The Kapp ja muud jutud

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.

Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.

Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.

Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.

Väikese kapi kohale tuleb telekas. Kui mul muidu on telekatest üsna suva, siis nüüd mõtlesin, et ehk oleks õige aeg vaadata uue teleka poole. selle Samsung Frame poole. Siis ei oleks telekas seal nö kunstikogus nagu võõrkeha, vaid ka killuke kunsti. Kellel on see telekas? Millised muljed on?

Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.

Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.

Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.

Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.

Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?

Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)

Send help!

Tegin pühapäeva hommikul sõbrannale nalja, et kodu on nii must, et nüüd lähen ostan tumendavad kardinad ja tumeda vaiba, sest see kodu lihtsalt ei püsi puhtana rohkem kui paar minutit. Mitte et me ise nüüd nii otseselt mustad oleks, aga meil on see Aaberkukk (loe: Dexter), kes ei ole aru saanud, et kätte on jõudnud porine aeg ja enne tuppa tulekut oleks vaja käpad lasta üle kasida. Tema lööb käpaga ukse lahti, lendab tuppa sisse, teeb paar tiiru heledal vaibal ja läheb siis oma tumedale vaibale pikutama. Jajaa, ma teadsin, et hele vaip oli juba eos paha mõte, aga no meeldis. Ja siis see pagana tolm, ma ei saa aru, kas tolmujänesed on meie koristushaldja ära söönud või mis värk sellega on, et tolmujäneseid on rohkem kui koristushaldjaid. Ühesõnaga nali naljaks, aga uusi kardinaid ja vaipa me ostma pühapäeval läksime ja tulimegi tagasi pimendavate kardinatega. Muidugi ei olnud nende ostmise eesmärk kodu mustust varjata, ma ikka nii edasijõudnu tasemel ei ole, lihtsalt tundus, et sügisel on tumedad kardinad täitsa hubased.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Minulik pikk sissejuhatus ära rääkida ja siis öelda, et tegelikult tahtsin hoopis teisest teemast rääkida. Kui ma vaatan elutuba, siis sellega võib täitsa rahul olla, ei ole ideaalne, aga hei, mis meie elus üldse ideaalne on? Kas peabki. Küll aga lähen ma hulluks kui ma vaatan neid poolikuid projekte, mis igalt poolt vastu vaatavad. Ma ei pea siin silmas neid pisitöid, mille Marek teeks poole tunniga ära kui tahaks, aga sellistest suurematest, mis võtavad päriselt ka aega (Marekil pole) ja oskusi (mul ei ole).

Näiteks Ida toa remont. Olin ka entusiastlik ja lootusrikas ning panin hange.ee keskkonda üles lastetoa remondi + katusealuse kapi ehituse (pmst riiulid ja mingi lükanduks), sain ühe pakkumise. Maksumusega 2900 eurot! Kas sellised ongi hetkel hinnad? Kui jah, siis no ma ei teaaaa… Laias laastus ei ole Ida toal ju midagi viga, aga ikka ju tahaks, et ta tuba oleks ka lõplikult valmis. Ja see kohutav lõpetamata nurk Ida toa taga. Ideaalis oleks ka sinna tulemas katusealused kapid, aga kui juba Ida toa remont maksaks 2900 eurot, siis ma teise töö pakkumist ei hakka isegi võtma.

Ega muud ei olegi kui ma pean nüüd kuidagi Marekit mõjutama, et ta selle toa ise ära teeks. Samas ma tean, et see on selline riskantne värk ja potentsiaalsed vastuargumendid, mida ta kasutab, on mul juba ette teada. Ühe vastu ma ei saa ka. Meil hakkab Pria projekti lõpetamise tähtaeg kätte jõudma, aga wc, klaasist maja (kuhu vastu kive pilduda?) ja välidušš on veel paika loksumata. Kaks esimest on küll õnneks juba kohale jõudnud, aga kolmas on veel vaja tellida, mis seisab muidugi selle taga, et enne on vaja kätte saada toetus kahe esimese eest. Tore on küll igasugu projekte teha, aga nende täitmiseks peavad finantsid ka olema. Mul ongi kuidagi kopp ees sellest, et asjad ei laabu ja kõik venib. Ja nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis mitte vaid ehitus. Kõik jääb saja asja taha ja tegemata. Selline vastik paigalseismise tunne on. Send help, you guys, ausalt!

Aga palun ärge öelge, et hakka ise tegema, et mis seal siis on “kiire ja lihtne, vaja vaid prioriteedid paika panna” või et võta töömees, sest “tänapäeval kõikidele kättesaadav”.

Mul vist on igal sügisel selline kerge meeleolulangus mõnda aega. Kerge madalseis, kus tundub, et midagi ei laabu (samas ei ole see üldse tõsi, nii palju põnevat ja ägedat on toimumas, aga ikkagi). Lisaks sellele, et koduremont ei edene ja Pria projekt venib, on mul viimasel ajal metsikud kõhuvalud. Kui mul sellised valud viimati olid, siis lõppes see sellega, et mul avastati endometrioos. See on ka krooniline haigus eksju? Jajaa, ma juba käisin arstil ka. Aga no ei meeldi mulle see, et igasugu haigused ligi hiilivad koos sügisese tujulangusega. Hahh, ma just taipasin, et ma ikka olengi nagu tädi Helju. Ma siiani olen arvanud, et kõik need iseloomuomadused, oskused, veidrused ja mitte veidrused on sellest tulnud, et tema juures lapsena nii palju olin, aga kuidas need haigused ka üle kandusid minuni? Mulle üldse ei meeldi mööda arste joosta, aga tundub, et ma aina rohkem seda teen. Nagu tädi Helju.

Aga vähemalt hoovis on ilus. Selles mõttes mulle sügis meeldib. Nii ilus ja värviline.

Elukutse: unistaja

Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja kust raha võtta. Sinna see unistus jäi. Tsiteerides mu uut lemmikut Tom Valsbergi, siis oleks ma tookord teadnud, et “eluterve pohhuist ütleb alati oma ideed välja, isegi kui need võivad tunduda teistele lollakad. Ta teab, et geniaalsed ideed on lollide ideedega äravahetamiseni sarnased hetkeni, kuni keegi need ellu viib.”

Ja nii olen ma pool oma elust unistanud. Unistan siiani. Mingil hetkel sain ma aga aru, et unistused ei tööta kui ise nende nimel ei tööta. Ma hakkasin neid täide viima, mõni läks paremini, mõni halvemini, mõni suisa kehvasti, aga ma ei kahetse, mul on kogemus, mälestused ja ma olen õppinud. Samas on mõned unistused sellised, mis lähevad lihtsalt täide, viitega, aga lähevad. See on ka üks põhjuseid, miks ma kunagi ei lõpeta unistamist. Mõned aastad tagasi oli mul unistus külastada Maaemo restorani. Tundus kättesaamatu ja sinnapaika ma selle unistuse jätsin. Facebook tuletas mulle meelde, et just täna – neli aastat tagasi – päev enne mu 35. sünnipäeva külastasime me seda restorani. See on üks mu ilusamaid mälestusi.

img_0995

Teine selline natuke ehk isegi tobe unistus on seotud mu esimese oma päris koduga 16 aastat tagasi. Te ju teate seda tunnet kui saad kätte oma korteri võtmed ja hakkad seda sisustama? Ja võib olla ka seda tunnet, kuidas soovid ja mõtted on üks, aga rahakott teine? Ma arvan, et mu korter oli päris kaunis, aga ma unistasin paljudest asjadest. Ostsin “Diivani” ajakirju ja vaatasin asju, mis mulle tundusid nii kättesaamatud ja luksuslikud. Ühel hetkel hakkasid mulle aina silma jääma ühe eestimaise tootja diivanid. nägid välja nagu kunstiteosed, aga ma ei julgenud neist isegi unistada. Mõned aastad hiljem käisin ma pidevalt Stockmannis käies mööda nende salongist, kiikasin arglikult sisse, aga loomulikult ei astunud ma sisse. Ma ei julgenud väga pikalt üldse isegi vaadata selliste salongide poole. Vaatsin aga “Diivanist” ja mujalt ja sinnapaika see unistus jäi. Diivanid tulid ja läksid, korter sai maha müüdud, maale kolitud, diivanid tulid ja läksid. Rohkem ma tolle salongi peale aastaid ei mõelnud, isegi ei teadnud, kas nad enam tegutsevad.Kuniks Telliskivisse tekkis koleda ja lagunenud laohoone kohale uus ja äge maja. Borgi oma.  see tootja poln kuhugi kadunud. Mul oli selle üle hea meel.

image001-4-2-1600x800

Huvi pärast kiikasin nende kodulehele ja lubasin endale, et lihtsalt huvi pärast lähen ühel päeval ka seda salongi külastama. Isegi kui peaks kallis ja luksuslik olema, siis enam ma ei karda. Mitte et ma oleks plaaninud uut mööblit osta. Aga lihtsalt uudishimust. Läks mitmeid kuid, ei jõudnud ma kuhugi, läks meelest ka tegelikult ära ja siis täiesti ootamatult olin ma seal salongis täiesti teistel põhjustel.

Kas teil ei ole mõne asjaga nii, et armute esimesest silmapilgust? Mina olen selline tüüp, kes suudab asjadesse armuda. Üks diivan jäi kohe silma, täiesti karjus minu nime, aga loogilistel põhjustel ma ignoreerisin tema karjeid ja kutseid. Ega ta rahu ei andnud. Nagu sireen püüdis mind oma kauni lauluga hurmata, aga ma ei allunud provokatsioonile. Kuu aega hiljem sattusid asjad kokku nii, et tulemus on allolevatelt piltidelt näha. Läks kõigest 14-15 aastat unistamist. Täna sain ma veel teada, et selle disaini aitas välja töötada Iitala disainer ja mul tekkis korraga tunne, et see kõik on justkui Satu sünnipäevakingitus mulle. See oleks nii tema moodi olla õigel ajal õiges kohas, isegi pilvepiirilt. Ilusat homset sünnipäeva mulle!

img_4404

Mis ma täna veel tahan öelda on see, et ärge kartke sisse astuda ka nendesse salongidesse, mis pealtnäha või meie mõtetes paistavad liiga luksuslikud. Need võivad tegelikult olla palju maalähedasemad ja sõbralikumad kui aimata oskaks. Tehke proovi selle Telliskivi 51B salongiga, kus teid aknalt kollane traktor tervitab.

 

 

 

 

 

Kodu & kokkamine

Varasemalt kokkasin ma t-u-n-d-u-v-a-l-t rohkem, lappasin kokaraamatuid, ajakirju ja toidublogisid, et inspiratsiooni ammutada ja uusi asju proovida, nüüd viimased aastad olen ma ikka väga laisk katsetaja olnud, ma isegi ei mäleta, millal ma tegelikult mõnd toidublogi külastasin viimati. Mitte et mulle ei meeldiks kokata ja toit on alati üks minu kirgi olnud, aga lihtne on peale tööd visata potti midagi, mis kiiresti valmis saab ja erilist pingutust ei nõua. Lihtsad argitoidud. Viimasel ajal on mul ka toidupiltidest instagramis üleküllus saanud. Selles mõttes, et no mida ma neist piltidest vahin kui midagi järgi ei tee. Vaatan, et vau, ilus pilt ja samal ajal panen oma makaronidele ketšupit peale. Okei, nii madalale ei ole mu söögitegemise standardid veel langenud, aga ega ma sealt enam kaugel ei ole kui samamoodi jätkan.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ma jõudsin oma blogide lugemisega kodublogideni ja toidublogideni. Panin nad ühte patta, sest mõlemad kategooriad on väheste osalejatega ja kuna ma ikka väga aktiivselt kummastki kedagi ei jälgi, siis ei hakka mingit mulli välja imema. Toon välja vaid oma lemmikud. Ütlesin küll, et Instagramis on mul toidukontodest kerge üleküllus, aga näed sa siis, just vajutasin follow ühele uuele toidukontole. Thyme Out blogi omale. Nii paganama ilusad pildid. Ja teate, mis kõige hullem, mul tuli jälle soov natuke ise ka katsetada. Ühe korra olen ma ise pelmeene teinud, maitse oli hea, aga väljanägemine heal juhul kaks miinus. Nüüd peaks nii proovima! Ma. Tahan. Neid. Pelmeene.

Teine minu kirg on kodusisustamine. Mulle meeldib nii ise oma kodus katsetada kui lugeda ja vaadata, mida teised teevad. Aegajalt tuleb muidugi lausa kass peale kui ilusad kõik teised kodud on, aga siis saan ju ise ka aru kui tobe on end kogu aeg kellegagi võrrelda. Samas kõik tunduvad nii tegusad ja toimekad ja sada korda andekamad ja…Näiteks Our House In The Woods. Mine pekki kui ilus kodu. Nii stiilipuhas, lihtne ja skandinaaviapärane. Jällegi, ma mingi hetk tundsin, kuidas kõik kodud pidid skandinaavialikult valged olema ja ma ei tahtnud enam neid valgeid kodusid näha, aga see kodu on niiiiiiiiiiiii iluuuuuuus. Me like x 1000!

Sellest mis on blogi on üks minu lemmikblogisid. Ma mäletan kui ma nägin pilte tema “onnist” ja mõtlesin, et see on nii täiuslikult armas ja romantiline. Ma muidugi kujutan ette kui külm seal talvel olla võis, ma mäletan ise Ussipesa algusaastaid kui meil veel ahju ei olnud ja õhksoojuspump krõbedate külmadega töötamise lõpetas. Üks kord läks -20 kraadiga elekter ka ära, arvake, kas oli külm! Nüüd on “onnielanikud” kolinud majja ja selle ehitust ja arengut on äärmiselt huvitav jälgida. Seda enam, et Sireti ja Mareki stiil on nii minu teetassike. Hmm, tundub, et meheks tasub endale võtta Mareki-nimeline, kipuvad sellised kuldsete kätega olema?

Triinu ja Taneli blogi on imearmas elustiili blogi. Siit ei leia vaid remondi- ja kodujuttu, kuigi ma pean tunnistama, et neid on ikka kõige toredam lugeda. Kõike muid jutte on parasjagu – reisijutte, beebijutte, naistejutte ja see kokku teebki nende blogist armsa ja toreda blogi, mida jälgida. Pealegi mulle meeldivad hullude kannapöörete ja väljakutsete inimesed. Kolida Tallinnast Viljandisse ja hakata renoveerima vana korterit on  täitsa hull kannapööre ja väljakutse.

Kümme korda kuulsamaks teeksin nendes kahes kategoorias Thyme Out blogi ja Sellest, mis on.

 

Segasumma suvila ehk 70 euro eest puhast õnne

Meil käib palju külalisi ja kuigi mulle meie Magda poest 100 euro eest leitud sametine diivanikomplekt väga meeldib, jääb see suurema rahvahulga jaoks väikeseks. Hakkasin Osta.ee-l silma peal hoidma ja leidsingi eile 70 euro eest diivani, mis karjus meie kodu nime. Hiljem selgus, et diivaneid oli selle hinna eest lausa kaks ja need on nii heas seisukorras, et poest ostaks sellised diivanid ikka hoopis teise hinna eest.

Segasumma suvila sai jälle rohkem segasumma suvila nägu.

DSC01089DSC01084DSC01076

Kapp: Tuba ja Taburet 35 eurot

Diivanilaud: Uuskasutuskeskus 5 eurot

Diivanid: Osta.ee

Mis on muudatuse miinus? Need diivanid pidid ju tulema olemasolevale lisaks, et oleks rohkem mugavat istumisruumi. Sättisin toa enda arvates nii, et vaan diivan mahtus ka elutuppa, aga Marek arvas, et tuba sai liiga mööblit täis ja käskis (okei, igaks juhuks ütlen, et tegelikult avaldas arvamust) vana diivani ülesse korrusele viia. Nii et tegelikult on meil mugavaid istekohti ikka põhimõtteliselt sama palju. Kolmeinimese diivani asemel kaks kaheinimesediivanit, aga pagana võtaks kui mugavad need kaks diivanit on!

 

Mehed…

Kümme aastat olen ma rääkinud, et paneks ehk Ida tuppa liistud ära. Liistud on meil olemas ka ja kui aus olla, siis juba vanaks läinud. No selles mõttes, et kümne aastaga on maitse ja võimalused muutunud. Liistud on ikka panemata. Kui ma tahan mõnd pilti seinale, siis läheb aega 3-9 kuud enne kui Marek aega leiab, samas piltide seina panek võtab 2-20 minutit. Ma olen ammu leppinud, et elame poolikus majas. Või majas, mis on pidevas muutumises ja kui päris aus olla, siis see meeldib mulle. Kunagi ei saa päris valmis ja alati on midagi teha. Mitte mul. Marekil.

Ja siis mainin ma paar korda, et ma vihkan meie köögiriiuleid ja tahaks nii kappi ning tulen koju ja mis ma seinast leian? Kapi. Muidugi ma tegelikult tean, miks Marek kapi tegemise prioriteediks võttis. Ta vihkab asju täis riiuleid. Mina üldjuhul armastan, aga köögiriiulid tundus nii eilne päev, et see hakkas mind reaalselt häirima, pealegi polnud asju kuhugi peitu panna ja nii ma Marekile näitasingi, mida ma tahan. Ma ei usu, et see tal kauem aega võttis kui paar päeva nokitsemist (koos plaatimisega) ning kuigi kapiuksed on veel puudu, siis see on juba niiiiii ilus. *

IMG_6244IMG_6247IMG_6249IMG_6267

Huvitav, et mõni asi saab nii kiiresti tehtud, samas kui teise tegemiseks läheb terve eluaeg? A muidu kodus on ikka ka hea olla. Ma jumaldan Satu Skandinaavia disainist pungil imelises asukohas tillukest nunnu maja, aga sama palju jumaldan ma ka meie (igavesti poolikut) segasummasuvilat.

IMG_6279IMG_6258IMG_6270

Hmmm…ma ikka loodan, et ma kapiuksi ei pea nüüd sada aastat ootama? Ja miks see mees IGA kord mu lilled ära tapab? Ja siis alati räägib, et tema peab lilli turgutama, sest ma ei hoolitse nende eest.

IMG_6254

*Marek on meie kööki värvinud valgest beežiks ja roheliseks, ta ei tea veel, et kuna ta kuradile näpu andis ja köögi uuendamisega algust tegi, siis ootab teda ees ka väike seinte värvimine või tapetseerimine. Ma üllatan teda üks päev selle infoga;)

Okei, okei, räägin kõik ausalt ära

Minult on päris palju küsitud mu lemmik second hand poodide kohta Stockholmis. Tõde on, et mul on Stockholmis ÜKS lemmik – Emmaus. Teised mu lemmikud asuvad Stockholmist väljas. Ei tea, kas raatsingi infot sheerida. Sõidate kõik kohale ja ostate asjad ära?

Ah hea küll.

Kui teid huvitab vanaaegne mööbel ja nõud, siis Tumbas asuv Hela Människan on teie pood. Siin on 99% ajast äärmiselt põnevaid ja soodsa hinnaga asju – toolidest käokelladeni. Seekord jäi mu süda tilkuma verd ühe nurgakapi pärast, mis maksis vaid 5 (!!!) eurot. Lisaks veel üks käokell, köögipink, kummut, taldrikud…No a kuidas ma neid siit transpordin? Hinnad on harva üle 50 euro. Pildil olev kell oli siiski vist 75 eurot.

Riideid võib siit leida, mina olen ikka päris pärleid leidnud, hinnad ka odavad, aga esimene koht see riiete ostuks ilmselt pole.

Teine lemmikpood on Eriksberg. Hinnad on normaalsed ja riiete valiku poolest kõige kihvtim. Kõike on – vintage´st tuntud brändideni. Lasteriideid ja mänguasju on ka hea valik. Ja jällegi – nõud! Jumala eest, seekord ma oleks poe tühjaks ostnud. Mareki rõõmuks (sest meil ei ole neid kodus kuhugi panna hetkel) ei saanud ma poetäit nõusid Norra-Taani kaasa võtta.

Lasteriiete ostmisega läheb emme alati hulluks. Talle tundub, et Idale on kõike vaja. Ma iseenesest muidugi ei kurda, sest…no kui kodus kasvab väike moeteadlik preili/röövlitütar Ronja/Pipi Pikksukk/Lärmissepa tänava Lotta/printsess, siis ei ole neid riideid kunagi liiga palju. Kõike üles pildistama ei hakanud, aga osa on pärit Tumbast, osa Eriksbergist ja osa Hallunda misjonipoest.  Viimases neist olin ma täna esimest korda. See on pood, kus on aega vaja, sest osa asju on lihtsalt üksteise otsas kuhjas, aga leida on võimalik. Hinnad muidugi ülisoodsad. Lisaks riietele sai Ida endale terve hunniku uusi raamatuid. Note to self: Idale ON tuppa raamaturiiulit vaja asap.

img_5182

Nynäshamnis on ka mitu vahvat second hand poodi. Põnevaim neist minu arvates Fredsgatanil asuv poeke. Lastega sinna minna on enesetapp, sest laste mänguasju on seal meeeetsikult. Huvitavaid riideid ka. Hinnad keskmisest kallimad, aga igati oma hinda väärt.

Õnnelikud tüdrukud on kõige ilusamad tüdrukud

Meie kodu on üks paras segasummasuvila. Ühest otsast ei saa valmis, kui teisest juba laguneb ning ilmselt ei saagi majas elades töö kunagi otsa, aga samas mulle natukene ka meeldib, et kõik ühekorraga valmis ei saa, sest nii maitsed kui võimalused muutuvad.

Mulle tundub, et Ida on nii minult kui Marekilt pärinud kodusisustaja geenid, talle täiega meeldib, nagu meilegi asju ümber tõsta ja koristada, eriti kui juttu on tema enda toast. Ja seepärast tegid talle suurt rõõmu Kukupesast eile saadud uued roosamannavahulised postrid, mida kõige pealt oli vaja seinale panna (jumal tänatud, et Marek kohe naelu seina ei löönud), järgmisel hetkel aga avastas pisike sisekujundaja, et need sobivad palju paremini tema kapile, koos teiste väärtuslike asjadega. Võib olla oli tal õigus?

IMG_2517IMG_2543IMG_2558IMG_2560IMG_2567IMG_2569IMG_2574

Postrid saadub blogikingitusena. Koodiga “eveliis15” saate hetkel ka – 15% soodustust.