Eile Vasulasse sõites naersime, et teeme Idale ta oma versiooni “Eia jõuludest Tondikakul”, et jätame ta naabrite juurde ja sõidame ise kohe tagasi Tallinnasse, onu-tädi-vanaema tulevad Idale järele ning nad lähevad üle lumise välja tagasi oma koju ja loomulikult kepslevad sellel lumisel aasal nii kitsekesed, oravad, jänesed. Sellele lumisele jalutuskäigule jätkub naeru ja rõõmu täis perekondlik õhtusöök. Täiuslik jõuluidüll.

Uusversiooni Eia jõuludest muidugi ei sündinud.