Kui meil jõulupuhkus algas, siis küsis üks kolleeg minult, et mis mul plaanis ka on. Vastasin talle, et absoluutselt mitte midagi ja me mõlemad jäime korraks vait, sest me kumbki ei uskunud seda vastust. Kaks nädalat puhkust ja ma ei tee mitte midagi?
Muidugi ei uskunud ma seda ka ise, aga tegelikkus on see, et ma olen NÄDAL AEGA PUHANUD, ma olen peast kõrvale tõrjunud KÕIK mõtted kuhugi minna, midagi teha ja olnud vaid kodus. Puhanud. Ja see on olnud imeline. Olgu. Valetan. Paar päeva tagasi olin ma diivanil pikali kõhu/okseviirusega ja see just nii väga imeline ei olnud.
Appi, ma naersin!
Väga elavalt oli see kogu stseen silme ees 🙂
no mulle tundus, et ta ei olnud kaugel sellest, et diivan terrassile vedada, et nautida ja loomulikult kommenteerida🙄
“Miks sa sealt vasakult ei võtnud?”
“Kesse teeb nii aeglaselt, sealt saad kiiremini teha ju!”
Parafraseerides siinkohal tema autosõidu “näpunäiteid” tagaistmelt 🙂
vana hea autsõidu klassika🤦♀️
Mul tuli seda lugedes vana hea Lembitu Kuuse suusakommentaatori hääl kõrvu: “Uskumatu minek! Ja ei vea see reha alt! Rekorditempos liigub Eveliis järgmise labidatäie poole, kui nüüd vaid määre alt ei veaks! Sest konkurent ei ole mägede taga vaid hingab siinsamas lähedal kuklasse, korrakski ei saa kergemini hingata…”
me saaks hea video teha koos selle kommentaariga taustaks😂