Ärge kartke, ma ei hakka jälle jõulu-grinchima. Ma arvan, et kõik on juba mu hala piisavalt kuulnud-lugenud ning aeg on teine plaat peale panna. Sest et noh…kuidagi on läinud nii, et selle aasta pühad on olnud…toredad. Sellised, mida ma võikski jõululikuks jõuluks pidada.

Võib olla saab sellest üks minu lemmikumaid jõulumälestusi. Haugeni ja Britt-Ida kõrval muidugi, too aastatetagune jõul jääb alatiseks üheks mu lemmikmälestuseks, aga selle aasta pühad sulatasid kasvõi korraks Grinchi mu südames. Võimalik, et see tuli ka sellest, et ma lasin lahti oma negatiivsetest mõtetest. Võib olla alateadlikult. Võib olla kogemata. Leppisin sellega, et meil ei saa kunagi olema “Eia jõule Tondikakul” ja küsisin endalt, kas see on üldse oluline? Hoida kinni mingist mõttest, millised ma tahaks, et jõulud oleks, sest mulle on tundunud, et nii on õige? Või lasta lahti ja lihtsalt olla hetkes?