Loomulikult ei ole ma veel sellega ära harjunud, et mu suu nagu kondoome täis on topitud ja et marääkides susistan, küll aga pean ma tunnistama, et kapede suhu panemine ja ära võtmine on tunduvalt lihtsam kui ma esimese hooga kartsin. Lihtsalt paganama tüütu on. Või noh mitte isegi tüütu, aga kui teised näksivad pähkleid või kartulikrõpse või kui istud sünnipäevalauas ja tahaks näksida, siis see on välistatud, sest kapedega lihtsalt ei saa süüa ning iga ampsu pärast neid suust ära võtta, tagasi panna ei tundu mõtekas. Vastan kohe ka küsimusele, et küll ma ära harjun ja nendega sööma hakkan. Ei harju, sest need ei ole nagu tavalised breketid, mis on igal hambal eraldi, vaid plastikust kaared. Kas te olete püüdnud plastikust hammastega midagi katki hammustada? Mina nüüd olen. See on võimatu. Miks ma ei pannud breketeid on teine populaarne küsimus. Breketite ootejärjekorrad on 2+ aastat.

Mis mind nende kapede juures hulluks ajab on see, et ma ei tea, kas ma paigaldan seda elastikut valesti või see peabki nii olema, aga see ülemine äär, mille taha elastik kinnitub, kisub pinge all ettepoole, nii et see terav äär käib vastu mu huule sisekülge. Laupäeva ohtul juba tundsin seda eriti kui rääkisin, aga ega mina siis ei suuda vait olla, otsustasin valust hoolimata edasi rääkida, mis lõppes sellega, et hommikul ärkasin täiesti katki hõõrdunud huule siseküljega. See tegi põrgulikku valu kui rääkida. Pluss elastikuga tiris ju see ülemine äär vastu katkist kohta ja ütleme nii, et ei olnud mugav. Koju jõudes ma mõtlesin, et lõikan seda äärt natuke ära. Ühel poolel saingi hakkama, teise poole lõikasin liiga palju ära. See tähendas omakorda, et pidin uued kaped kasutusele võtma. Ega sellest vist ka hullu ei ole, lihtsalt olin juba peaaegu susistamisest lahti saanud, aga uued kaped on tugevamad ja susin algas otsast peale.