Hahh, nali. Kindlasti ei vihastanud ma esimest korda ja kindlasti ei vihastanud ma viimast korda, aga ma vihastasin ja kui meil on kodus ikka tavaks, et kunagi ei minda magama pahas tujus või tülis, siis mina ikkagi semitülis olin. Või pahane. Või ärritunud. Või kurb.
Noh eile oli see haigla jant,eks. Istusin seitse tundi oma proovide võtmise ja mõõtmistega EMO-s ning kui mind siis “rahuldavas seisus kodusele ravile” lasti, oli Marek pahane, et miks ma talle ei öelnud, et haiglas olen. Mina mõtlesin, et miks inimest muretsema panna, sest mida ta ta oleks keset päeva teinud teadmisega, et mul võetakse proove ja siis ma jälle ootan ja siis võetakse jälle proove. Jah, kui mind oleks kuhugi haiglasse sisse kirjutatud, aga sellise looga, no mida ma talle tuututan enne kui tean, kuidas asjad on. No võib-olla oleks võinud öelda, aga tundes teda, siis ma ei tahtnud, et ta lampi muretsema hakkaks või muud sellist. See selleks, see oli selline väike eelmäng, soojendus või nii.
Ma saan nii hästi aru praegu sinust selles situatsioonist. Sa ei tahtnud käehoidmist ega midagi suurt, sul oli vaja lihtsalt tunda, et sinust hoolitakse. Et nad saaksid sõnadetagi aru, et midagi peaks hakkama muutuma, et sa kestaks. Sest see mure enda tervise pärast on reaalne ja pisike paanika samuti ning see on see koht, kus jagatud mure on pool muret.
Ma muidugi kannan sinu loosse praegu üle oma kunagisi tundeid, kuigi arvan või loodan, et sul pole seis veeranditki nii hull. Mind on kunagi jäetud emotsionaalselt üksi maadlema tõsise terviseprobleemiga ja sellega see kooselu lõppes ka. Mitte ainult sel põhjusel, aga lõpliku raskuse koormasse see kivi andis. Ja ometi nii minu kui ka sinu puhul võib-olla polnukski tol hetkel muud vaja, kui lihtsalt südamega küsitud küsimust: “Kuidas sul on?”.
PS: hakka suvel arooniaid sööma ja varu neid külmikusse ka. Looduslik vererõhualandaja!
Mul tõesti selliseid hetki nagu sa kirjeldad pole olnud, kui depressiooniga maadlesin, siis Marek ja pisike Ida olid mulle nii toeks, et siiani mõnikord mõtlen, et milline kannatlikkus ja armastus peab olema, et hakkama saada ja olemas olla. Aga jaa, ma mõnikord tahan vaid killuke tähelepanu, mitte seda, et “las rahuneb maha”. Üldiselt ongi lihtsam lasta mul natukene omaette ära keeda, aga eile oli minu arvates tiba teine olukord.
Arooniad pean ka tõesti meeles pidama!