Nojah. Ei saa just öelda, et hing sees rõõmustaks kui oled tulnud sooja suve otsima (olgu, suve pikendust otsima), aga öö otsa on pladinal vihma sadanud ja ega see hommik ka nüüd kõige päikeselisem ei olnud. Pigem puhta hall. Meil on kaks valikut. Kas lasta ilmal oma tuju rikkuda või püüda võtta päevast parim.
Me valime viimase.
Ma sain reisi jooksul päris palju küsimusi. Alustades piletite hinnast, lõpetades sellega, kas soovitan ühsitranspordiga liikuda või rendiautot. Muidugi pean ma ülema, et ma ei ole absoluutselt Itaalia asjatundja ning oma reisigi panin kokku tänu sellele, mida sõbrad ja jälgijad soovitasid. Minu esimene plaan oli vaid Napoliga piirduda. Läks aga nii, et kokku tegime Idaga sellise tiiru: Napoli – Salerno- Amalfi – Positano-Sorrento – Napoli. Ilmselt mitte midagi ekstraordinaarset, sest samal marsruudil näen läbi Facebooki hetkel paljusid tuttavaid reisimas, aga see on ka täiesti mõistetav. Soodsad lennupiletid ja imeilusad kohad.
Küll me Pompeisse ja Caprile ja mujale ka satume. Näiteks Marekiga käisime me paar aastat tagasi Milaanos ja spontaanselt sattusime ka Parmasse. Milanos sadas vihma, vaatasime lähiümbruskonnas, kus oleks parem ilm ja kuhu saaks rongiga ning mõeldud-tehtud. Tundub, et spontaansus on meie reiside märksõna.
Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.
Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.
Amalfi võtab meid vastu vihmaga. Väikeses nunnus vanalinnas sagivad vihmamantlites ja vihmavarjudega üksikud turistigrupid. Vaatame ilmateatest, et 11 peaks vihm järgi jääma ning otsustame seniks leida mõne toidukoha. Hommikusöök on niikuinii söömata. Seame sammud esimese ristorante juurde ja enne kui saame midagi küsida, vastatakse meile “toilet up”. Jääme rumalalt vaatama, sest me ju ei küsinud, kus wc asub. Kõnnime edasi, sest saame aru, et pole siin oodatud. Astume sisse järgmisesse kohta. Küsin, kas tohime. Saan vastuseks “no”, millele järgneb selgitus, et see on ristorante, pizzeria. Vastan, et seda me tahamegi. “Avame alles 11,” saan vastuseks. Okei, seepärast ehk meid esimesestki kohast ära aeti, et polnud veel avatud? Igatahes olen natuke hämmingus justkui lapsega turist ei tahakski süüa, vaid ainult ajab taga wc-d. Vihmavarju saame kohvikus, mille ma esimesena kohe välistasin. Nägi välja turistilõks, esimene, mis silma torkab ja seega ka raudselt kallimad hinnad. Ma ei eksi. Pitsa on siiski imeline. Ida 6eurone CocaCola paremini ei maitse kui poest ostetud.
Meie ööbimiskoht asub keskusest kolme kilomeetri kaugusel. Ilm on kahtlane ja nii otsustan, et uudistame veidike linna ja liigume siis hotelli. Linnake on armas, kitsad tänavad, pisikesed poekesed, kohvikutes espressot joovad prouad, limoncello siin ja limoncello seal, sidrunid riietel, bikiinidel, ehetel, külmkapimagnetitel, trepid, palju treppe…Nii Itaalia kui veel saab olla.
Ärkame kell seitse. Hommikusöögini on veel aega ning otsustame minna linnamaksu jaoks sularaha tooma. Hommikune Napoli on hoopis teistsugune. Igal pool on sigin ja sagin, poekestesse tuuakse kaupa, turul sätivad müüjad kaupa välja, päike tôuseb majade vahelt aina kõrgemale. Ilus on. Omamoodi.
Peale hommikusööki otsustan, et hakkame Salerno poole liikuma. Pôhjus osaliseks kiirustamiseks on see, et mul on vaja teha üks esitlus Zoomis. Olen küll kôik vajalikud asjad alla laadinud ja üle kontrollinud – töötavad. Internet seevastu on heitlik. Rongisôit Salernosse kestab 45 minutit. Oleksime kohal kell 10 ja mul oleks aega, et jôuda hotelli ning loota, et seal on parem internet.
Esmamuljed Napolist on mitmekülgsed. Lennukiaknast näen mina kaunit rannikut, saari, villasid. Ida kommenteerib kõrvalt, et nii palju lagunenud maju on. Üksjagu neid tõesti paistab. Jõuan oma mõtetes Elena Ferrante romaanideni. Piltideni, mis tema romaanid on mulle silme ette, maalinud. Juba enne maandumist on meil kaks erinevat Napolit.
Lennujaamast väljudes satume ehtitaalialikku siginasse-saginasse. Kus algab autotee ja kus lõpeb kõnnitee? Kas siin üldse see kedagi huvitab. Mina hakkan loomulikult vales suunas kõndima, Ida suunab mu õigele poole. “Vaata kaarti!” ütleb ta enesekindla uhkusetundega, et on orienteerumises minus sada korda targem.
Nägin täna üht meemi, mis jagas reisile minevad inimesed kahte leeri. Ühed need, kel on nädal enne kõik paigas, broneeringud välja prinditud ja teekond punktist a punkt b ära planeeritud, ja siis on need teised, kes paar päeva enne küsivad, et oot, kuhu me siis läheme.
Mina ilmselgelt kuulun teise gruppi. Selle mööndusega, et ma tõesti tean, seda, et esmaspäeval istume me Idaga lennukisse ja sõidame Napolisse, aga kui te arvate, et ma broneerisin lihtsalt hotelli ja kõik tehtud, siis te eksite. Siiski pean ma tunnistama, et ma esimese hooga broneerisin meile kõigiks neljaks päevaks ühes sihtkohas ühe hotelli, aga siis tuli sõbranna külla ja ütles, et oo jaa, seal on ju Amalfi rannik, et kui te seal käinud ei ole, siis tasub minna. Ta mõtles muidugi lihtsalt päevatripiks, aga mina…mina vaatasin Google´ist vahemaid, Bookingust hotellida hindasid ja tühistasin kohe esimese broneeringu. Nii et kui kedagi meie eesoleva seikluse eest tänada, siis sõbranna Siirit.
Täitsa lõpp noh. Ma ei saa aru, kas see kevad-depressioon varsti üle ka läheb. Vaatan aknast välja, rästas tilgub, päike paistab, ilus ilm on. Eile käisime Idaga suusamäel hullamas. Mõlemad saime päikesest punased põsed. Kodus on Marek köögi lõpuks ära võõbanud. Meilboksis on meeldivad uudised üksteise järel. Aga mina olen ikka mossis ja masenduses. Mõtlen reaalselt vaid muremõtteid. Keegi oleks nagu selle valguse jälle seal pagana tunneli lõpus ära kustutanud. Miks? Ma tahan, et see üle läheks juba. Kuidas see üle läheb?
Ja et mitte teid oma depressiooniga hulluks ajada, jagan hoopis viimaseid pilte Itaalia reisist. Püüan nendega endale ka “keskendu ilusatele asjadele” sisendada. Bellaggio oli ilus!K ui satute Como linna ja see jääb liiga väikeseks ning te olete ilma autota, siis istuge lihtsalt bussi või paadi peale ja tehke väikene väljasõit. Meie istusime paadi peale. Teadmata, mis meid seal ees ootab ja kuhu me tegelikult läheme. Kokkuvõttes tuli sellest meie reisi parim päev. Nii ilus väikene linnakene. Ise oma peaga poleks osanud sellise koha peale tullagi, aga hotellist soovitati. Midagi head ka sellest hotellist. Okei, asukoht oli ka hea, aga tuba oli nagu pime sahver, sest akna taga oli täpselt teise maja sein. Lootus, et selles hotellis saab toa vaatega järvele nagu reklaam bookingu lehel seda lubab on 1/20le, sest my meelest vaid ühe toa akendest paistis üle teise maja katuse natuke järve, nii et heal juhul võiks seda nimetada “järvevaatega toaks”.
Aa, ja see Margus Vaheri raamat, mille ma reisil läbi lugesin. Ütleme nii, et Marek pööritas silmi ja küsis, miks ma seda loen, kui talle katkendeid ette lugesin (viimati pööritas ta nii silmi kui ma talle “50 halli varjundit” katkendeid lugesin). Ja mina ütlen, et see on ikka täielik huumoriraamat. Mis värk sellega üldse on, et kõik mehed korraga nii kangesti targad alfaisased, kel hädasti on vaja naisi õpetama hakata, on?
Vastus on väga lihtne. Tuleb minna sinna, kus vihma ei saja! Ehk siis meie reisi ajal tuli ette ka üks vihmane päev, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Aga mida me teeme selle päevaga mõtlesime me? Käime mööda muuseume, istume hotellitoas, restoranis? Kõik ju täiesti mõeldavad tegevused, aga meie võtsime lahti Rome2Rio, Accuweather ja Google mapsi ning hakkasime vaatama, kuhu minna, et oleks päikeseline ilm. “Tahaks Veneetsias ka käia,” ütles Marek ja esimesena torkas mulle pähe, et aga davai, istume rongi peale ja sõidame sinna. Õnneks sadas ka seal vihma. Miks õnneks? Rongipiletid olid tegelikult natuke liiga kallid. Kooner minus tõstis pead. Torino, Asti, Genova, Bergamo ja Verona olid samuti vihmased. Selge, tuli vaadata rohkem lõuna poole. Bologna, Firenze, Pisa olid täiesti päikeselised, aga jällegi tundusid meile piletid liiga kallid (kuigi nad seda ei olnud). Vaatasime kaardilt, et mis veel valikutesse on jäänud. Silm jäi seisma Parma peal. Piletid sinna maksid 11 eurot ja ilm näitas 21 kraadi ning päikest. Mõeldud-tehtud! Ja täpselt nii me Parmasse sõitsimegi. Veetsime imevahva päeva, sõime suurepäraseid tortellinisid, jõime odavat pakiveini, kõndisime vähemalt 25 kilomeetrit, läksime korraks tülli ja leppisime ära. Iroonilisel kombel jäi meil söömata ja kaasa ostmata parmesan (Parmigiano-Reggiano) ja prosciutto di Parma. Aga linnake oli armas. Ja päikeseline. Hea valik sattus.
Omapärane ja armas linnake oli. Mul ei oleks midagi selle vastu, et sinna uuesti tagasi minna. Kas või juba selle pärast, et mul kripeldavad söömata jäänud sink ja juust.
Ma olen alates ülikooli kolmandast kursusest tahtnud minna õppima itaalia keelt. Ülikoolis panin end lõpuks ka itaalia keele kursusele kirja, läksin õhinal kohale ja sain teada, et olin end pannud kirja edasijõudnute itaalia keelde. Ilus oli kuulata, aga aru ei saanud ma muidugi midagi. Meelde jäi vaid üks lause, mis hetke muidugi ei ole meeles, aga pidi ilmselt tähendama, et koopiamasin ei tööta. La macchina el…
Itaalia ja itaalia keel võlusid mind sellest ajast saati kui kunagi ammmmmu kunstiajaloo kursusega Roomas käisime. Itaalia on üks nendest kohtadest, kuhu ma alati tagasi võiksin minna ja ikka luban ma endale, et kohe hakkan keelt õppima. Miks ma seda ometi edasi lükkan kogu aeg? See on niiiii ilus keel. Üldse tahakski rohkem keeli osata. Nii kade (jah kade!) on kuulata vaadata neid inimesi, kes keeli oskavad. Mu onul oli õigus kui ta mulle kunagi algkoolis ütles, et Liisu, õpi keeli, see avab uksed. Ma õppisin ja see on uksi avanud, aga aru ma ei saa, miks ma rohkem ei ole õppinud.
Igatahes. Viimati käisime me Marekiga Roomas KUUS AASTAT TAGASI. Ma olin neljandat kuud rase ja ütlesin Marekile, et lähme nüüd, kes teab, millal jälle kahekesi reisile saab. Ja saate aru, me ei olegi KUUS AASTAT KAHEKESI kusagil reisil käinud. Ida loomulikult äärmiselt vahva reisikaaslane ja seegi kord olin ma väga kahevahel, kas ta tädide juurde jätta või ikka kaasa võtta, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ei…no natuke oma aega on ka vaja. Pealegi on suvel ees ootamas jällegi iga-aastaseks traditsiooniks saav lastereis. Kuigi…te ei kujuta ette kui juuksekarva otsas on see koos reis rippunud. Te ju lugesite, et Marek oli nädalavahetusel palavikuga suremas ja kuigi mulle tegi see maailmalõpu tunne natuke nalja, siis ma ikka vaatasin eile hirmuga, et ta ei saagi terveks. Ptüi, ptüi, ptüi…tundub, et siiski jääb elama ja kolistab end minuga koos lennukile. Mitte et ma ei oleks talle juba nähvanud, et pekki küll, ma lähen üksi. Minu kiiks, üle võlli asjad keerata. Aga kiiksudest ja naiseks olemisest ma kirjutan eraldi postituse.
Nüüd ootab meid ees Milaano. Viimane kord ma Milaanost just ei vaimustunud, aga ma olen valmis sellele linnale uue võimaluse andma, sest võib olla meie endi ootused olid teised tookord ja aega linna avastamiseks liiga vähe. Teate, mis veel veider on? See on esimene kord elus, kui ma olen päriselt välja uurinud, kuidas lennujaamast saab hotelli, palju maksavad metroo piletid, mis kell väljuvad ja isegi endale hotellide aadressid üles kirjutanud. See on minu puhul täiega next level. Isegi autorendi tingimused lugesin läbi, hakkasin põnnama, et noh minuga ju juhtub alati midagi, tühistasin rendi ja vaatasin järgi, et Comosse ja Varesesse saab kenasti ka ühistranspordiga. Miinuseks see, et termid jäävad seekord külastamata, aga ma ei taha ka päris nii edasi-tagasu vaid joosta, et igale poole jõuaks. Alati saab tagasi minna. Esimene B&B tundub ka nunnu. Loodetavasti on ka. Suhtlus nendega on igatahes küll äärmiselt meeldiv olnud. Pöidlad pihku:)
Tegelikult on tobe mingi nii tavalise reisi üle elevil olla, aga ma olen, sest 1) ma alles harjun selle tööl käimise värgiga, et on puhkused ja asjad ja 2) väike lapsest puhkus (ja lapsel vanematest puhkus) on olnud long overdued.
*Postituse pealkiri siit.