Ma saan aru, et inimesed jagunevad kahte leeri – need, kes arvavad, et ATH on moehaigus ja need, kes arvavad, et ATH on aladiagnoositud/alaaktsepteeritud/alavääristatud häire. Mina ei kuulu kumbagi leeri, aga mõnikord tahaksin ma küsida, et kas mingit vahepealset varianti ei olegi. Kõike ei pea ju alati mingi diagnoosiga selgitama/ravima?

Et äkki ikka on mingi vahepealne asi ka olemas. Noh ma ei tea, ei julge neid sõnu enam kasutadagi, sest reaktsioon on alati “appikene inimene ei ole mugav ja laisk, tal ON ATH!”, aga ma ikka mõtlen, et äkki on olemas mugavus, laiskus, vanemate poolt ära hellitamine, erinevad inimtüübid ja korrastandardid või ka see jura, mida targad koolitajad lastevanematele ja lastele pähe ajavad.