Tundub, et laulusõnad inspireerivad mind kirjutama. Täna jäin Genka “Kodulaulu” kuulama, vaatasin vahelduseks Mareki standarditele vastavat puhast kodu ning pidin tõdema, et seekord poleks isegi lilli vaja majja tuua, et kodu puhas tunduks. Ongi puhas. Isegi ülemine korrus ja meie voodialune. Ja siis tuligi selline tunne, et peaks kodust kirjutama. Et te paneks mulle laik nagu laulusõnades.

On üks kodu vaid, üks kodupaik, luks elupaik. A kolm rõdu aint. Kus mudu said nutsu? Kas laen? Või töötsid pildituks? Kodu pole koda, kodu pole odav, palju plege omav mees toda. Jõuab osta ja muru kasta ja panna ette majal turvauks. Ilma turvaukseta me jääme kodutuks! Kodu on imeline, sinililleline kui ta on sinu omanimeline. Panga laen on räme imemine, sest siinne on kodupaik. Kostab õuest kile vile kellegile: mine mängi palli sile asfaldile. Kireb kukk, veel on pime, vara ärkamine.Teen Vine, pane Like! Kodu on nii imeline, pane mulle Like!