Tehke koos minuga üks katse. Ükskõik, mida te ka hetkel ei tee, kas te mingi hetk tunnete vastupandamatut soovi vaadata oma nutitelefoni? Kuigi olete alles seda vaadanud ja kõik oma uudisvoo läbi skrollinud. Kas te sellest hoolimata tunnete soovi telefoni kätte haarata ja vaadata, mis viimase 5/10/30 minutiga juhtunud on? Mina küll tunnen. Teen köögis süüa ja poole tunni jooksul võin ma telefoni lausa mitu korda kätte haarata, et vaadata, kas midagi uut toimub. Mul on kõik võimalikud teavitused ja helid maha võetud, sest vastasel juhul ma oleks vist telefonis 100% sõltuvuses. Kas te arvate, et see telefoni kättehaaramine on juhuslik? Vaadake ära film “The Social Dilemma” ja te saate vastuse.

Muidugi ei tulnud selle filmi sisu, kuidas sotsiaalmeediaplatvormid meiega manipuleerivad, eriliselt suure uudisena. Mõtled (!) telefoniekraani parandusest, kui järgmisel hetkel on uudisvoog täis telefoniga seotud uudiseid ja pakkumisi. Jätad “Netflixis” filmi pooleli, saad meili – “vaata edasi” ja hetk hiljem “meil on veel sulle sarnaseid filme”. Näiteid võiks tuua sadu ja sadu. Sotsiaalmeedia = suuresti see, mida keegi tahab, et sa näeksid. Mida ma ise turunduses teen? Terve tänase päeva mõtlesin ma, mis oleks see vimka, mis oleks see nipp, mis paneks tarbija minu tootest huvituma, linkidele klikkama, kuidas olla õigel sihtgrupil kogu aeg silme ees, nö sööbida ta ajju, et kui ma lõpuks talle helistan, ütleb ta, et “jaa, ma just nägin seda toodet ja mõtlesin, et mul on seda vaja”. Kui juba mina, selles valdkonnas pisitilluke mutrike, nii mõtlen, siis mõelge ise edasi, mida teevad sellised tegijad nagu Facebook, Google, Instagram, Twitter. Ja me laseme neil seda teha! Me laseme end vabatahtlikult mõjutada ja endaga manipuleerida.

Ma ei arva, et me peaksime nüüd kõik oma sotsmeedia kontod ära kustutama, fooliummütsid pähe panema ja paranoiliselt hakkama kahtlustama kõike, mis ümberringi toimub ja mõtlema, kas see on päris. Ma siiski arvan jätkuvalt, et inimestel peaks olema nii palju intelligentsust, et saada aru, mis on feik ja mis mitte või vähemalt kahelda iga infokillu õigsuses ja ka vandenõuteooriates, mida mina tahan rõhutada on see, et inimesed ei unustaks ära, et lisaks sotsiaalmeediale ja virtuaalsele elule on olemas ka päris maailm, mida saab päriselt oma viie meelega tajuda. Tundub veider seda meelde tuletada? Hetkel tundub veider, aga mida kauem me end erinevate filtrite (nii otseses kui kaudses mõttes) taha peidame, seda kaugemale me reaalsusest tegelikult jääme. Me moonutame ennast, oma maailma ja lõpuks ongi raske uskuda, et see mina, kes me oleme sotsiaalmeedias ja mis elu me elame sotsiaalmeedias ei ole päris, sest see tundub päris. Seda saab ilma vaevata kujundada selliseks nagu me tahame.

Moodne ja vajalik eluvale? Võimalik. Ma ei tea. Ma olen teine generatsioon kui generatsioon Z, kes ongi õrnem, haavatavam ja sellest tulenevalt madalama enesehinnagu ja enesekindlusega, tundes vajadust peituda filtrite taha, sest kõike, millega päriselt hakkama saada, on liiga palju. Olles vaadanud ära filmi saan ma aru, et ma ei saagi teatud asju mõista, minul on teised kaitsemehhanismid. Ma isegi mõistan neid endast nooremaid, kes virtuaalmaailmas elavad, kesta taga, ma päriselt ja ilma naeruvääristamata mõistan, aga see ja statistika noorte depressiooni ja enesetappude kohta hirmutab mind. Kas sel statistikal on seos sotsiaalmeediaga? Ei pea vist raketiteadlane olema, et sellest aru saada, et on.

Ja see osa hirmutab mind kordades rohkem kui libauudiste seitse korda kiirem levimine pärisuudistest. Minu pärast võivad inimesed uskuda, et maakera on lapik, seisab elevantide peal, on ümmargune – mida iganes. Uskuge või ärge uskuge, et Nevada kõrbes peidetakse tulnukaid. Uskuge, et Elvis Presley on elus. Mida iganes. Aga seos väärastunud ilustandardite, depressiooni, enesetappude ja sotsiaalmeedia vahel hirmutab mind küll. Eriti seitsme-aastase tütre emana, kes on avastanud juutuuberid ja teised sotsiaalmeediastaarid, kes paratamatult teda mõjutavad. Jah, igal suunamudijal on õigus öelda, et mina ei taha eeskuju olla ja mina ei ole süüdi kui sinu laps tahab minu moodi end meikida. Jah, tal on ka õigus, et on minu asi emana talle selgeks teha, mis on päris ja mis mitte, aga damn it kui keeruliseks see mulle – tavalisele keskealisele emale – tehakse, sest üllatus-üllatus, ma EI VASTA OMA LAPSE ILUSTANDARDITELE.* Ta ei saa aru, miks minu ripsmed ei ole sellised nagu nendel seal, ta ei saa aru, miks mina ei kanna tööl õhtumeiki nagu nemad seal, ta ei saa aru, miks mina ei käi ringi glitteris nagu nemad seal. Tema jaoks olen mina valesti. Mitte nemad. See tundub talle õige. Ta arvab päriselt, et mõni inimene võibki selline välja näha. Ma pean juba seistmeaastasele lapsele õpetama, kui lihtne on temaga mainipuleerida. Minu jaoks on seda liiga palju.

Olgu, see foto on äärmuslik näide, me kõik ilustame ja näitame ikka pigem oma elu ja iseenda ilusamaid külgi, oleme ausad, eksju. See on inimlik. Ma ei arva ka sugugi, et nö õige sotsiaalmeedia sisu on see pärispäris elu jagamine. Alles hiljuti üks suunamudija jagasvideot oma täisoksendatud lapsest, enne seda jagas teine suunamudija fotosid oma lapsest, kes maha s…us ja siis selle vaiba alla peitis. Ei, ma ei arva, et ka selline päris elu jagamine on vajalik. Me kõik teame, et sellised vahejuhtumid ja kordades hullemaid veel on osake elust, aga see ei tähenda, et seda osa peaks kõigiga jagama. Leierdatud näide, aga me ju ei jaga hetki vahekorrast või wc-s käimisest. See aga ei tähenda et me neid asju ei teeks. Mul on lihtsalt tunne, et koos sotsiaalmeedia tekkimisega on inimestel kadunud ära taju, mida tasub teistega jagada ja mis moodi asju tasuks presenteerida, mida ja kui palju peab ilustama ja moonutama. Kas äkki saaks nii, et leiaks mingi kuldse kesktee selle pärispäris ja sotsiaalmeediapäris elude vahel?

Ma ei tea, kas teema läks lappama, püüdsin mitu asja panna kokku ühte postitusse ja mitte 50 000 sõna kirjutada. Kes filmi on näinud, mis mõtted tekkisid?

* loomulikult on see liialdus ja mu laps ei käi kodus ringi arvates, et mina vōi ta ise on kole, AGA ta leiab et kilomeetripikkused ripsmed ja ōhtumeik päeval on ilus, sest ta on näinud seda ja see meenutab talle nukke ning millisele lapsele ei meeldiks nukud, eks?