Ohh, need armsalt perverssed õhupalliloomakesed!

Jah, nii nagu ma olen alati öelnud, siis jätkuvalt on minu jaoks ühed kõige ebameeldivamad kohad laste mängutoad ja ausõna, ma väldiks kõikide laste sünnipäevi, ausalt isegi laupäeval Ida sünnipäeval läheks kodust ära, aga vanemaks olemise juures on juba nii, et kõike ei saa teha nii nagu ise vaid tahaks. Mina võin neid kohti hingepõhjani kasvõi vihata, aga ma pean oskama seda varjata ja hambad ristis ära kannatama, sest kõige olulisem on see, et lastel oleks lõbus. Nüüd mul vähemalt on laps, kellel on seal lõbus. Varasemas elus on ette tulnud ka kordi, kus ma pidin mängutoas olema ilma lapseta ja see oli tõesti põrgupiin. Lastetu inimene kisarikkas lastetoas…hmmm…mis on selles võrrandis valesti?

Samas ei ole see olukord tegelikult nii hull. Okei, kõrvakuulmine kaob ära ja silme ees virvendab veel tükk aega ning ainus, millele suudad mõelda, on see, et saaks vaid koju diivanile pikali ja klaasi veini/tassi teed juua, aga nendel sünnipäevadel on ka plusse. Mhm, jah, ma just ütlesin seda. Vabatahtlikult. Keegi ei hoia mu meelekohal püstolit. Üks selline pluss on, et mõnikord kohtud nendel sünnipäevadel inimestega, kellega muidu väga kokku ei saa, mõnega kohtudki vaid laste sünnipäevadel ja need hetked on väga toredad kui saad selliste inimestega lobiseda ning nalja teha. Need naljad ei pruugi kõikidele sobida, need on mõnikord sarkastilised, kindlasti üht või teist gruppi solvavad ning hoidke oma piip ja prillid, kohati ka väga…täiskasvanulikud ja samaaegselt lapsikud.

Ma tean, et see kõlab nii tobedalt, aga kas te olete kunagi õhupalliloomi vaadanud täiskasvanu pilguga?

Kunagi ühel sünnipäeval tehti Idale ahvipärdik, kelle sai sabapidi õlale istuma panna. Jah, see nägi tõesti välja nagu ahvipärdik, aga mingil hetkel väsis see saba ära ja vajus pärdiku jalgade vahele. No see lihtsalt nägi välja nagu…saate ise ka aru eksju. Või siis eile meisterdatud mõõgad, võlukepikesed, lilled…Kõik tõepoolest nunnud ja lastele nii palju rõõmu pakkuvad, aga once you see it, it cannot be unseen. Ja me ei ole keegi mingid perverdid, lihtsalt püüdke ise kolm tundi laste kisa sees kainet mõistust säilitada. Hakkadki igasugu lollusi rääkima ning nägema asju, mida ei peaks nägema. Arendad teemat edasi ja iga lilleke, koerake ja iga muu muidu nunnu õhupalliloomake muutub aina rohkem täiskasvanute mänguasjaks. Tunned end tobedalt ja natuke on piinlik ka, et nii labane oled, aga naerad ikka koos teiste täiskasvanutega nii et pisarad silmis kui keegi oma võlukepikesest räägib. Millegi pärast tuli mulle eile veel nähtamatu-juuksenõela-tuviks-muutumise-stseen “Armastus kolme apelsini vastu” etendusest meelde. Õhupallist võlukepike-lilleke tundus nii jaburalt naljakas.

73316092_823452918070255_6315163570933858304_n.jpg

Hommikul kui ma unisena köögi kohvi võtma komberdasin, oli meie köögilauale unustatud lilleke natuke kuju muutnud. Nagu oleks öösel mõnel täiskasvanute peol käinud.

72767527_408027949879113_2507506335239634944_n.jpg

Kui su peale lubatakse tapmisähvarduse eest politseisse kaevata…

Leidsin mina eile õhtul ühe (minu arvates) homoorika pildi ja kuna reede on ees ootamas, siis tundus täiesti adekvaatne seda ka oma FB lugejatega jagada:

71827250_2393485410868652_8710065492989050880_n

Otseloomulikult pidi keegi seda kommenteerima, et kas ma tõesti propageerin alkoholismi. Mis ma muud oskasin selle peale vastata kui saata vastuseks üks kena gif. Kuidas asi käest ära läks ja kommenteerija avaliku tapmisähvardusega politsei poole lubas pöörduda, saate altolevast vestlusest lugeda. Kusjuures ma ise nägin esimese hooga ainult viimast kommentaari, et teen screenshoti ja saadan tapmisähvarduse politseisse ning mõtlesin, et issand jumal, mõni võtab seda “alkoholi propageerimist” ikka way too seriously. 

Capture

Alles oma kommentaari uuesti lugedes sain ma aru, et ahhaaaaa, näe lubasingi inimese maha lüüa. Mitte ei öelnud, et me võime elu huumoriga võtta ja mitte nii tõsised olla, sest lõppkokkuvõttes me ju kõik sureme ära. VANADUSSE. Sest kahjuks on meid nii loodud, et igavesti ei ela.

051bfca39bb1f3151667573a92caf2865a1fc8-wm

Mina omakorda tahaksin kohtusse/politseisse kaevata kõik need inimesed, kes need pildid sellise tekstiga on interneti paisanud. Teen google pildiotsingu lahti ja sajad kui mitte tuhanded inimesed ähvardavad mind selle tekstiga maha lüüa.

Jeesus noh, inimesed, kus teie huumorimeel on?

Lihtsalt mõte

Seda, et EKRE valitsus aina rohkem huumorisketše meenutab, teame me juba kõik. Kes ei tea, siis siin on teile vana Baskini sketš, mis 1:1le meenutab minister Kingo juhtumit. See, et IT-minister saab kutse IT-ministrite kohtumisele, aga ütleb, et ma ei kavatse küll minna, sest kutse ei olnud isikuline ja väga hästi võib ka keegi teine minna, on edasijõudnu tase. Vähe sellest, et ta ei saanud aru, et tema ametis peaks oskama võõrkeeli ja ka olema valmis lähetusteks. Ma ei saa reaalselt aru, kuidas neid ministreid valitakse. Kui see oli EKRE parim valik, siis mul on neile ettepanek.

Ma olen harjunud reisima, keeli oskan, vajadusel võin ka esinduslik välja näha, IT-st suurt midagi ei tea, aga see väike miinus ei ole ju takistuseks, ma võin endale nõunikud võtta. Isegi haridust on mul rohkem kui mõnel varasemal ministri(kandidaadi)l. EKREt ei poolda, aga RASKE SÜDAMEGA võiksin ma proua Kingo hädast välja aidata. Ma võin tema asemele astuda. Pange mind ministriks, sest no ma ei saaks kuidagi olla kehvem valik kui praegused klounid.

Ahjaa, üks eeldus on ka. Lihtsalt rahapakiga peate mind natuke oimetuks lööma, siis ma olen nõus EKRE ka olema. Mu telefoninumber on +47 458 55 635. Jään kõne ootama! Aga järgmised tund aega olen levist väljas, lendan Oslosse.

Mul on rohud jälle võtmata*

Et üdini aus olla, siis tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest humoorikast Facebook i sõnamängu grupist (for oss som falt i ordspillgryta). Seal on igasugu vahvaid meeme ja sõnamänge, mõnikord ka selliseid lapsikuid ja teinekord noh mitte nii naljakaid. Viimasel ajal käin ma seal puhtalt juba vaid kommentaare lugemas, sest pole asja, mille peale inimesed seal ei solvuks ja kaklema ei läheks. Viimati kirjutas keegi, et nooo, kas sõidutasite oma lapsed ka kliimamuutuste streigile. Mu meelest oli see päris naljakas, sest olgem ausad – palju räägitakse kahjust, mida lennukid kliimale teevad, aga kliimamuutuste kohtumistele sõidetakse just lennukitega. Iroonia. Ja siis hakkas peale, et selliste asjade üle ei tohi nalja teha, et kes see inimene on, kes niimoodi looduse üle irvitab. Nalja ei tohi teha ka surma, haiguste, alkoholi, poliitika, laste, mustanahaliste, pagulaste ega laias laastus kellegi üle, sest nali võib kedagi solvata. Kui pidevalt tuli gruppi uusi liikmeid ja kuus korra jagas keegi “makrell tomatis” nalja, tuli appihüüdeid, et isssssssand, ei ole enam naljakas. Nüüd nutavad nad makrell tomatis nalju taga, sest see ei solvanud kedagi.

images.jpg

Pea iga päev ütleb keegi, et lahkub grupist, sest naljad ei ole enam sõnamängud, vaid tobedad meemid (mis minu primitiivse aju jaoks on ikka täitsa naljakad). Täna oli jälle üks selline lahkuja, kes oma lahkumisest stseeni tegi.

57000743_10157074137889593_7129225238356688896_n.jpg

Ja nii jõuangi ma Palja Porgandini. Andke andeks, aga ma ei suutnud vaiki olla, ma lihtsalt ei suutnud! Eks neid dramaatilisi (sotsiaalmeediast)lahkumisi on teisigi olnud, aga see on kirss tordil. Kas see ei olnud (vähem kui) nädal aega tagasi kui PP kirjutas “Head aega praeguseks. Tulen tugevama ja õnnelikumana tagasi. Loodetavasti… Kui olen tagasi, annan teile teada, mis minuga juhtunud on. Mul ei ole 23. aprillini ligipääsu tehnikale, kaasa arvatud telefonile, seega palun ärge pommitage mind sel ajal millegagi, et saaksin olla rahus ja vaikuses. Armastan teid kõiki ja tänan teid toetuse eest” ?  Ma ei jälgi PP blogi ega instat, sest minu kibestunud vanamuti aju jaoks tuleb sealt totaalset iba, aga millegi pärast sattusin ma täna Sky.ee lehele, kust leidsin uudise, et Porgand on juba (ilmselt tugevama ja õnnelikumana) tagasi. Minu kalendris on täna 16.aprill. Ja mitte ainult ei ole ta tugevam ja õnnelikum, vaid ta on lausa “oma DNA-d ümber kujundanud.” Kas tuleb üllatusena, et sünge “lahkun sotsiaalmeediast” postitus on ka kadunud?

Ma päriselt tahaks talle öelda, et sa ei ole lennujaam, sa ei pea oma lahkumisest teada andma. Eriti kui maandud nädal aega enne expected arrival time. Natuke on ju koomiline? Ei?

*seda ikka kiputakse mulle ütlema kui ma jälle kedagi koolikiusaja tasemel kiusan. Lame kommentaar, aga ilmselt KKKK (kibestunud kade kole kommentar) muutus igavaks. 

Blogija, kes ise ei blogi

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kuidas ta endale copywriter´i palkab, sest tal ei ole enam aega blogida. Igati mõistlik otsus ja vaevalt see kuidagi imelik oleks, et keegi teine paneks blogija mõtted kirja. Blogi jääks ju ikka blogija näoga, sest blogija armastab blogimist ja sellest piisabki. Vahet pole, kes seda siis tema eest kirjutab.

Okei, ma ju tean, et ta tegi nalja, aga ma tean ka, kust ta sellisele mõttele tuli. Ma lugesin ühe blogija postitust, et ta tahab oma blogi nii palju paremaks teha, et palkas endale appi copywriter´i.

Blogimaailmas on ilmselgelt puhumas uued tuuled. Rohkem professionaalset sisu turundamist. Ma mõtlen, et kui kõik on kinnimakstud, siis see on ju nagu teleturg. Kõik asjad saavad olla imelised/kasulikud/parimad/kaunimad/vajalikumad.

Mai saa aru. Päriselt. Kui blogija asemel kirjutab tekste selle jaoks palgatud inimene, siis mis blogi see on. Täis sisuturundust, mis on silmade särama panemise kunst. Okei, olgu, keegi leiab, et tahab teha blogi asemel professionaalse sisuturunduse kanali, aga palun selgitage mulle, kes ja mille pärast tahaks vabatahtlikult sellist asja lugeda? Täitsa imelik, kuidas inimesed mõtlevad. See tähendab, et nii erinevalt.

Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kägudel on õigus ja blogivad laias laastus inimesed, kes millegi muu jaoks on kas liiga rumalad või liiga laisad. Samas ma ise olen isegi blogimise jaoks liiga rumal – argijuttu kirjutan igavalt, targa jutu jaoks pole piisavalt teadmisi ja seda “miskit” mul ka ei ole. Ei kutsu mind keegi ei poliitikasse ega saada tasuta vorsti. Võib olla oleks mul ka copywriter´it vaja, kes mu blogile selle “miski” ja silmade säramise kunsti juurde poogiks?

 

21 000

Inimesed Laine Randjärve peale pahased, et too Riigikogust lahkudes ca 21 000 eurot hüvitist taskusse paneb ja ütleb: “Olen olnud riigikogus kaheksa aastat, enne seda neli aastat minister, kus olin samuti riigikokku valitud mandaadi alusel. Olen oma tööd riigikogus ja valitsuses kõik need 12 aastat südamega teinud, mistõttu võtan seaduse poolt ettenähtud hüvitise vastu.

Kas keegi tõesti naiivselt arvas, et kui sülle kukub SEADUSEGA ETTNÄHTUD hüvitis, siis keegi VABATAHTLIKULT loobuks sellest? Päriselt? Et inimestele meeldida? Aateline olla? Ilma südametunnistuse piinadeta? Nalja teete või? Või et ta ütleks, et pole seda ära teeninud, et selle 12 aastaga polegi midagi olulist teinud, pole nagu südamega asja juures olnud ja las see raha jääb. Või et teda tegelikult kotib, et Delfis on (1)700 kommentaari sisuga “riigikogulased sakivad”?  Kommentaarid ja teemad tulevad ja lähevad, Lainele jääb ikka 21 000 eurot.

Ja üldse. Kas teie loobuksite? Ei, ei loobuks te midagi. Miks? Neid laulusõnu teate?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli
kui on kollil rahamaitse suus.
Raha mängib elus põhirolli.
Raha see on õnn ja armastus

Kõrged mõtted see on puhas möga
pole ilu ilma rahata.
söö ja maga, sarvevahet süga –
ega elult muud ei taha ka.

Raha võim on suur ja igavene
elu lühike – raha pikk.
Kel on vähe või on natukene
sellel puudub helge …
sellel puudub helge tulevik

Rohkem ei olegi vaja midagi öelda. Selle nimi on elu. Kui lahkud tavalisest töökohast peale “sada aastat südamega tehtud tööd” saad pudeli veini või konjakit, raamatu ja lilled. Mõned õnnelikumad saavad ettevõtte logoga käekella ka. Riigikogust lahkudes saab lihtsalt 21 000 eurot. Mina sain viimasest kohast lahkudes sõimata. Mis teha. Elu. Kuigi ma oleks ka raha eelistanud. Mul on täiuslikust õnnest natuke vähem puudu kui 21 000. Umbes 8000 euroga oleksin juba mäel.

Telefonimäng

Helistan Norra Maksuametisse.

“Sul on nüüd kuus valikut,” saan vastuse, “vajuta 1 kui oled töötaja, vajuta 2 kui oled tööandja, vajuta 3 kui oled sportlane, vajuta 4 kui tahad raporteerida, vajuta 5 kui tahad kompetentset nõu, vajuta 6 kui sul on muid küsimusi.”  Muidugi ei ole valikud nii lühikesed, vaid seda seletatakse tammsaarelike lausetega. Kolmanda valiku juures olen ma järje kaotanud. “Kui tahad uuesti valikut kuulda, vali tärn.”

Valin tärn ja kuulan viieminutilise valikuloendi uuesti ära. Valin 4.

“Kõik meie töötajad on hetkel hõivatud, teid teenindab kaks teenindajat, oled järjekorras 97304983. Sel ajal kui ootad jagame sulle kasulikku infot,” tuleb vastus.

“Oled jõudnud maksude osakond, kui tahad, et helistame sulle tagasi vajuta 1, kui tahad vastust maksude kohta vali 2, kui tahad vastust tööaja kohta vali 3, kui tahad….” Mul läks meelest ära, mida ma tahtsin. “Kui tahad valikut uuesti kuulda, vali kuus.”

Valin 6.  Valesti vajutasin. Jõudsin tagasi PEAmenüüsse, kus mul oli kuus valikut.

“Sul on nüüd kuus valikut,” saan vastuse, “vajuta 1 kui oled töötaja, vajuta 2 kui oled tööandja, vajuta 3 kui oled sportlane, vajuta 4 kui tahad raporteerida, vajuta 5 kui tahad kompetentset nõu, vajuta 6 kui sul on muid küsimusi.”

Peale mõningast telefonimängu saan inimesega suhelda. Räägin mure ära. “Oi, aga selles küsimus aitab sind teine amet, ma suunan sind.”

Suunamise asemel katkeb kõne. Tahan sama tädiga uuetsi rääkida, et ta mind õige inimeseni suunaks. Alustan otsast. “Sul on nüüd kuus valikut,” saan vastuse, “vajuta 1 kui oled töötaja, vajuta 2 kui oled tööandja, vajuta 3 kui oled sportlane, vajuta 4 kui tahad raporteerida, vajuta 5 kui tahad kompetentset nõu, vajuta 6 kui sul on muid küsimusi.”

 

Peatage maailm, ma tahan maha astuda!

Samal ajal kui Norra kõige kuulsam blogija (aasta influencer, aasta kõige mõjuvõimsam naine Norras) teenis eelmisel aastal 360 000 EURi, on meie üks kuulsamaid blogijaid nõus saama palka riietes ja ära elamiseks peab lausa neid maha müüma. Ma tean, et 1990-aastatel saadi palka vorstis ja viinas ja jumal teab, milles veel, aga aastal 2017 sellega nõus olla?  Kuidagi piinlik. Rääkimata sellest, et minu arvates ON see ebaeetiline kui edasi müüa tooteid, mida sponsorid on sulle tasuta andnud, aga see selleks. Eetika on ülehinnatud. Aga pole imestada, et blogijaid peetakse muidusööjateks ja et Youtuberiteks hakkavad inimesed, kes millegi muuga hakkama ei saa.

Ning lõpetuseks. SEE uudis. Päriselt? Nagu päriselt saab abilinnapeaks kesharidusega inimene, kes pole päevagi tööl käinud? Teate, ärge tulge mulle seda jama rääkima, et loevad isikuomadused ja tahe ja motiveeritus või et pole vahet, kas ja kus sa töötanud oled. Loeb ikka küll. Turundusjuhiks ei sobi baaridaam ja müügijuht keevitajaks. Aga samas. Alles ma lugesin üht teist artiklit politrukkide ajastust Eestis. See ütleb kõik.

Päisepilt: vg.no

Kaeladildo

Eile juuksuris käies sirvisin ma erinevaid naisteajakirju, just nimelt sirvisin, sest no suurem osa neist ei kannatanud mingit lugemist. Kroonikad ja Buduaarid. Vanasti ma ikka lugesin neid, kunagi ennevanasti mul isegi käis Kroonika, aga no nüüd lihtsalt ei suutnud lugeda. Lasin silmadega üle ja avastasin, et mind absoluutselt ei huvita, kus või kellega mõni eestimaine kuulus elab.

Sirvisin Buduaari ja jõudsin ilu-uudisteni. Uus kaelaehe. Kaelavibraator! “Teised vaatavad, et kaunis kaelaehe, aga vaid sina tead, mida sellega teha saab” või midagi sarnast oli reklaamlause juures. Ei, ei olnud Tanel Veenre kunst, vaid päris reaalne hõbedane dildo keti otsas. Okei, ütleme, et ostad selle “kaelaehte” ja paned kaela,  aga kuidas või miks seda kasutatuna endale kaela riputada? Mis järgmiseks välja mõeldakse?

Ei saa mitte vaiki olla, lolle* on liiga palju

Jalutan mööda Kopenhaagenit ja mulle jäävad silma erakordselt stiilsed inimesed. Bussi oodates, välikohvikus istudes, jalgratastel mööda tuhisedes, isegi tualettpaberit ja värskeid mereande ostma tulnud prouad on nagu moeajakirjast välja astunud. Ometi on nende kõigi stiil argine ja lihtne, ent samas nii stiilne.

Kersti Kaljulaidist olen ma oma blogis varemgi kirjutanud ja saanud teada, et kaltsakas ja kole nagu ma olen ei ole mul olnud mingit õigust tema riietust kommenteerida. Nüüd tegi sama “vea” Hannes Võrno. Okei, kutt on viimasel ajal nats ära keeranud ja tema väljaütlemiste suhtes on inimestel automaatselt eelarvamus, aga no päriselt:

  1. mida ta valesti ütles (nagu ma Facebookis juba kirjutasin)
  2. kuidas inimesed enam lugeda ei oska
  3. miks inimestele meeldib teistele sõnu suhu panna.

Õhtul hotellituppa jõudes loen kahte erinevat blogipostitust: Ebapärlikarbi ja Malluka oma ja ei suuda ära imestada. Üks saab aru, et Võrno kirjutas, et president nägi välja NAGU seeneline, teine lahmib, et peab siis president seenel ballikleidis käima või. Ja kommenteerimine algab. Millised on siis sobilikud riided seenel käimiseks, miks just Orissaare seeneline, mis ajast riietus arukust ja ametisse sobivust kirjeldab…reaalne telefonimäng. Inimesed ei oska lugeda. Inimesed ei oska mõelda.

Samamoodi on kasutusel väljend naabri-Maie ja onu Heino. Aga miks Maie ja miks Heino, mina tunnen täiesti normaalset naabri-Maiet ja ilmselt on normaalne onu Heino ka olemas.

giphy.gif

*ei räägi ma Mallukast, vaid kommenteerijatest, kes kaasa kaagutavad, et kuidas siis on sobilik seenel käia.