“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Vaatan, et siit sealt hakkavad tulema jõulukingisoovitused. Ei saa minagi kehvem olla ja panen ka oma soovitused kirja. Keegi nende soovituste eest mulle maksnud ei ole ega ka midagi tasuta promoks saatnud. Need on lihtsalt soovitused kinkidest, mille üle mul endal oleks hea meel, ja ma usun, et need on kingitused, mis teistelegi võivad head meelt valmistada.
Kõige pealt soovitaksin sammud seada Eakate käsitööpoodi Kadriorgu. Seda ähvardab klientide nappuse tõttu sulgemine ja sellest oleks minu arvates paganama kahju. Muidugi ei ole asukoht ideaalse kohaga ja ma ise näiteks sinna ei oleks osanud kuidagi sattuda kui poleks nende poekest lugenud, kuid siinkohal ma kutsungi üles teid oma sõprade ja tuttavatega infot jagama. Hindame käsitööd ja toetame eakaid nobenäppe. Ma tean kui oluline on sellistele nobenäppudele, et näpud kogu aeg käiks. Mu oma vanaema lemmiktegevus on sokkide kudumine.
Teiseks soovitan ma siiralt kaaluda kingituseks mõne heategevusorganisatsiooni toetamist. Mul oleks siiralt hea meel kui keegi minu eest/mulle kingiks toetaks mõnd nunnut kiisupoega, ravivajavat koera, koduvägivalla käest pääsenud naist (meest). Mul on tunne, et meil on kõigil juba liiga palju asju, et väga raske on leida midagi, mis tõeliselt rõõmu teeb. Kingid peavad olema aina suuremad ja kallimad, et neist rõõmu oleks, ja see tundub mu jaoks nii vale. Palju parem tunne on head teha. Ja kui tundub, et see pole nagu päris see kingitus, siis soovitan silma peal hoida näiteks Getter Madisoni tegevustel. Alles ta korraldas heategevusliku piparkoogitaignamüügi, mille tulu läks kõik Cats Help MTÜle. Samuti jäi mulle silma, et Wild Woman ehtepood annetab oma pärlikollektsioonilt 3% Pärnu Naiste tugikeskusele. Mulle meeldib mõte sellest, et jõulud võiksid olla andmise ja rõõmuaeg, mitte vaid lihtsalt kommertspühad. Rõhk sõnal “vaid”, sest natuke kingitusi käib ikka ju asja juurde.
Kui jõuamegi nö asjadeni, siis ma kindlasti soovitan soetada/kinkida Eesti disaini. Kohati mulle tundub, et Eesti disain on liiga diip, liiga raskesti mõistetav, kuid on ehteid, mida ma väga fännan. Üks selline kodumaine tegija, keda ma kiidan ja soovitan, on kindlasti Rumi Estonia. Te vist juba teate ka, et mul on tema ehteid palju. Mulle tõesti meeldivad need. Teisena ehetest soovitan ma Sigrid Kuusk ehted. Nägin kolleegil selliseid kõrvas ja armusin. Minimalistlikud, ent siiski nii palju ütlevad. Tõeliselt ilusad minu meelest.
Riietest avastasin ma tänu kursaõe soovitusele Gwubi Mini. Ma olen seda kontot imetlenud eelmise aasta jõuludest saati ning kui on riided, mida ma 24/7 kannaks, siis oleks need just sellelt brändilt. Isegi dressid. Imelised! Iroonilisel kombel ei ole mul endal siiani ühtegi selle brändi riideeset, kuid ma olen üsna kindel, et ma lähiajal parandan selle vea, sest kui see bränd ei karju “maksimaalne mugavus maksimaalselt ägedas võtmes”, siis mis veel karjub. Teiseks olen ma jätkuvalt EMA lainel. Võib olla hakkavad nende pusad minema nö mainstreamiks nagu Mu Hoov pusad, aga no so what. Teksad on ka mainstream. Vähem khuulid ei ole nad ikka. Nagu ka Ema/Isa/Vanaema/Vanaisa pusad ja muud tooted. Minu arvates.
Ja lõpetuseks soovitan ma kinkida kultuuri. Olgu selleks siis kontserdi- või teatripiletid. Hästi kahju, et jaanuaris enam “Felicitast”ei mängita, see oleks mu esimene soovitus olnud, aga ka ükski teine Theatrumi etendus ei ole mind külmaks jätnud, nii et Theatrumi piletid on mu soovitus igal juhul.
Eile oli tööl raske päev, ei hakka nendest teemadest rääkima, aga muuhulgas kaaperdati mu töömeil. Üks klient saatis meili, kus oli kaasas manus “tellimus” ja kuna kõik tundus legit, kliendi signatuurid ja kõik jutud, siis muidugi ma püüdsin seda avada,sellest piisas, et tekiks palju pahandust. Uue turuga toimetama hakkamine ei ole lihtne, see võtab palju energiat ja nii nagu kunagi mulle keegi ütles “Norra turuga tegelevad vaid kas hullud või fanaatikud”, siis muidugi olin ma löödud kui tellimuse asemel hoopis viirus tuli.
Toimetasin õhtul kodus oma toimetusi kui helises telefon. Tavaliselt ma ei võta õhtul võõraid numbreid vastu, aga seekord võtsin – oli selline tunne, et pean võtma. Mul oli hea meel, et võtsin. See oli K. (ma ei hakka ta nime välja kirjutama, sest võib olla ta ei taha seda). Ma ei ole temaga kunagi kohtunud, kuid ma tunnen teda juba kaheksa aastat vähemalt – K. on mu blogilugeja, kellega mul on tekkinud eriline side. Väga veidral moel. Ma sõitsin kunagi kogemata keset metsa ta majast mööda ja see oli kõige armsam maja, mida mu silmad olid näinud. Kirjutasin sellest ja ta kirjutas mulle kommentaariks, et see oli tema maja. Meil on mingi omamoodi side. Ma ei tunne teda, aga ma tunnen teda. Ta kuidagi oskab olemas olla kui mul on tuge vaja, ja ka siis kui tal on raske ning mina olen püüdnud teda toetada, on ta oma olemasoluga toetanud mind. Eile helistas ta samuti selleks, et mind toetada. Milline õige ajastus ja kui hea oli üle aasta tema häält kuulda!
Ta oli lugenud minu postitust abivajajast ja Anu oma ning tundis, et peab mind toetama ja tänama, et aitan ning ei eelda halvimat ega paku õnge ja süvaanalüüsi. Ma ei saakski. Nii nagu tema enda puhul on ka selle naisega – ma otseselt ei tunne teda, aga ma tunnen teda (ja olen näinud ka). Ühesõnaga. K. vajas abi eelmisel aastal ja temalt küsimata jagasin ma oma jälgijatele ta kontonumbrit. Ta oli ka oma murest kuhugile kirjutanud, ma tean kui raske on abi paluda, ma mõistsin ta valu ja mure ning kuna mul mingil põhjusel oli tema kontonumber, siis ma otsustasin seda jagada. Ma teadsin rohkem tausta kui ma jagasin, sest ma ei tahtnud, et inimesed teaksid kui raske tal tegelikult on. Oleksid ka öelnud, et tehke rohkem tööd ja müüge maja maha!
Ma mäletan kui ta mulle tookord helistas ja nuttis kui sai aru, miks ta kontole raha hakkas laekuma, me meenutasime eile seda olukorda ja me mõlemad mõistsime, miks me seekord aitasime seda teist hätta sattunud naist. Ka K. , kel ma tean, et ei ole hetkel ikka veel lihtne, aga ta ütleski nii nagu ka mina arvan ja olen tundnud – ma tean seda tunnet kui keegi lihtsalt korraks aitab. Ma ei kirjuta seda siin selleks, et näidata kui suuremeelne ja hea inimene ma olen, kindlasti mitte, ma ei taha ka end ühestki paremast küljest näidata või end upitada, ma lihtsalt olin siiralt tänulik, et K. just eile helistas ja ma sain aru, et midagi teen ma ka õigesti, minust on mingi kasu ja ma muudan midagi. Naaaaatukene, aga siiski. Me rääkisime K.-ga nii kaua kuni mu telefon tühjaks sai (vabandust, K.) ja jõudsime mõlemad järeldusele, et teatud hetkel on vaja lihtsalt nö süsti. Vahet ei ole, kas see raha läheb pärast kohtutäiturile, söögile või kasvõi juuksurile, siis see annab selle tunde, et ma ei ole üksi, ma saan hakkama. Te võite öelda, et aga raskustes inimene ei värvi juukseid, aga mina ütlen teile, et ka raskustes inimene ei pea olema iga päev 18 tundi tööl ja olema iga sekund masendunud, vaid tal on õigus õnnele. Nii nagu haavatud metspardil (kui kaua ma pole muide “Metspardi” ja eluvale näiteid toonud, ah????) ja keskpärasel inimesel on õigus õnnele. Ka eluvalele. Mäletate ju ikka? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele”.
Minu 35. sünnipäevaks viis Satu meid Maaemosse. See oli unistuste restoran. Minu bucket list´is. Kas ma oleksin kunagi arvanud, et külastan seda restorani just siis kui olen kõige sügavamas augus – depressioonis, läbipõlenud ja meie pangaarved olid miinuses – hoiatused, ähvardused, maksmata arved, võlad, kohtukutsed olid igapäevane asi, millega hakkama saada. Ometigi jõime me minu sünnipäeval parimat šampanjat ja veine, nautisime kõige paremat toitu ja meil oli võrratu päev, mida on raske unustada. Ma mäletan neid kommentaare, et kuidas saab minna restorani, kus menüü inimese kohta on ca 600 eurot, kui ise oled väidetavalt vaene ja võlgades, aga tollel hetkel oli mul nendest kommentaaridest ükskõik. See oli minu eluvale ja valgus tunneli lõpus, et mul on lootus õnnele, et kõik läheb veel hästi. Tagasi hyttasse jõudes võtsin ma seljast oma Hugo Bossi kleidi tundes end nagu Tuhkatriinu. Satu oli minu haldjast võõrasema.
Meil jäi kokkulepe, et kui me uuesti jalad alla saame, viime meie teda sinna sööma. See restorani külastus oli midagi rohkemat kui lihtsalt toiduelamus. Ma ei saa Satut enam kunagi sinna viia, kuid ma usun, et talle meeldiks, kuidas ma teda omal moel hetkel tänan. Saate mu mõttekäigust aru? Võimalik, et ei saa, ega ma isegi ei saa täpselt aru, mida ma öelda tahan. Vist seda, et mul on nii palju mille üle tänulik olla ja kui veel keegi ütleb, et minust on päriselt kasu olnud, siis ma tunnen, et ma kuidagi annan tagasi selle, mida on antud mulle.
Päisepildil olen ma kõige sügavamas depressioonis. Kas te oskaksite vaid pildi järgi seda aimata? Ma nutsin end öösiti magama ja üle päeva mõtlesin, et ei taha elada. Kui mitte lugeda mu tolle perioodi postitusi, vaid vaadata ainult pilte nii Instagramis kui Facebookis, siis olin ma kõige õnnelikum inimene maailmas. Ma mäletan kui emme mulle alloleva pildi kohta ütles, et ma ei jagaks tol hetkel sotsiaalmeedias pilte, kus meil on seljas brändiriided ja me tundume elu nautivat, sest mida inimesed arvad. Ma vastasin talle, et see on minu moodus masenduse ja olukorraga hakkama saada. Tal oli õigus – inimesed arvasid ja kirjutasidki, et kuidas ta küll ringi tripib ja kannab kalleid riideid ning siis nutab, et on hädas. Aga see oli minu fassaad, minu pööning, kuhu põgeneda.
Kokkuvõtvalt. Me ei tea kunagi, mis toimub fassaadi taga, meil ei ole kunagi täit infot (ma olen alles hiljuti saanud teada, millisel hetkel ma ise maaslamajat olen löönud) ja me ei saa arvata, et meie teame paremini. Ei tea.
Olles kôike seda augus olemist ja masendust, hukkamõistu ning fassaadi läbi teinud/kogenud, olen ma Anu postituse peale solvunud. Samas te ju teate, et mul hetkel solvumise faas 🤷♀️
Meil läks hiljuti kohvimasin katki. Tundus, st tundub siiani maailma lõpp, sest ma olen harjunud ühe nupu vajutusega, et oma hommikunauding kätte saada. Lisaks sellele, et ma olen solvunud iga pisema ja mõttetuma kommentaari peale, on see eluks olulise masina katkiminek mind närvi ajanud. Jah, me võiksime osta uue masina, aga teate, olles elanud läbi nii üht kui teist, siis ei kipu kohe kuidagi raha sinna kulutama. Vanasti saime hakkama pätikohviga, miks siis mitte ka hetkel. Võiks ju ka kannukohvi teha, aga kes see viitsib. Harjumuste ori. Masinakohv on mugav ja lihtne. Nüüd on see mitu lisaliigutust. Jube lugu.
Muidugi ei tahtnud ma tegelikult oma kohvimasina murest kirjutada. Ma olen oma onust õppinud, et teemani jõudmiseks tuleb alustada kusagilt Kristuse sünni ajast. Perekonna viga. Mulle tundub, et taustainfo on vajalik. Ja andke mulle andeks, et mul läheb sada aastat päriselt teemani jõudmiseks. Ma luban,et mu kirjutisel on ka point.
Ma ei ole pühak, ma ei ole teinud vaid õigeid otsuseid, ma olen paljus tundnud end ohvrina, ma olen ennast haletsenud, haavu lakkunud, jälle kord teinud valesid otsusi. Ma olen jäänud võlgu ja tundnud süümepiinu valides, kes on olulisem – mina ja minu pere või teised. Ma olen valinud oma pere, sest kui midagi loeb, siis on see pere. Ida ja Marek on minu kõrval olnud kõige raskematel aegadel, ma ei saaks teha midagi muud kui valida nemad. See teeb minust mõnede inimeste silmis egoisti, mida ma isegi ei heida neile ette, aga ütlen vaid seda, et sõltuvalt vaatevinklist valime me kõik oma pere esimesena.
Oma tehtud vigu püüan ma heastada omal moel. Mõnda aega tagasi rääkisime me sõbrannaga tulumaksu tagastusest ja ma ütlesin, et sain tagasi raha annetuste ja heategevuse pealt ka. Ta vastas, et pidi see siis alles summa olema. Muidugi ma solvusin (eelmise postituse valguses üllatus üllatus). Jah, me ei räägi suurtest summadest, aga 15 eurot iga kuu, 5 eurot siia, 10 sinna. On see püüe oma vigu heastada või Satu kool ja pärandus – ma ei tea. Ma arvan, et viimane. Polnud organisatsiooni, mida Satu ei toetanud. Ta õpetas mulle otseselt ja kaudselt, isiklikult ja umbisikuliselt kui oluline on tagasi panustada. Toetada ja aidata teisi. Tema toetus – nii rahaline kui moraalne on kindlasti üks oluliseid põhjuseid, et meie pere täna on see,kes me oleme ja kus me oleme. Koos. Oma murede ja rõõmudega, aga koos.
Ma ei räägi oma blogis palju heategevusest ega kutsu inimesi üles aitama, sest mu meelest on see iga inimese oma asi, südameasi, mida ja keda toetada. On see Eesti ettevõtlus, loomade hoiupaik või erinevad abipalujad (sotsiaal)meedias. Aga mõned mured kõnetavad mind, kõnetavad rohkem kui teised. Ma ei ole palju üleskutseid teinud aitamiseks, kuid aegajalt tuleb mulle meelde, kuidas ma Idale pudru keetmiseks läbi kohvimasina vett soojendasin või sõbranna juurest grammikese soola nö laenasin, kui suurt rõõmu tundsin ma jahumaitselisest viineritest ning kui lähedal me olime perega lahkuminekule kui meile osutati abikäsi, mis muutis meie elu ning pani meid tunneli lõpus valgust nägema. Ma arvan, et ma ei ole kunagi öelnud oma perele ja sõpradele KUI palju nende toetus tol hetkel tähendas. Satule ei saa ma kahjuks enam kunagi öelda, MIDA ta meie heaks TEGELIKULT tegi. Ma loodan, et ma andsin endast parima, et ta teaks, siis kui ta veel elus oli. Ta mitte vaid ei päästnud mind ja mu peret, vaid muutis mu maailmavaadet.
Ehk siis nüüd mu heietuse pointini. Eile kirjutas mulle üks naine. Ma tean teda veidike, mitte palju, aga ta on mind aidanud kui mul abi oli vaja. Ma ei ütle millega, sest ma ei taha, et keegi ta ilmaasjata ära tunneks. Ma tean, et see naine ei kurda niisama, ta on see tüüpiline Eesti naine, kes kurdab alles siis kui enam muud ei oska. Ja ma samastusin nii tema murega. Selles mõttes, et ma jälgin teda Facebookis ning ei oskaks kunagi arvata, et ta on omadega nii ummikus. Nende nunnude laste ja ilusate päikeseliste piltide tagant ei paista murepilved välja. Sama oli minuga. Üheltpoolt võrratu Satumainen elu, teiselt poolt aga kõige mustemad mõtted. Ma tean seda tunnet.
Avaldan tema kirja siinkohal muutmata kujul, eemaldan vaid mõned nimed ja muud väiksemad faktid, et keegi ei tunneks teda otseselt ära. Aga kui te tahate teda aidata, siis kirjutage mulle, ma annan tema kontaktid/konto:
“Ma nüüd kirjutan pika kirja. Ma olen õnnelik kui sa selle üldse viitsid läbi lugeda. Ma tean, et sa teed seda !Ma enam ei tea, kuhu poole pöörduda või mida üldse edasi minna ja kas minna üldse? Nüüd tuleb pikk ja lohisev jutt. Nimelt, olen ma oma eluga sealmaal kus ma vihkan pea igat päeva ja ma ei suuda näha midagi rõõmsat, vaatamata, et mul on kolm imearmsat last. Ma tõesti üritan ja püüan, ent kui ma üksi olen, olen ma pisarates. Kas öösiti või autoroolis üksinda. Minu lugu algas sellest et kolisime maale. 10 aastat tagasi. Mõtlesime, et alustame põllumajandusega sest mõlemad, nii mina kui mu laste isa/eks abikaasa nüüdseks, oleme maal kasvanud ning tahtsime teha seda, millesse ka lapsi tulevikus kaasata Me matsime kõik need aastad raha, võtsime kergekäeliselt laene ning lõpuks jõudsime punkti, kui pidime kõik maha müüma. Aga jäid laenud, mingi aeg üritasime maksta siis olime lõpuks maksejõuetud. Jõudsime kogu selle aja jooksul( enne hävimist) abielluda ja saada kolm last. Mida aeg edasi, seda sügavamale vajusime. Lõpuks tulid ka kohtutäiturid mängu ja elamegi paar aastat niimoodi, et kontod on arestitud. Kui sa küsida, kuidas see võimalik, siis ma ise ka ei kujuta ette. Vähemalt sai mingi elatismiinimumi, milleks minul on 1100 eurot millegagi ja see polegi üldse oluline. Sügisel saab pea kuus tuhat ka pensionisambast, mis läheb otse täiturile. Nende aastate jooksul pidime ka kuidagi elama, me elame siiani koos kuigi meie omavahelised suhted on plahvatusohtlikud ja kannatavad ainult lapsed. Me mõlemad teame seda ja püüame muutuda, maksame võlgu aga iga jumala päev on minu jaoks nagu ellujäämiskursus. Lapsed ongi need, kelle pärast ma otsustan kuidagi moodi abi otsida, sest nende peal elan ma ennast välja. See on häbiväärne ja ma küll vabandan kui ma murdun, aga see kõik jätab jälje. Mu süda murdub iga kord kui ma näen neidki nutmas ning nad ei saa aru, miks ma selline olen ja miks ma nii nendega käitun. Ma kusjuures kardan lapsi pshüholoogi juurde viia, sest ma ei taha kuulda seda, kuidas me nende pshhüüika pekki oleme keeranud.Me ei saa ka laste isaga oma elusi lahku lüüa, sest rahaliselt on see võimatu. Vähemalt hetkel. Me oleme küll tublid tööi nimesed aga kulutusi läheb ikka nii palju välja ja eks see koroona pani ikka täieliku põntsu. Sel ajal pidime ka leidma endale elamise, sest vanast kohast kolisime välja kuna see maja oli nii külm ja seal elamine kahjustas ainult laste tervist. Saime läbi tuttavate endale maja, leppisime kokku järelmaksu peale (19000)ja siis tuli üks pauk, koroona, nende peres suur lein ja uuesti koroona-lepinguni pole jõudnud, oleme maksnud kõik muud kulud aga maja osamakset või üüri pole suutnudtasuda. /…/ nüüd on see aeg, kui me peame hakkama maja eest maksma, meil on kaelas kohtutäiturid, igakuiselt üritame samas ka ellu jääda. Majas pole veel vett, vets on väljas. See suvi oleks vaja vundament ära soojustada ja uued põrandad vaja panna, elektrijuhtmed,Põrandad nende aastatega seisnud ja vajuma hakanud. Iga kord kui me astume põranda peal, loodame, et me keldrisse ei kuku ja ahi vaja ära lammutada.. Need on sellised SOS asjad, milleta ei saa enam. Toetusi ega abi me küsida ei saa, sest kontod on arestitud. Muidu me saaksime toetustega maja väga korda teha.
Muidugi on ka üks positiivne asi. /…käin ettevõtluskoolitusel (et lõpuks luua oma väike kohalik ettevõte) ja on võimalus alustada elu nullist. Mõeldes ainult laste peale ja saada ka eraldi elud laste isaga. Kusjuures mul on tulnud ka väga halbasi mõtteid, sest on olnud hetki, kui ma tunnen et ma enam ei suuda. Isegi mu parimad sõbrad ei tea tegelikult minu praegust seisu, sest olen suutnud seda kiivalt varjata. Ma paistan elurõõmsa ja positiivse inimesena, pean väikest viisi blogi ja olen suuna võtnud rohelisema elu suunas aga tegelikult olen ma kokkuvarisenud, minust on jäänud vaid kest ja minus peitub nii palju valu, mida ma olen suutnud väga kiivalt varjata.
Seda kirjutada on minu päris(teine) meeleheitlik samm. Kirjutasin esimesena ühele teisele blogijale, aga tundub, et tal on muidki tegevusi. Ta küll lubas mind aidata, mis tegi küll mulle suurt rõõmu aga nüüd on vaikus ja ilmselt jääbki. Võib-olla läks tal meelest, aga ma enam ei julge talle kirjutada, Kuna sinul on ka mitmeid tuhandeid fänne, siis mõtlesin ka sulle kirjutada. Kui sul tekib mingigi mõte( Ala kui iga fänn annetaks kasvõi ühe eruo) või saaks neid blogijaid kuidagi kokku postitama või ma isegi ei tea. kuidas saaksid sa mind aidata( otseloomulikult kui sa üldse tahad). Kasvõi ehituse materjali või midagigi,et saaksime enne talve selle maja korda teha. Et tuul ei puhuks talvel põrandatest läbi, et aknad ei jäätuks, et vett oleks kaevus ja nii edasi. See nimekiri on pikk.
Ma südamesoov on alustada uuesti oma elu ja ma ei leia, et väikesed lapsed peaksid kannatama oma vanemate otsuste pärast aga kahjuks meie peres on hetkel sellised lood.
See on minu meeleheitlik teine kiri. Ma olen küll tugev inimene, olen tulnud igast pasast välja aga tundub, et minu piir on nüüd täis. Tahaks lihtsalt teki alla kerra tõmmata ja jäädagi sinna.
Aga aitäh sulle, kui sa võtad selle aja ja loed selle läbi. “
Selliseid kirju lugedes mõistan ma kui väikesed on minu mured hetkel. Katkine kohvimasin. Ostmata jäänud tennised. Mure, et puhkuse ajal peab valima, kuhu minna, sest kõigeks ei jagu. Sellised kirjad panevad oma elu ja olemasolevat rohkem hindama. Ma luban teile, et kirjakirjutaja on tõepoolest tubli ja tegus naine Nii palju kui ma inimesi tunnen, siis ma mõistan kui raske oli seda kirja kirjutada. Ma mõistan tema olukorda ja meeleheidet. Kui tunned, et saad ehitusmaterjalide või millegi muuga aidata, siis anna endast mulle märku, viin teid kokku. Kirjasaatja palvel lisan siia OMA kontonumbri, sest ta ei taha, et väikeses kohas elades voiks välja tulla, kes ta on. Keegi ei pea kartma, et raha ei jõua abivajajani – kui vaja võin pärast avaldada kontoväljavõtte (nimede ja konto andmeteta muidugi)
EE611010010332899011 EVELIIS KUND-ZUJEV , pange selgituseks “abivajajale edasi kandmiseks”
Sapised kommentaarid või ükskõik, milline ilkumine jätke kirjutamata palun!
Kui minu poole pöördus Meelis palvega jagada oma sotsiaalmeedia kanalites kampaaniat #tänukõnekiirabile, mille eesmärk on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest, ütlesin ma koheselt jah. Ometigi läks mul selle postituse või üldse kampaania jagamisega aega peaaegu viimase hetkeni. Täna linnast koju sõites tuli mulle see meelde ja ma jäin sellel teemal mõtisklema.
Ma pean olema aus. Veel mõned aastad tagasi ei käinud mina ja annetustelefonid ning heategevus kokku. Suurim heategu, mis ma olin aastate jooksul teinud, oli kahele varjupaigaloomakesele kodu pakkumine. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks tahtnud teinekord aidata, aga mulle tundus alati, et see väike annetus, mis mul on võimalik teha, ei muuda midagi ja küll ma siis hakkan aitama teisi kui endal kõik korras/olemas on. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, olen mina ka inimesena siiski kasvanud aastate jooksul ning õppinud vaatama enda nina eest kaugemale. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, ma tean, et ma olen kohati ikka teatud kampaaniate suhtes skeptiline. Kas te olete näinud seda osa “Sõpradest”, kus Phoebe üritab Joeyle selgeks teha, et isetut heategu ei ole olemas? Et heategude eesmärk on panna end paremini tundma? Igatahes see on üks põhjus, miks ma kohati ei taha inimeste algatatud kampaaniatega kaasa minna, mulle tundub mõnikord, et olulisem kui heategu ise, on sellest rääkimine.
Võib olla ma eksin. Ma ei tea. Võib olla ei ole sel vahetki. Sest lõppkokkuvõttes saab ju keegi abi.
Igatahes olen ma viimaste aastate jooksul muutnud kardinaalselt oma suhtumist heategevusse. Siin pean ma jällegi ütlema suuresti tänu Satule, sest polnud organisatsiooni, mida ta ei oleks toetanud. See pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema kui palju minu enda sõbrad on mind rasketel hetkedel aidanud, ka see on ju heategevus. Ma olin seda võib olla võtnud iseenesestmõistetavalt ja unustanud edasi anda. Viimased paar aastat olen ma seega püüdnud igal kuul toetada üht või teist heategevust kasvõi paari euroga. Kodutunnet, Samburu tüdrukuid, loomade varjupaika, mida iganes, mis parasjagu hinge poeb. Ei tunne enam (vale)häbi, et minu annetus on pisike. Mis see tsitaat ütleski? “Pisitilluke heategu on parem kui kõige pühalikumad lubadused teha võimatut.” Rohkem ei olegi vaja.
Ehk tagasi algusesse. Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania mõte on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest. Seoses sellega on avatud annetustelefonid, mis koguvadki raha just kiirabitöötajate tarbeks. Kogutud raha eest saadetakse kiirabitöötajad puhkama mõnda Eestis asuvasse spaasse või hotelli. Sellega elavdatakse omakorda ka kohalikku majandust, sest ka majutusasutused on hetkel kehvas seisus
ning taastumine võtab omajagu aega.
Mul ei ole endal õnneks (ptüi, ptüi, ptüi!) väga kokkupuuteid kiirabiga olnud. Vähemalt nii ma esmapilgul mõtlesin. Tegelikult on kiirabil minu elus suur roll olnud. Ma mäletan lapsepõlvest seda, et iga kord kui linnas olles nägin kiirabiautot sõitmas selles suunas, kus elas tädi Helju, käis südamest jõnks läbi. Kas see kiirabi on tema juurde teel? Ma veetsin suure osa oma lapsepõlvest just tädi juures, aga tema nõrga tervise tõttu oli kiirabi seal sage külaline. Ma mäletan seda kergendust kui kiirabi käis, ütles, et tädiga saab kõik korda ja juba mõne päeva pärast oli ta jälle voodist püsti. Köögis. Küpsetas maailma parimaid lihapirukaid, marineeris liha või valmistas mulgi putru. Kui ta ei olnud haigena voodis, oli ta krapsakana köögis. Seega, iga kord kui kiirabi ta “korda tegi”, tundsin ma oma lapsesüdames rõõmu, et kohe varsti on jälle kogu Uus tänav 20 maja teine sektsioon täidetud tädi Helju hõrgutavate toidulõhnadega. Endalegi siiani aru andmata sain ma tänu sellele kampaaniale aru kui suurt rolli kiirabi minu elus mänginud on.
Hetkel on mul siiralt hea meel (ptüi ptüi ptüi), et keegi minu lähedastest ei ole pidanud kiirabi abi vajama, aga ausalt – mul on hea meel, et on olemas inimesed, kes on oma ametiks just kiirabitöötaja oma valinud. Ja loomulikult toetan ma seepärast seda kampaaniat. Ei tunne häbi, et “vaid” viie euroga, pigem loodan, et minusuguseid “kasvõi vaid” viie euroga toetajaid on rohkem.
Ka sinul on võimalus kiirabis töötavaid inimesi tehtud töö eest tänada helistades annetustelefonile:
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟒 – 𝟓€
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟓 – 𝟏𝟎€
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟔 – 𝟐𝟓€
Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania kohta leiad rohkem infot kodulehelt: https://lions.ee/tanukone/
Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellele tundub, et inimesed on kodus istudes muutunud õelamakaks. Või ma ei tea, inimesed ongi kogu aeg õelad, aga nüüd kui neil on liiga palju vaba aega veedetakse see ilmselt internetis, kus saab oma frustratsiooni välja elada ja see torkab eriliselt silma. Võimalik, et mõne jaoks on õelutsemine meelelahutus. Ma olen tähele pannud inimestel on tekkinud vajadus teistega möliseda ja vaielda, konkreetselt võtta sõna seal, kus ei peaks, rääkida kaasa teemades, mis ei puutu neisse ja lihtsalt kakelda. Ühed ja samad inimesed jäävad erinevates foorumites ja kommentaariumites silma sellega, et neil on vaja kedagi peksta. Ma ei tea tihti tausta, aga ma ei tahagi teada, on lihtsalt veider vaadata netikaklust. Teiseks tundub mulle, et vana hea blogijate kätš on tagasi. Vana hea meelelahutus, mis mullegi võõras pole, kuid ma kasvasin sellest vist välja sel hetkel kui tundsin, et ma ei taha et mind peetakse ka üheks tasuta nänni pärast kaklejaks, et ju loodab sellega silma paista, et siis ehk mõni turundaja avastab selle blogi ja pakkumistest on rivi ukse taga. Ühesõnaga ma tean, et ma olen ise ka olnud agar blogijate kritiseerija ja jätkuvalt arvan ma, et suur osa “täiskohaga blogijatest” on üsna piiratud silmaringiga ja kohati piinlikud jälgida, aga lõppkokkuvõttes ei muuda see minu elus mitte midagi, ei paremaks ega halvemaks Okei, võib olla vaid halvemaks, et saaksin ise pihta virtuaalse kiviga. Ei taha enam, ausalt ei taha! Kolmandaks on see täiesti absurdne, kuidas iga vähegi positiivse uudise all on terve kari sapiseid inimesi, kes ei suuda vist aru saada, et osad inimesed tahavadki head teha, eriti hetkel, aidata ja toetada, pakkuda positiivseid emotsioone. Näiteks karujaht akendel, mille eesmärk on isolatsiooni ajal (eeskätt laste) tuju tõsta. Ei ole vaja ilkuda iga asja kallal.
Samas pean tunnistama, et teatud tegevuste puhul olen ma üsna skeptiline. Ma ei saa näiteks päris hästi aru, miks meedikutele ja politseile söögi tegemiseks peab hetkel raha koguma. Otseloomulikult ei arva ma, et eesliini töötajatel on hetkel lihtne ning kindlasti napib meedikutel kohati aega, et korralikult süüa ja selliste kampaaniate idee on osaliselt ka positiivsuse jagamine, kuid mulle tundub see ikkagi vaid PR, puhas reklaam. Restoranidel ja igasugu toiduvalmistajatel ei ole lihtsad ajad, loomulikult, aga mind õudselt häirivad kõik need kokad ja restoranide omanikud, kes oma toitudega eesliini töötajatega kindlasti ka pilti teevad. Et teen head, aga mitte hea tegemise pärast, vaid selle pärast, et mind näha oleks. Kunagi “Sõprades” väitis Phoebe, et isetut heategu ei ole olemas, ma olen sellega aina enam nõus. Üks blogija (ja paljud inimesed üldse) on avaldanud arvamust, et selle asemel, et vedada toitu inimestele, kes siiski suudavad hetkel ise endale piruka ja kohvi osta, tuleks keskenduda neile, kes on olukorra tõttu raskustes, too sama blogija sai vastuseks, et idee on õilis, aga raske teostada. Eks kõik on suhtumise ja kättevõtmise asi. Ma ei olnud sellele ise mõelnud, aga kui tõesti on ju palju lapsi, kelle ainus soe toit on koolilõuna, siis mõelge nende peale. Heategu läheks mu meelest õigemasse kohta ning PR ei jääks ka olemata. Ma olen kindel, et minu arvamus ei ole populaarne ning keegi kindlasti loeb ka sellest välja kiusamise, kuid päriselt mulle tundub, et see massiline meedikute toitmine hetkel natuke ülepingutatult. Jah, olengi küüniline.
Teine asi, mis mind natuke paneb kulmu kergitama, on igasugune e-poodidesse nodi kokku ostmisele üles kutsumine. Ma saan aru, et paljud väikesed tegijad sõltuvad sellest, aga kohati on seda nii kohutav vaadata/lugeda, et hetkel istute ju niikuinii kodus, palun ostke tasse, kellasid, küünlaaluseid, puuviljatutte. Mulle meeldiks kui need samad ettevõtted, kes kutsuvad üles end toetama, toetaks samal ajal siis vastu ka teisi väikesi või abivajajaid, et et tekiks positiivne ringlus. Muidugi toetan ka mina hetkel veel kohalikke väikeettevõtjaid nii palju kui võimalik, kuid ma näen kui manipuleeritavad on inimesed tegelikult ja nii kahju on kuidagi. Kindlasti on asju, mida tasub hetkel osta, sest pakkumised võivad olla arusaadavatel põhjustel head, aga ei ole vaja kokku osta korvide viisi nodi lihtsalt ostmise pärast. See ei leevenda tegelikult stressi. Ma ei tea, kas ma nägin seda unes, aga mulle jäi justkui eile silma, et ka Tallink kutsus inimesi oma epoodi kommi kokku ostma. See tundub sellise ettevõtte puhul minu jaoks äärmiselt sobimatu ja ikka pigem kahjustab ettevõtte mainet. Natuke “Sportlandi tegemine”. Kuna ma enam ei leia, kus ma seda näha võisin, siis jääb loota, et nägin Tallinki üleskutset ikkagi vaid unes.
Ma pean aus olema ja tunnistama, et ei ole väga palju heategevusega tegelenud. Selles mõttes, et jah, annetan ära riided, mida enam ei vaja ise, ning toetan aegajalt emotsiooni ajel üht või teist organisatsiooni, kuid mitte järjepidevalt ja teadlikult. Nagu ma paar postitust tagasi kirjutasin, siis noorena mõtlesin vabatahtlikuna Aafrikasse mineku peale, aga siis tulid koolid ja muu elu peale ning ühtäkki olin ma vana. Nali, ei ole vana, lihtsalt see ei sobitunud kuidagi plaani. Nii olengi ma olnud üsna heategevuskauge inimene, kuni sain tuttavaks trööstiplaastrite naistega, kes mind uuesti tagasi suunasid mõttele, et minu elul ei ole midagi viga, me peame aitama endast nõrgemaid. Aga kes on need minust nõrgemad, keda aidata?
Näiteks “Kodutunne” on minu arvates ääääärmiselt tänuväärne saade, ometi ei ole ma (vist?) nende tegevust rahaliselt toetanud. Mul on natukene tõrge paljude sealsete peredega (ON erandeid! ja palun vabandust, et praegu siin kõik üldistavalt ühte patta panen!), sest tihti ei suuda ma nende mõttemaailma mõista. Ma olen sellest ka varem kirjutanud. Vaid nende laste pärast, kes vaesusesse on sünnitatud, tahaks “Kodutunnet” toetada. Kuid tahan veelkord rõhutada, et mul on siiralt hea meel, et selline saade olemas on. Mina aga pole ikka leidnud seda päris õiget, enda jaoks õiget, heategevuslikku organisatsiooni, mille kohta süda ütleks kohe, et vot, kallis Eveliis, seda siin pead sa toetama hakkama.
Ja siis nägin ma Tuuli Roosma saates Samburu tüdrukuid ning ma tundsin kohe, et ma tahaksin aidata, nende tegevust toetada, kui nägin, et selle organisatsiooni heaks kogutakse raha, TUNDSIN ma, et PEAN ka oma tillukese panuse panema ja et ilmselt jään seda ka edaspidi tegema. See traditsioon ja nende naiste elu murdis mu südame rohkem kui Notre Dame põleng (ja viimane, nagu teate, tekitas minus ka tunde nagu hakkaks maailma lõpp kätte jõudma) ning kutsusin teisigi üles organisatsiooni toetama. Külma dušina tuli mulle aga see, et seda silmakirjalikuks saab pidada. Või et seda tehakse sooviga end näidata heategijana.
Las ma selgitan, miks ma tundsin, et tahan just “nende probleemidega tegeleda”. Olen nõus, et Eestis on palju vaesust ja kindlasti on oluline ka meie probleemide ja inimestega tegeleda, meil on olemas võimalused ja õigused ning toetused. Meil ei ole laste seksuaalne väärkohtlemine osa kultuurist ja traditsioonidest; meil on tasuta kooliharidus ja keegi ei pea mõtlema sellele, mitu lehma tuleb maha müüa, et lapsele koolivorm osta ega ei pea me valima, milline laps kooli saata; meil on lastekaitse, naiste turvakodud, meil on toimetulekutoetused. Muidugi ei ole see mingi taevast süllekukkunud manna, aga siiski on olemas võimalused. Naised ei sure keskmiselt 15-19-aastaselt, sest neid on raseduse katkemiseks vigaseks pekstud.
Ja lähme nüüd Samburu hõimu juurde. Ei saa valida, kuhu sa sünnid, eksju. Sünnid Sumburu hõimus ja õnnetuseks naisena. Su vanavanaema, vanaema, ema on olnud helmestatud, nad näevad seda kui traditsiooni ja paratamatust, järgmiseks saab helmestatud väike 5-9-aastane tüdruk, kes muudetakse seksorjaks. Sa ei saa mitte midagi teha, sa oled lihtsalt sündinud ääretusse vaesusesse ja hõimu, kus seda peetakse normaalseks. Aga leidub üks südikas noor naine, tänapäeva Pipi, kes tunneb, et see ei ole õige ning hakkab kohalike naiste eest seisma ning nende õiguste eest seisma. See on nii suur samm edasi. Traditsioone ei ole lihtne murda, seda enam, et näiteks naiste ümebrlõikamist pooldavad nendes hõimudes kõige agaramalt vanad naised. Vanad naised, kes ise teavad, kui valulik see protseduur on ja millised on selle protseduuri tagajärjed. Ei ole lihtne võidelda aastasadade pikkuste traditsioonide ja ilmselt ka arvamusliidritega, aga ta teeb seda ikkagi. Ma tunnen, et mina tahan just teda toetada. Ma tahan toetada sealsete tüdrukute võimalust saada haridus. Haridus (nagu viimaste päevade kommentaaride valguses Notre Dame teemadel stiilis “sain alles täna teada, et see polegi raamatu pealkiri”) on oluline.
Ma ei taha siinkohal öelda, et kõik, kes ei tunne samamoodu kui mina ja panustavad pigem Eesti heategevusse, teevad valesti. Ei ole olemas õiget ja vale heategevust. Ei ole olemas silmakirjalikku heategevust. Hetegevusest, st enda panustest ei pea rääkima, nõus, see ei ole üldse oluline. Küll aga on minu arvates täiesti mõistlik kutsuda inimesi üles toetama heategevust. On see siis Aafrika tüdrukute hariduse või Kilingi-Nõmme pere köögi ehitamise toetuseks.
Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate heategevusorganisatsioonide tegevusele kaasa aidata. Üks variant on loomulikult ka läbi Mondo poe. Satu ostsis Lillehammeris alati Aafrikast pärit meeneid, et sealseid inimesi toetada. Nii minul kui Idal on üks väikene Aafrika (äkki oli Keenia) pross meenutamas seda kui oluline on endast nõrgemaid toetada.
Aga tagasi meie argipäeva. Oma viie-aastasega.
Teate, mõnikord on mul tunne, et mu laps on viieaastasena intelligentsem kui mina 38-aastaselt. Selles mõttes, et elukogemus annab mulle muidugi teatavad eelised tema ees, aga tal on oma vanuse kohta fantastiliselt suur silmaring. Jällegi, et keegi ei saaks mulle ette heita, et oma last kiidan (kogu aeg jama, jama kui peksad, jama kui kiidad!), siis mul puuduvad tõesti teiste samavanuste lastega kogemused, võib olla see on täiesti normaalne. Ma räägin sellest, mida ma kodus näen ja kuulen.
“Ida, ära selle kleidi juurde seda tutti küll veel pähe pane, keelan ma, “sa oled muidu nagu venelane.”
“Nagu Leelo Tunglal oli,” vastab ta pikemalt mõtlemata. Ma ei saa seosest aru, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, selgitab ta. “Venelased. Siis kui nad pidid oma kodust ära kolima, sest venelased tulid.” Tänu sellele filmile hakkas Ida arvama, et venelased on pahad ja venelanegi paha sõna. Ma pidin talle siis seletama, et mitte venelased ei ole pahad, vaid sõda tegi inimesed pahaks ja et venelastel on lihtsalt natukene teistsugune maitse. Pole just paha, aga kui kõike on liiga palju, siis ei ole hea. Mul on hea meel, et “Seltsimees laps” on üks tema lemmikfilme ja niimoodi talle muljet avaldanud. Ei keerle ikka kõik vaid Elsa ja Vikerkaare Maagia ümber.
Õhtul, peale “Kaunitar ja Koletist” (loomulikult käisime me seda muusikali vaatamas, sest natukene keerleb meie maailm hetkel just selle teose ümber), vaatasime “Eia” filmi. See on Ida teine lemmikfilm ja jällegi on mul selle üle vaid hea meel, sest see imearmas muinasjutufilm on esiteks nii ilus ja teiseks nii õpetlik. Ida vaatab seda ja küsib siis ootamatult, et kas selle filmi on teinud ka…jääb mõttesse ja küsib, et kes see “Lotte” kirjutaski. Meie, rumalad, vastame Heiki Ernits. “Eeeei,” pole Ida vastusega rahul. “See teine!” Me Marekiga muigame ja vastame: “Andrus Kivirähk”, sellise tooniga, et no oleks ikka päris ime kui sa teda oleks mõelnud. “Jah, just, Andrus Kivirähk,” vastab Ida õnnelikult ja küsib, kas Andrus Kivirähk on “Eia” filmi ka teinud. Vastame, et selle filmi stsenarist on Anu Aun, seekord ilma üleoleva toonita, sest enam me isegi ei imestaks kui ta ka seda nime juba teaks. Vist (veel) ei tea. Noogutab ja mulle tundub, et imeb selle nime oma ajju just täpselt nii, et mind järgmisel hetkel oma teadmistega pahviks lüüa.
Et ma teda ainult ei kiidaks, siis ma natuke ütlen ka, et ta ajab mind (meid) oma lobisemise ja küsimustega hulluks. Teeb hommikul kell seitse (panete tähele, et enam ei kirjuta ma KUUS?) silmad lahti ja kukub vatrama, ei vaiki enne kui õhtul magama jääb. Mõnikord me anume teda, et ole natukene tasa, et mängime seda mängu, kes kõige kauem vait suudab olla. Talle ei meeldi see mäng. Selle asemel ütleb ta meile, et andku me talle telefon. “Ei anna,” vastan mina. Ida ei jää alla, vaatab mulle silma sisse ja ütleb:”Kui te mulle telefoni annate, siis ma annan teile natuke aega rahu, kui ei anna siis ma räägin edasi.”
Ma ütlen see elu siin Ussipesas on nagu…ma ei teagi…hullumaja? Aga selline omamoodi armas hullumaja, üks hullem kui teine. Ja ma pean neid oma elu kaaslasi siin silmas. Seda ma teile Facebookis ju juba rääkisin, et Marek tahab kalosse osta ja Ida palus, et passi tehes me siis ühtlasi ta nime ka ära vahetaks Belleks.
Tuuli Roosma reisisaated on alati mu lemmikud olnud. Kuna ma kunagi noorena olen mõelnud, et tahaks Aafrikas vabatahtlikuna tööd teha, on Aafrika saade mulle eriti huvitav vaadata. Vaatan seda nüüd veidike teise pilguga kui 20-aastaselt ja pean tunnistama, et mul on natuke siiski hea meel, et ma sinna ei läinud. Uued kultuurid ja uued elamused ning kogemused on muidugi alati vaid teretulnud, kuid kohati tundub Aafrika mu jaoks liiga intensiivne. Hästi põnev on vaadata ja targemaks saada, ma olen tänulik Tuuli Roosmale ja ta perele, et saan seda turvaliselt läbi televiisori vaadata. Kohati on mu jaoks see kõik nii võõras ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vale. Nii vale, et eile ei tahtnud ma saadet isegi vaadata. Lihtsam ja mugavam on pea liiva alla matta, onju.
Naised, kes on meeste orjad ja väikesed tüdrukud, kes müüakse lehmade eest vanadele meestele abieluks. Kuidas ja KUST selline barbaarne traditsioon on alguse saanud? Ma ei hakka ei saadet ümber jutustama ega Samburu tüdrukute lehte ümber tõlkima, saate lehelt ise lugeda, millega organisatsiooni asutaja Josephine võitleb ja miks. Väike katkend “isutekitajaks”:
“Josephine decided that she could not sit on the sidelines while young girls where being raped, abused, mutilated and if they got pregnant, forced to kill their own children. She begun by rescuing her own cousin who was married off to a man almost her father’s age. Things quickly went south when she had to call for the intervention of the police when her uncle opted to marry off her rescued cousin’s younger sister as a replacement bride. The backlash from the community was unfathomable. Elders put a curse on her.”
Helmestatud naised/tüdrukud on kaunid küll, AGA kahjuks ei ole lugu nende helmeste taga sugugi nii värvikirevalt kaunis. Samburu traditsiooni järgi määratakse 9-aastased tüdrukud mehele vanemale sugulasele, helmestamine tähistab “kihlumist” seksuaalsel eesmärgil ja traditsiooni kohaselt ehitab tüdruku ema oma maja kõrvale hüti, kus sugulasest “abikaasa” saab oma seksisooviga tüdrukut igal ajal külastada.
Hoolimata ähvardustest ja needmistest jätkab Josephine oma tööd tüdrukute päästmiseks. Ta ei saa mitte mingisugust riiklikku ega kohalikku toetust vaid peab hetkel 300 tüdrukut eraannetustest üleval pidama. Julge nagu Pipi! Meie aasta Aafrikas lehel on üleval Tuuli Roosma pere üleskutse: “Meie pere toetab ka kindlasti Josephinet. Võimalik on ka meie pere toetusega ühineda, võime teha eestlaste ühise välisülekande. Ei oska muud välja pakkuda kui Tuuli Roosma konto EE132200221010059202. Selgituseks: Samburu tüdrukud.” Ma oleksin tahtnud suurema summaga toetada, aga see kuu on mul rahaliselt natuke keeruline, toetasin aga siiski kasvõi natukesega. Toetage teie ka. Seda oli lihtsalt kohutav vaadata. Samal ajal kui mina kaklen oma lapsega, sest ta ei pane selga neid riideid, mida mina tahan, peab mõni teine sama vana laps alluma seksuaalselt oma vanemale sugulasele.
Mul on hea meel, et koos Trööstiplaastritega saame meie ka olla väikene osakene 18.11.2017 toimuvast ülemaailmsest heategevuslikust üritusest Yoga of Hope, mille algatajateks on Trööstiplaastrite (Cuddlings) looja Shama Persson ja Yoga Girl Rachel Bråthen. Ülemaailmse joogaürituse eesmärgiks on toetada vähihaigeid lapsi.
Toetuseks on neli võimalust:
Panusta omapoolse joogatunniga (joogatunni pidamiseks ei ole registreerimistasu, sinu panus on aeg ja koht)
Liitu joogatunniga ( registreerimise tasu ca 10 dollarit)
Liitu online joogatunniga ( registreerimistasu 10 dollarit, mille Oneoeight kannab edasi The Swedish Childhood Cancer Foundation´ile (Rootsi vähihaigete laste fondile)
Anneta (läbi yogaofhope.com)
Mina ja Trööstiplaastrid liitume online-tunniga. Pane sina ka end kirja! Rohkem infot:
Yoga of Hope is a global charity event with the purpose of raising awareness and funds to fight childhood cancer.Yoga instructors worldwide may participate by hosting and teaching any type of Yoga of Hope class.
Registration to these classes will be open to anyone that wishes to participate in this event. The participation fee is 100 Swedish kronor (approximatly USD 10).
All class registration fees will be directly donated to the Swedish Childhood Cancer foundation to contribute to research aiming to prevent and combat cancer diseases in children.
Yoga of Hope will be taking place Saturday, November 18th 2017.
Four ways to contribute
Host a yoga class (no cost to host a class – you contribute with your time and studio)
Join a yoga class ( you pay 100 SEK (approx. US $ 10) to participate in a class)
Partipcate online ( you pay US $ 10 via oneOeight.com – Oneoeight will forward your payment to The Swedish Childhood Cancer Foundation)
Donate (via yogaofhope.com)
Our partners
Yoga of Hope is a collaboration between Yoga Girl, oneOeight, Cuddlings and Barncancerfonden, The Swedish Childhood Cancer Foundation. All the funds raised as a part of Yoga of Hope will go to support children suffering from childhood cancer and research.
Yoga Girl
Swedish native Rachel Brathen is a New York Times best-selling author, serial entrepreneur and international yoga teacher residing in Aruba.
After moving to Aruba early 2010 she started teaching yoga full time on this Caribbean island. Her classes are a dynamic Vinyasa Flow integrating alignment, core work, and breathing techniques with basic poses and creative sequencing. With over two million followers in social media, Brathen shares pieces of her life with the world every day and constantly travels the globe to connect with her community.
“I was introduced to Barncancerfonden through my mom and the work she has done with her company Cuddlings. Being passionate about supporting the fight against child hood cancer is such an obvious thing – no child should have to suffer through the atrocities of cancer! As a new mom, I cannot imagine the pain of having to watch my little fight such a terrifying illness. Whatever I can do to bring awareness to this cause I will. Yoga is a wonderful tool to bring a global community together! Together, we can make a difference. Let’s step on our mats and help make a change.”
// Rachel Brathen
oneOeight
oneOeight is the world’s most heart-centered online yoga community. From meditation to movement to nourishment for the mind and body, our amazing team of experienced guides and teachers offer online classes that bring the healing practice of yoga to meet you, wherever you are. Founded by Yoga Girl to share the healing power of yoga with the whole world, oneOeight is the place to call home for online yoga and wellness.
On November 18th, come together with Yoga Girl and the oneOeight community to support the Swedish Childhood Cancer Foundation and Yoga of Hope.
Register for US$14 and receive the Yoga Girl special Yoga of Hope class as well as one full month of unlimited oneOeight classes. All donations go towards child cancer research and The Swedish Childhood Cancer Foundation.
Know that together you’re making a real difference in supporting children suffering from cancer.
All fees from oneoeight’s Yoga of Hope class is donated by oneOeight to Barncancerfonden (minus processing fees).
Cuddlings
Cuddlings AB is a Swedish innovative company with an award winning product, Cuddly bandaids (plasters/strips) that support children emotionally. A Cuddly bandaid is a small friend to pet and cuddle with when the child is afraid, worried or sad.
They have proved to be of great value during examinations and treatments for children with cancer, both as a distraction but also as emotional support for the child.
5% of the fee (SEK 100/person) from Yoga of Hope will be transformed into Cuddly bandaids. Cuddlings will send these to pediatric oncology clinics all over the world that are based in countries where Yoga of Hope participants have reached a minimum of 100 persons; for every 100 practioners 1 hospital receives 250 Cuddly bandaids, a non-profitable principle for Cuddlings AB.
Nagu ma eile kirjutasin käisime me Idaga Rootsi Trööstijatel külas ja saime tuttavaks kahe naisega, kes nende imeliste toodete taga seisavad. Kui ma juba enne olin nende toodete suur fänn, siis peale seda kui ma Shama ja Ann-Sofiega kohtusin, teadsin ma, et see ei ole juhus, et Pernille ema Idale trööstiplaastrid kinkis, et ma sattusin Haapsalus joogalaagrisse, et ma olen kokku puutunud erinevate murede ja probleemidega, mis on muutnud nii mind kui minu suhtumist ellu ja rikusesse.
Ma selgitan pisut.
Aastal 2007 oli minu palk eurodesse ümber arvestatuna keskmiselt 5000 eurot kuus. Jah, just täpselt. Kui te arvate, et ma selle rahaga midagi mõistlikku tegin, siis te eksite. Tol hetkel olime me just Marekiga tuttavaks saanud ja otsustasime Ussipessa elama kolida ning seal maja ehitada. Sellise kuupalgaga oleksime me püsti saanud panna kaks maja, kuid meil ei olnud kunagi raha, me võtsime pangast laenu. Raha lihtsalt kadus söögile, joogile, riietele, kingadele, pidudele. Peale seda töökohta on mul ka olnud üsna korraliku sissetulekuga töökohad, ma ei ole palka saanud alla 1900 euro. Kui te arvate, et ma selle rahaga hakkama sain, siis ei saanud. Ma lihtsalt kulutasin. Võib olla mitte mõttetult, kuid mõtlemata ja planeerimata. Kui ma oleksin säästnud, ei oleks ma ühel hetkel olnud olukorras, kus meil polnud reaalselt raha söögi jaoks. Lapsele tuli midagi välja mõelda, kuid ise sõime me mitmeid kuid näkileibu ja pulbrikartuliputru. See aeg õpetas mulle midagi. Põhjas ära käimine oli ilmselt mulle vajalik õppetund.
Õppetund, mis õpetas mulle, et oluline pole teenitav summa, vaid rahulolu. Õppetund, mis näitas mulle, kuidas hakkama saada. Õppetund, mis viis mind kokku jooga, heategevuse ja trööstiplaastritega. Trööstiplaastrite jaoks on heategevus väga olulisel kohal. Rootsis on trööstiplaastrid just alustamas koostööd Yoga Girliga, kes Rootsis tuntud ja populaarne ning ilmselt jõuame me mingil hetkel ka Eesti trööstiplaastritega koostööni Yoga Girli ja mõne meie enda joogaguruga, kuid me alustame vaikselt. Samm-sammult. Veebruarikuus kingime me kogu tulu (mis me teenime kui ostetakse neli või enam pakki korraga) ühele heategevuslikule organisatsioonile. Mine Trööstiplaastrite Facebooki lehele (SIIN) ja anna teada, keda sina sooviksid toetada.
Mis mina sellest saan? Ja kas ma midagi ei teenigi? Ei teeni tõesti. Aga see annab mulle parema enesetunde. See ongi minu kasu.
Yesterday we had the pleasure of meeting Shama and Ann-Sofie – two ladies standing behind Cuddlings. I was a huge fan of their products even before meeting them but after the meeting I was sure it is no coincidence that Pernille´s mom gave Ida her first cuddlings.
Let me explain. In 2007 my salary was approximately 5000 euros. Yes, exactly. If you think I did something reasonable with this money, you are wrong. I had just met Marek and we decided to build the house. With salary like this (plus his) we would not have needed any loan from the bank, but we used our salaries on living. On things. Meaningless things. After this job I have always had fancy titles and well paid jobs. If you think I managed to save something or do something reasonable, you are wrong. That is why we suddenly found us in a situation when I had no money for food. I had to find food for Ida, but we ourselves were living basically on love and air. And the love was also fragile, we were apart in different countries, stressed and depressed. But it was a lesson I needed to learn.
It taught me that it is not the most important thing to have fancy titles, long work hours and good salary, good salary is always a plus, but the most important thing is to be satisfied. It taught much more and brought me to yoga, healing, interest in charity and Cuddlings. Cuddlings represent all of that and inner piece that comes from doing something good. They are starting a project with Yoga Girl, who is quite popular and famous in Sweden and I am sure that one day we will have asimilar project going on in Estonia, but Estonian Cuddlings are small, taking step by step. Babysteps. We start with giving away our whole profit to one charity organisation if you buy 4 packages of plasters at once. Go to our Facebook page and let us know which charity you think it should be.
But will I earn nothing? What´s in it for me? No, I will not earn anything, not a penny. But I will have a good feeling about myself.
