profiiliga sobivad, mitte “one size fits all”.

Küsisite ka, kummal on kaalukaotuses suurem mõju – kas toitumisel või liikumisel. Ma usun, et mõlemal. Siinkohal pean ma tänama beebikoer Dexterit, kellega ma lihtsalt pean jalutamas käima, sest ta ei jäta enne mu hinge lihtsalt rahule. Muidugi võiks need jalutusringid olla pikemad, kuid ma usun, et juba pool aastat hommikul ja õhtul jalutamine kasvõi 1-2 kilomeetrit on mõnus rutiin, mis kahjuks tulnud ei ole.

Lisaks sellele olen ma iga kell valmis matkama. Nagu eile. Kui on nii ilus ilm, fantastiline loodus ja talv ning kihvt seltskond, siis oleks patt lihtsalt niisama teleka ees diivanil vedeleda.

Vot. Sellised naiselikud kaalujutud seekord.

Küpsisega kuradikese eemaldamine vol 2

Koostööpostitus

Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.

Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!

Kui tahate protseduurist täpsemalt aimu saada, siis sellest “Hooaja” saatest võite täpsemalt ise vaadata: https://kanal2.postimees.ee/video/lonelyPlayer?videoid=233250