Lugu ettevõtte suvepäevadest ja sellest, kuidas Marek peo pool kuus hommikul laiali ajas

Teate, mille üle mul on täiesti siiralt ja südamest hea meel? Selle üle, et tänu tööle tulid minu ellu mõned inimesed, kes sealt ei kao ka siis kui me enam koos ei tööta. Kolleegid, kellest said sõbrad. Kellega lihtsalt klikid ja kellega saab (oma vanuse kohta vist) lapsikuid nalju teha. Sest nalja peab saama. Muidu mina ei mängi. See on alati mu moto olnud.

Väike kõrvalepõige teemast, aga kas peaks ikka Selverisse tagasi minema ja need maskid ära ostma? Öelge, et need ei ole totakalt armsad ja hädavajalikud eluks?

Ega ma siis lõpmatuseni ei jää ohvrirolli

Jessas, kõik mu erinevad kanalid, meilboksid on täis toetavaid sõnumeid – ausalt neid on ühelt poolt nii tore lugeda, sest ju ma ikkagi tegin midagi, mis luges, aga teistpidi on tõesti ka valus. Pisarad on kusjuures otsa saanud, ju siis olen ennast täiesti tilgatuks nutnud. Aga kõikide nende toetavate sõnumite seas on ka ausaid sõnumeid, et selline avalik ohvrirolli võtmine head küll tuleviku (st uue töökoha leidmisel) ei tee.

Ma saan aru, et selline haavatud olek, ausalt ja avalikult oma pettumuse väjendamine ei ole midagi, mida peaks tegema, sest kes tahaks tiimi inimest, kes räägib avalikult oma läbipõlemisest, kaotusvalust ja emotsionaalsest segadusest, kes tahaks töötajat, kes ei varja, kui habras ta parasjagu on. Aga laske mul korraks selles ohvrirollis olla. Saate ju mu valust aru ja ega ma siis lõpmatuseni ohvrirolli ei jää. Ühel või teisel moel läheb elu edasi ning ma ise julgen arvata, et tegelikult ei saa see hetke ohvriroll mitte takistuseks, vaid on mu tugevus. Uus tööandja, kes on empaatiline, mõistab, et kui oled midagi teinud armastusega, siis inimlik ongi natuke leinata, ennast haletseda ja ohver olla.