Eile oli tööl raske päev, ei hakka nendest teemadest rääkima, aga muuhulgas kaaperdati mu töömeil. Üks klient saatis meili, kus oli kaasas manus “tellimus” ja kuna kõik tundus legit, kliendi signatuurid ja kõik jutud, siis muidugi ma püüdsin seda avada,sellest piisas, et tekiks palju pahandust. Uue turuga toimetama hakkamine ei ole lihtne, see võtab palju energiat ja nii nagu kunagi mulle keegi ütles “Norra turuga tegelevad vaid kas hullud või fanaatikud”, siis muidugi olin ma löödud kui tellimuse asemel hoopis viirus tuli.

Toimetasin õhtul kodus oma toimetusi kui helises telefon. Tavaliselt ma ei võta õhtul võõraid numbreid vastu, aga seekord võtsin – oli selline tunne, et pean võtma. Mul oli hea meel, et võtsin. See oli K. (ma ei hakka ta nime välja kirjutama, sest võib olla ta ei taha seda). Ma ei ole temaga kunagi kohtunud, kuid ma tunnen teda juba kaheksa aastat vähemalt – K. on mu blogilugeja, kellega mul on tekkinud eriline side. Väga veidral moel. Ma sõitsin kunagi kogemata keset metsa ta majast mööda ja see oli kõige armsam maja, mida mu silmad olid näinud. Kirjutasin sellest ja ta kirjutas mulle kommentaariks, et see oli tema maja. Meil on mingi omamoodi side. Ma ei tunne teda, aga ma tunnen teda. Ta kuidagi oskab olemas olla kui mul on tuge vaja, ja ka siis kui tal on raske ning mina olen püüdnud teda toetada, on ta oma olemasoluga toetanud mind. Eile helistas ta samuti selleks, et mind toetada. Milline õige ajastus ja kui hea oli üle aasta tema häält kuulda!

Ta oli lugenud minu postitust abivajajast ja Anu oma ning tundis, et peab mind toetama ja tänama, et aitan ning ei eelda halvimat ega paku õnge ja süvaanalüüsi. Ma ei saakski. Nii nagu tema enda puhul on ka selle naisega – ma otseselt ei tunne teda, aga ma tunnen teda (ja olen näinud ka). Ühesõnaga. K. vajas abi eelmisel aastal ja temalt küsimata jagasin ma oma jälgijatele ta kontonumbrit. Ta oli ka oma murest kuhugile kirjutanud, ma tean kui raske on abi paluda, ma mõistsin ta valu ja mure ning kuna mul mingil põhjusel oli tema kontonumber, siis ma otsustasin seda jagada. Ma teadsin rohkem tausta kui ma jagasin, sest ma ei tahtnud, et inimesed teaksid kui raske tal tegelikult on. Oleksid ka öelnud, et tehke rohkem tööd ja müüge maja maha!

Ma mäletan kui ta mulle tookord helistas ja nuttis kui sai aru, miks ta kontole raha hakkas laekuma, me meenutasime eile seda olukorda ja me mõlemad mõistsime, miks me seekord aitasime seda teist hätta sattunud naist. Ka K. , kel ma tean, et ei ole hetkel ikka veel lihtne, aga ta ütleski nii nagu ka mina arvan ja olen tundnud – ma tean seda tunnet kui keegi lihtsalt korraks aitab. Ma ei kirjuta seda siin selleks, et näidata kui suuremeelne ja hea inimene ma olen, kindlasti mitte, ma ei taha ka end ühestki paremast küljest näidata või end upitada, ma lihtsalt olin siiralt tänulik, et K. just eile helistas ja ma sain aru, et midagi teen ma ka õigesti, minust on mingi kasu ja ma muudan midagi. Naaaaatukene, aga siiski. Me rääkisime K.-ga nii kaua kuni mu telefon tühjaks sai (vabandust, K.) ja jõudsime mõlemad järeldusele, et teatud hetkel on vaja lihtsalt nö süsti. Vahet ei ole, kas see raha läheb pärast kohtutäiturile, söögile või kasvõi juuksurile, siis see annab selle tunde, et ma ei ole üksi, ma saan hakkama. Te võite öelda, et aga raskustes inimene ei värvi juukseid, aga mina ütlen teile, et ka raskustes inimene ei pea olema iga päev 18 tundi tööl ja olema iga sekund masendunud, vaid tal on õigus õnnele. Nii nagu haavatud metspardil (kui kaua ma pole muide “Metspardi” ja eluvale näiteid toonud, ah????) ja keskpärasel inimesel on õigus õnnele. Ka eluvalele. Mäletate ju ikka? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele”.

Minu 35. sünnipäevaks viis Satu meid Maaemosse. See oli unistuste restoran. Minu bucket list´is. Kas ma oleksin kunagi arvanud, et külastan seda restorani just siis kui olen kõige sügavamas augus – depressioonis, läbipõlenud ja meie pangaarved olid miinuses – hoiatused, ähvardused, maksmata arved, võlad, kohtukutsed olid igapäevane asi, millega hakkama saada. Ometigi jõime me minu sünnipäeval parimat šampanjat ja veine, nautisime kõige paremat toitu ja meil oli võrratu päev, mida on raske unustada. Ma mäletan neid kommentaare, et kuidas saab minna restorani, kus menüü inimese kohta on ca 600 eurot, kui ise oled väidetavalt vaene ja võlgades, aga tollel hetkel oli mul nendest kommentaaridest ükskõik. See oli minu eluvale ja valgus tunneli lõpus, et mul on lootus õnnele, et kõik läheb veel hästi. Tagasi hyttasse jõudes võtsin ma seljast oma Hugo Bossi kleidi tundes end nagu Tuhkatriinu. Satu oli minu haldjast võõrasema.

Meil jäi kokkulepe, et kui me uuesti jalad alla saame, viime meie teda sinna sööma. See restorani külastus oli midagi rohkemat kui lihtsalt toiduelamus. Ma ei saa Satut enam kunagi sinna viia, kuid ma usun, et talle meeldiks, kuidas ma teda omal moel hetkel tänan. Saate mu mõttekäigust aru? Võimalik, et ei saa, ega ma isegi ei saa täpselt aru, mida ma öelda tahan. Vist seda, et mul on nii palju mille üle tänulik olla ja kui veel keegi ütleb, et minust on päriselt kasu olnud, siis ma tunnen, et ma kuidagi annan tagasi selle, mida on antud mulle.

Päisepildil olen ma kõige sügavamas depressioonis. Kas te oskaksite vaid pildi järgi seda aimata? Ma nutsin end öösiti magama ja üle päeva mõtlesin, et ei taha elada. Kui mitte lugeda mu tolle perioodi postitusi, vaid vaadata ainult pilte nii Instagramis kui Facebookis, siis olin ma kõige õnnelikum inimene maailmas. Ma mäletan kui emme mulle alloleva pildi kohta ütles, et ma ei jagaks tol hetkel sotsiaalmeedias pilte, kus meil on seljas brändiriided ja me tundume elu nautivat, sest mida inimesed arvad. Ma vastasin talle, et see on minu moodus masenduse ja olukorraga hakkama saada. Tal oli õigus – inimesed arvasid ja kirjutasidki, et kuidas ta küll ringi tripib ja kannab kalleid riideid ning siis nutab, et on hädas. Aga see oli minu fassaad, minu pööning, kuhu põgeneda.

Kokkuvõtvalt. Me ei tea kunagi, mis toimub fassaadi taga, meil ei ole kunagi täit infot (ma olen alles hiljuti saanud teada, millisel hetkel ma ise maaslamajat olen löönud) ja me ei saa arvata, et meie teame paremini. Ei tea.

Olles kôike seda augus olemist ja masendust, hukkamõistu ning fassaadi läbi teinud/kogenud, olen ma Anu postituse peale solvunud. Samas te ju teate, et mul hetkel solvumise faas 🤷‍♀️