Mida aasta edasi, seda vähem ma Eurovisiooni süvenen. Eelvoorusid ei viitsi vaadata, enne lauludega väga ei tutvu ja uudistega end kurssi ei vii. Ka sel aastal ei olnud mul Eurovisioonile suuri lootusi. Peale Alika lugu olin kuulnud vaid Loreeni oma ja Soome loost olin vaid kuulnud.
Aga siis paar päeva enne finaali jäi Käärijä lugu mulle kõrva ja sellest ajast oli CHA CHA CHA.
Ma olen jätkuvalt see inimene, kes elab kaasa Eesti Laulule, Eurovisioonile, jälgib tulemusi, mõnikord isegi haarab telefoni ja hääletab. Selline vanakool. Ja päris tihti leian ma sealt ka muusikat, mida kuulata. Ka hetkel kuulan ma autoga tööle sõites Eesti Laulu (pool)finaliste. Mu meelest on seekord päris paras ports kuulatavat kraami.
Samuti meeldib mulle lugeda ja vaadata, keda peetakse favoriidiks, kellele antakse hääli. Üks toredamaid edetabeleid on “Ringvaate” oma. Minu jaoks. Eile või üleeile selgus sealne artistide endi lemmik. Meelik. Ma olin sellise tulemuse üle üllatunud.
Vaatasime meie ka eile Eurovisiooni teist eelvooru. Mina ei vaadanud seda absoluutselt mingite ootustega, lihtsalt olen aastast aastasse vaadanud ja kuigi juba mõned viimased aastad tundub mulle, et enam ei paku seda pinget kui vanasti, siis vaatan ja loomulikult hoian alati ka Eestile pöialt. Isegi kui laul ei meeldi ja neid on päris palju olnud, mis mulle üldse meeldinud pole. Maitse asi. Ei meeldinud mulle ka Uku laul, selles suhtes olin ma ka nende seas, kes arvasid, et ta edasi ei saa. Sellised nö ilusad popplood on lihtsalt oma aja ära elanud, muud põhjust ei olegi. Aga mitte Ukust ei taha ma rääkida, laul lauluks, minu arvates oli ta esitlus siiski väga hea ja võrreldes nii mõnegi teise looga oli ta minu arvates finaalivääriline. Minu arvates.
Aga võib-olla ma ei hinda objektiivselt, sest vaikimisi ju hoidadki enda omadele pöialt ja pead teistest paremaks. Mulle tuli sellega seoses meelde kui me 2000. aastal Norras koos Britti ja Arnega Eurovisiooni vaatasime. Tookord esindas Eestit Ines lauluga “Once In A Lifetime”. Mulle hullult meeldis see lugu. Eurofännidele ka vist meeldis ja laulule ennustati head kohta. Norrat esindas tookord tüdrukute/naistebänd Charmed. Minu arvates oli nende lugu kohutav, aga Britt ja Arne elasid sellele kaasa ja ilma liialdamata pidasid seda tolleaastase “Eurovisiooni” parimaks looks. Inese esitluse kohta ütlesidki mulle viisakusest, et täitsa tore laul, aga vot Norra laulu vastu ei saa. Läks nii, et Eesti sai 4.koha ja Norra 11. koha. Arvake, kas norrakad olid pettunud. Mitte vaid Britt ja Arne, vaid norrakad üldiselt. Mis mõttes 11. koht! Neil oli ju nii hea laul. Hinnake ise!
Ja siis eile Eurovisiooni vaadates kui Marek kommenteeris, et Poola laul on küll kohutav, jäin ma selle 2000. aasta meenutuse peale mõtlema. Kas ei ole nii, et me ise hindamegi alati oma laulu teistest paremaks? Mitte vaid eestlased, vaid kõik rahvused? Vahet pole, mis laul on, ikka ju midagi kõnetab rohkem kui mõne teise riigi loo juures? Okei, muidugi on ka mõned lood, mis tõesti ongi teistest peajagu üle ja võidavad, aga on ka lugusid, mis minu arvates üldse ei oleks tohtinud võita. Neta kanalaul tuleb esimesena meelde. Ja kui ma oleksin eile vaadanud Eurovisiooni koos Klaudiaga, kas me siis oleksime ka öelnud, et Poola laul on kohutav ja kas ta oleks meiega nõustunud? Ka Klaudiaga olen ma Eesti Laulu koos vaadanud ja ma mäletan väga hästi ka seda, et meie maitse ei kattunud üldse.
Ühesõnaga. Mina pidasin eile Uku esitlust väga heaks. Aga võib olla sellepärast, et ta on ikkagi oma?
Ei saaks öelda, et ma ei oleks Victor Crone koha pärast pettunud, aga ei, ma ei süüdista ei lauljat, ei kaameramehi ega muud, mis seotud laulmise ja esinemisega. Minu arvates oli meil äärmiselt hea laul (tunduvalt parem kui Rootsi rootslase laul!), väga sümpaatne ja kena esineja ning tema esitluse kohta ei saa mitte midagi halvasti öelda. Kurvaks teeb, et inimesed seda siiski teevad. Ise me valisime ta Eestit esindama, olime rahul ja õnnelikud ning nii nagu ikka – kui esikohta ei saa, siis on vaja natuke ikka peksta ka.
See on ebaaus.
Et siis…tuleb uudis pealkirjaga “Elina kleidi jaoks on vaja 65 000 eurot, riik ei toeta” ja hakkab tulema debiilseid kommentaare. Esimesed kommentaarid on stiilis “mina ei vaata, mulle ei meeldi, milleks meile seda jama”. Ma ei saa aru inimestest, keda teema ei huvita, aga kes lihtsalt peavad sõna võtma. Ma ei vaata sporti ja ma ei kommenteeri spordivõistlusi. Miks kommenteerida midagi, mis ei huvita?
Teised kommentaarid on stiilis “me ei saavuta seal ju midagi, miks me sinna üldse saadame lauljaid”. Meil on kehvad sportlased ka, ometi käivad nad spordivõistlustel, isegi olümpial. Miks?
Kolmandad kommentaarid on stiilis “miks peaks riik/EAS toetama, see on ju LAULUvõistlus”. No ma ei tea, esiteks pole see ammu juba enam pelgalt lauluvõistlus, vaid meelelahutus ja show, tuled ja viled käivad asja juurde. Jah, eelmisel aastal võitis poiss suures pintsakus ja kammimata juustega, aga ega siis nüüd seda ei saa elu lõpuni näiteks tuua. Mõnus erand oli lihtsalt. Vaheldus. Midagi uut. Toimis. Ja ausalt, kui EAS toetab Taavi külmkapi-seiklusi ja on valmis toetama Meritähe projekti, siis oleks täiesti okei leida ka 65 000 eurot kleidi jaoks.
Neljandad kommentaarid on stiilis “issand selle raha eest saaks vähihaigeid lapsi ravida”. Päriselt? Mis on inimestel viga? Miks on vaja alati sisse tuua vähihaiged lapsed, Somaalia näljahädalised, kodutud loomad ja nii edasi ja nii edasi? 101 Riigikogulase palga eest saaks ka palju muud teha, ometi on meil ikka 101 Riigikogu liiget. Lõpetage need lollid võrdlused.
Ja viiendaks tuleb klassika. Kommentaatorid, kes loevad VAID pealkirja ja küsivad “miks ta siis selle kleidiga ei lähe, millega Eesti Laulul esines” ja kommentaatorid, kes pole samuti teemasse süvenenud, aga vastavad “no ma ei tea, vist lähebki, ma ei ole süvenud”. Ja siis nad jauravad omavahel, kuidas nad ei mõista, miks vana kleit ei sobi, miks on vaja uut lahendust, miks ei lähe naine niisama ilma kleidita üldse laulma, sest ikkagi ju LAULUvõistlus, mitte moeshow ja üldse, et nad ikka ei mõista kogu seda teemat kleidi ümber.
Püha jumal, MIKS te kommenteerite ja räägite kaasa teemal, millesse te ei ole üldse süvenenud. Inimeste lollusel ei ole tõesti piire!