English

Aga minu meelest paljud värsked emad ongi liiga rääbakad//“I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.”

/ Eveliis / 27 Comments

Kui ma olin viimaseid kuid rase, siis ma vaatasin poes ringi jalutavaid äsjasünnitanud naisi nagu Imenaisi. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma mõtlesin, et appikene, naine, kuidas sa juba liikuda suudad, sinust on alles 1-5 kuud tagasi terve inimene välja tulnud. Ma kujutasin ette, et peale sünnitust ei ole ma võimeline vähemalt 1-5 kuud liikuma, sest halloo, terve inimene on minust just välja pressitud. Pärast sünnitust olin ma šokeeritud, et tegelikkuses suutsin isegi mina omal jalal wc-sse minna, lapsega jalutada, istuda ja lausa kõndida. Veider tunne oli lihtsalt ja üsna ebamugav, aga mitte otseselt valus, elu halvav nagu ma olin arvanud. Ja mul ei olnud lihtne sünnitus. Ida näitas oma kanget iseloomu juba algusest saati – tervelt kolm päeva üritati teda välja meelitada. Mu sõbrnnad, kes peale mind sünnitama läksid, said ka varem lapsed kätte.

Ma mäletan ka seda kui kerge tunne oli peale sünnitust. Kõht oli ikka suur ja suurim probleem oli riietes, sest rasedariided olid suured ja oma riided ilmselgelt väikesed, aga ma tundsin, kuidas ma ei ole enam 30+ lisakilo, vaid …no tunduvalt vähem, nii et ma sain inimese moodi liikuda. Olgugi et mind iga mingi aja tagant mind rääbakaks ja kaltsakaks nimetatakse ei ole mina end kunagi sellisena tundnud, ilmselt vaid sünnituslaual võisin ma välja näha selline, et ehmataks inimesed päriselt ära. Ja teate, ma arvan, et ka Cambridge´i herstoginna nägi sünnituslaual välja mitte kõige säravam, sest olgem ausad, mitte ükski naine ei mõtle sel hetkel oma välimuse peale. Me kõik näeme välja nagu “kassiokse” nagu uus popp väljend ütleb.

Millised me välja näeme haiglast välja astudes ja kuna me sealt välja astume sõltub juba inimesest ja sünnitusest. On ilmselge, et kõik ei pruugi kohe haiglast välja saada, aga teine võib ilma probleemita minna kartulipõllule ja kolmas poseerib särava ja kaunina fotograafidele. Mina vaatasin Kate Middletoni pilte ja mõtlesin, et milline ilus eeskuju äsjasünnitanutele. Loomulikult on ta sätitud ja korrektselt riides, kas te kujutaks teda teistmoodi ette, aga ta on selline nagu ta on, ei ole isegi kõhtu peitnud, et endast saledamat muljet jätta. Täiesti tavaline  Imekaunis sünnitanud naine. Ilus eeskuju.

Ma ei pea silmas seda, et haiglast välja tulles peaksime me kandma meiki, kaunilt sätitud kiharaid ja uut kleiti. Meie pildid sellest hetkest kui me haiglast välja astume ei levi ka üle maailma. Meile on rohkem lubatud, aga minu meelest muutuvad aga  paljud emad oma välimuse suhtes liiga lohakaks küll peale lapsesaamist. Väljaveninud dressid, suured t-särgi, dressipluusid, pesemata juuksed peapeal krunnis. Ärge öelge, et ei ole nii. On ikka küll. Ma olen neid kordi ja kordi arsti vastuvõtul, poes ja sotsiaalmeedias näinud. Eriti sotsiaalmeedias, kus uhkelt eelpooltoodud komplektis poosetatakse ja kiideldakse, et ma olen ema, mul võibki piimaplekiline pluus seljas olla, jalad karvased ja kolm nädalat pesemata. Võibki. Aga ei pea. Ja siis ei tekita imeilusa Kate´i pildid pahameelt.

Samas muidugi ma natuke saan ka aru nendest, kes kritiseerivad neid ilusaid inimesi. Ma võrdlesin ka, milline nägin välja peale sünnitust mina ja milline Caroline Berg Eriksen. Korraks tundsin end isegi halvasti, aga siis sain aru, et meil on üks oluline erinevus. Mina ei ole tuntud, minu iga liigutust ei kommenteeri sajad tuhanded inimesed, aga vajadusel saab isegi minu üles lüüa, nii et ma võin vähemalt piltidel särada. Me ise valime, millise kuvandi me endast loome. Milliseks me muutume.   Jätame endale lihtsalt meelde, et on kaks eri asja, kas sa oled äsjasünnitanud Cambridge´i hertsoginna või suvaline Mari Maasikas.

When I was last months pregnant, I look at women in the shop, who had just given birth, like superheroes. I can remember clearly thinking “My god woman, how are you able to move already, it was only 1- 5 months ago when a human being was pushed out of you.” I imagined that I will not be able to move for at least 1-5 months after giving birth, because c’mon, I have just pushed a human being out of myself. After the delivery I pleasantly surprised that actually, even I was able to go to the toilet on my own, go on walks with the baby, sit and even walk. It just felt weird and quite uncomfortable, but not painful, paralytically painful as I had thought. And my delivery was not easy. Ida decided to show her character straight from the beginning – it took her three days to arrive to this world. My friends, who went into labor after me, had their babies born before Ida.

I also remember how light it felt after giving birth. My belly was still big and the biggest problem was finding suitable clothes as pregnancy clothes were too big and my clothes too small, but I felt like I am not +30 kilos anymore, but … well a lot less, so I could walk like humans do. Even though I was called scruffy every so often, I have never felt like that. I guess I could look like one on the delivery table and scare people off. And I also think that even the Duchess of Cambridge didn’t look at her best while delivering, because to be fare, no woman is thinking of her appearance on that moment. We all look like trash.

How do we look when we leave the hospital or when do we leave from there the first place, depends on the person and the delivery. It is so obvious that not everyone can leave the hospital immediately, but there are those, who can go and clean the whole house straight away or those, who pose elegantly to the photographers. I looked at Kate Middleton’s photos and thought, what a beautiful role model to fresh mums. Of course she had professional help with her hair and make up and she was wearing designer made dress, but could you imagine her differently? That’s the way she is, she even didn’t try to hide her baby bump to look slimmer. Pretty woman, who had just given birth. A beautiful role model.

I don’t mean that we should all have our hair done and wear make up and new dress when we leave the hospital. The pictures of us leaving the hospital will not spread around the news either. We are allowed much more, but to be honest, in my opinion, too many mums become unconcerned on their look after giving birth. Stretched out jogging bottoms, too big T-shirts, hoodies, greasy hair tied up in a knot. Don’t tell it’s not like that. It is. I have seen these mums time after time at the doctor’s, in the shop, in social media. Especially in social media, when all this aforementioned is proudly shown off with the words “I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.” Yes, it can be so. But it doesn’t have to. And in that case, seeing pictures of beautiful Kate will not make you feel angry and annoyed.

On the other hand, I can somehow understand those, who criticize these beautiful people. I was also comparing the way I looked after giving birth and how did Caroline Berg Eriksen. For a moment I felt bad, but then I realized, that there is one big difference between us. I am not a celebrity, every move I make is not observed and commented by hundreds of thousand of people. Still, if there is a need, I scrub up pretty good and am able to shine at least on the photos. Only we ourselves choose the image we decide to show of us to everybody else. What we become of. Let’s just remember, that there is a difference between being the Duchess of Cambridge, who just had a baby or an average person, who just delivered.

 

 

Mis asi see nüüd siis oli?//What the hell was that all about???

/ Eveliis / 3 Comments

Ma ei tea, mis paganama kuuseis see täna oli, et reaalselt kõik kiskus viltu. Hommikul kui hakkasin linna minema ei läinud auto käima. Mareki versioon oli, et autos oli vähe kütust ja seepärast auto ei käivitunudki (mulle see versioon sobib, sest no allloooo alles kaks nädalat tagasi sain ma oma nunnu kätte). Kodukontorisse ei saanud ka jääda, sest mul oli üks kohtumine. Hakkasin uurima taxify´sid – lähim oli 60 min kaugusel. Kuna ma tean, et mingi kell läheb siit kusagilt ka buss Keilasse, hakkasin ma seda uurima. Olin kümme minutit hiljaks jäänud. Järgmine variant linna saada oli kusagil lõuna ajal. Liiga hilja. Andsin tegelikult juba alla ja kerisin end uuesti diivanile, kuid mingi ime läbi oli just üks taxify juht ärganud ja sain linna.

Olles juba lootusetult hiljaks jäänud, mõtlesingi et lasen end bussipeatusesse viia, et saan kiiremini. Bussipeatuses istusin ma loomulikult vale bussi peale ja sõitsin ma ei tea kuhu. Jäin veel rohkem hiljaks. No nii tund aega, aga pole hullu, kõik said aru, Naersid.

Õhtul selgus, et Marek peab kauem olema tööl ja ma pean kuidagi Idale järgi saama. Sõitsin bussiga Pääskülla, et oleks soodsam ja…avastasin, et mitte ühtegi taxify´d ei olnud vaba. Võtsin sularaha, istusin rongile ja sõitsin Keilasse, lootuses, et Keila taksojuht viitsib ja saab minuga punktist A pubkti B punkti C liikuda. Sai. Pidin teda lihtsalt ootama 15 minutit. Pole probleemi. Istusin, sõin šokolaadi ja korraga piuksus telefon “your driver has arrived”. Dafaq? Kuidas? Ma ei tellinud taxify´d! Pikk jutt kokku võtta, siis mu telefon hakkas reaalselt segast peksma. Tellis taxify, helistas Marekile, kustutas mu Taxify kaardi andmed…

Kuna Taxify oli juba tellitud, pidin Keila taksole ütlema, et sry, mu näpud suutsid teise takso tellida (kusjuures valesse kohta ka, aga õnneks siiski Keilasse), hakkasin siis kaardi andmeid uuesti sisestama ja….

Avastasin et kaarti ei ole enam. Raha välja võttes olin ma oma pangakaardi automaati unustanud.* Dafaq korda kaks!!! No vähemalt oli mul sularaha, mille eest taksojuhile maksta ja ma ei unustanud Idat lasteaeda. Mis mind lisaks kõigele vihale ajas oli see, et kuna mu märtsikuu arved ei ole ikka laekunud (=arved, võlad, laenud ja muu p…sk on maksmata) pidin ma oma raha taksole kulutama. Ja vähe sellest. Taksot oodates ostisn poest ühe väikese veini (ei ma ei hakanud seda raudteejaamas jooma) ja see oli täielikult joodamatu. Täiesti kohutav kohutav kohutav peet. Jäi joomata. Ei suutnud. Ju ei olnud piisavalt s…t päev. **

Aga mitte kõik ei olnud s..tt. Vabariigi aastapäeval käis meil armas Ulvi Pere ja Kodu psühholoogia eri jaoks pildistamas, nüüd saatis Ulvi mõned pildid meenutuseks. See oli nii armas temast, ma ei osanud oodatagi. Ja täpselt õigel päeval.

Aga Pere ja Kodu erinumbrist võite muuhulgas lugeda, miks ma olen kuri ema.

_UCA6037_UCA6068_UCA6034.JPG

*Õnneks oli keegi hea inimene kaardi Circle K-sse viinud ja Marek sai selle kätte.

** Tegelikult on muidugi kordi kehvemaid päevi olnud ja tööalaselt on viimane periood olnud nii äge, et mul on täiega mott laes ning ma tean, et juba maikuu tuleb hoopis teistsugune, aga ikkagi. Tänane päev ei olnud meelakkumine. Samas ma ei saa üldse öelda, et ma halaks, pigem on kogu see postitus selline “no hallo, seda saab vaid minuga juhtuda”. Onju?

Fotod: Vahur Pormeister.

//

I am not sure if it was in the stars today, but basically everything went wrong. In the morning, when I was ready to go to the city, my car didn’t start. Marek said there was probably not enough fuel and that was the reason (I am okay with that version, because I only got her back two weeks ago). I wasn’t able to work at home office either as there was an appointment to attend. I started to look for a taxify – the nearest was 60km away. As I knew that there should be a bus going from here to Keila at some point, I started to look up that. I was only 10 minutes late. The next option to get to the city was at lunch time, which was too late. I actually gave up and settled on my couch, but through some miracle, one of the taxify drivers had just woken up and I got the ride to the city.

As I was hopelessly late already, I thought to get the ride only to a bus stop instead … might be quicker way. Of course I sat on the wrong bus and drove god knows where. And I was even more late. Well an hour or so, but it turned out not that bad after all, as everybody understood. And laughed.

In the evening Marek had to work late and somehow I had to go and pick up Ida. I took the bus to Pääsküla to save some money … and discovered there was no taxify available. Just in case, I withdrew some cash, sat on a train and drove to Keila hoping my Keila driver will be okay to take me from A to B to C. He was. I just had to wait for him for 15 minutes. No problem. I was sitting and eating my chocolate when suddenly my phone was tweeting “your driver has arrived.” Whaaat? How? I didn’t order taxify. Long story short, my phone just went nuts. Ordered taxify, called Marek, erased my card information in taxify.

As taxify was already ordered, I had to tell my Keila driver sorry, but my phone somehow ordered me another taxi (to a wrong place may add, luckily still in Keila), I started to enter my card details again and …

I discovered my card was gone. I had forgotten it into the withdrawal machine. * Whaaat times two!!! At least I had some cash on me to pay the taxi driver and I didn’t forget Ida into the nursery. What irritated me the most was that, because not all invoices from March are paid to me yet (= bills, debts, loans and etc. is not paid), I had to use my personal money to pay for the taxy. And not even that is enough. While waiting for the taxy, I bought a small wine (no I didn’t start to drink it in the railway station) and it wasn’t drinkable. A totally sweet crap. I didn’t drink it. I couldn’t. I guess the day wasn’t as bad after all. **

But not everything was bad. In February, we had Ulvi coming and taking pictures of us for Pere ja Kodu phycology edition and she sent over some photos to us. That was very sweet of her, I wasn’t expecting this at all. Just at the right day.

By the way, on that special edition you can read, why I am so evil mum.

* Luckily, a kind person had taken my card to Circle K and Marek picked it up.

** Of course I have had far more worse days than today and on the professional level, it has been very interesting few months. My motivation is high and I know that, May will be totally different. Today wasn’t an easy day, but I can’t say that I am wailing, this post is more like “c’mon this can ONLY happen to me.” Right?

Photos: Vahur Pormeister.

 

Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

/ Eveliis / 6 Comments

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta.  “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab. 

//

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”

Suveks saledaks

/ Eveliis / 2 Comments

Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.

Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.

Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.

No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.

30706252_1715026938535843_4231191266492153856_n.jpg

Ummikus

/ Eveliis / 2 Comments

Istusin hommikul ummikus, mõlgutasin mõtteid ja kuulasin muusikat. Mul peab autos alati olema mõni plaat, sest mingil hetkel viskab mul raadio nii üle, et ma lihtsalt ei suuda. Hetkel ketrab mul autos “Antsude” plaat (enne seda ketras Ida soovil “Eesti Hümn” CD – päriselt, tal on praegu lisaks kikimikidele lemmiklauluks Eesti vabariigi laul). Sellel  (Antsude) plaadil on üks laul, mida ma võin muudkui üle ja üle kuulata (kuni mingi hetk lihtsalt kopa ette viskab). Rohkem selliseid laule palun!

Tegelikult tahaks ma linnas käia üldsegi rongiga, sest noh need samad ummikud, kus ma istun. Mõttetu aja – ja rahakulu. Istuks rongis, loeks raamatut (kui ma selle üles leiaks!), blogiks, mängiks Candy Crush´i. Aga sel nädalal on mul vaja autoga käia. Teisipäeval ja neljapäeval on Ida laulutund, kus ta nüüd huvitaval kombel käib rõõmuga. Mis sellest, et mõnikord võib tulla tuju, kus ta tunnis ei taha mitte midagi kaasa teha, aga vähemalt ei pea ma karjuvat last lasteaiast ära tooma. Homme on mul vaja üht inimest sõidutada. Tahab minna sõpra haiglasse vaatama – sõber on juba nädal aega koomas, süda oli lihtsalt seisma jäänud. See tuli mulle šokina. Mina tunnen seda inimest vaid läbi Facebooki, aga alles kaks päeva viskas LinkedIn mulle ette ta profiili ja soovitas konnektida. Millegi pärast ma ei vajutanud seda nuppu. Aga see pani mind jälle mõtlema sellest kui üürike on elu. Ja kui oluline on oma pere, sõprade ja tuttavatega kontakti hoida. Ma ei ole kõige parem kontakti hoida. Kuigi Triin siin hiljuti kirjutas, et ma olen alati “jaa, muidugi, davai, lähme”, siis tegelikult lükkan ma palju asju kogu aeg edasi. Ah küll jõuab ja järgmine kord. Reedel helistasin ühele sõbrannale ja too pidi šoki saama, sest ma ei helista ju kunagi, enne kui viimane häda käes. Nüüd helistasin ja kutsusin külla. Ma püüan end muuta ja rohkem olemas olla. Inimesed on minu jaoks alati olemas. Ma peaksin oskama seda rohkem väärtustada.

Eile ujusid välja mingid vanad probleemid. Sellele ei aita kaasa, et  mu aprillikuu tasud on ikka veel laekumata. “Rasked ajad,” saan ma vastuseks. Mis seal ikka. Mõistame. Nuputan välja midagi, et lahendus leida ja lähen edasi. Ma ütlen ausalt, et ma enam isegi ei jaksa masenduda.  Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ainus valguse kiir tunneli lõpus ongi see, et loen kuid ja mõtlen, et 23 kuud veel…23 kuud veel. Seda on tunduvalt vähem kui 60 kuud.

tumblr_inline_oyhlbcCADf1rp7kwg_400.gif

Ja kui oma mõtetega olen ummikusse jooksnud, saan ka mõne hea uudise. Sellest heast uudisest saan varsti loodetavasti juba pikemalt rääkida. Kui kõik läheb nii nagu peab, siis see on üks mu unistuse täitumine. Like for real. 

 

Minu uued/My new babies

/ Eveliis / 6 Comments

Kohe kui ma neid sandaale nägin, teadsin ma, et need on minu selle suve kingad. Tahtsin neid endale juba siis soetada kui need veel valmiski polnud ja hoidsin kogu aeg KS sotsiaalmeedial silma peal, et mitte maha magada. Mul on jalanumber 39 ja see suurus müüb alati kohe läbi.

Ja siis ühel ilusal päeval olidki need stuudios olemas. Nüüd ootavad minu garderoobis suve. Uhhh, ma tunnen end nagu wannabe moeblogija selliste iludustega. Keegi hiljuti kommenteeris, et Eveliisile on vist küll riided elu, et nendest nii palju räägib. Ei ole elu, aga mood ja disain meeldib mulle küll. On mind alati köitnud, nii et ma ikka kipun kursis olema trendide ja disainerite ja muu sellisega.

Aga rohkem ma ei tahtnudki midagi öelda kui lihtsalt eputada. Naine ju ikkagi.

Kriss Soonik proudly presents their first pair of sandals! Made with soft leather and ergonomic insoles these sandals are super comfy. They added  KS initials to the insole, a bit of bling and of course a Marabou puff, and now the glam result is a must for the Summer ahead.

Here’a a look at how the first Kriss Soonik x Toku sandals were born.

Text and photos: http://kriss-soonik.com/blog/

Eluvales elamine//Look at how good life they are living and all the things they can afford

/ Eveliis / 16 Comments

Mõnikord (okei, tihti) ei saa ma inimestest aru. Mul on ühed tuttavad, kes pidevalt rõhutavad KUI hästi nad elavad, kuidas neil on kõik olemas, kuidas nad saavad reisida, endale lubada kalleid riideid, ehteid, telefone, väljas söömas käia, aga teglikkus seal taga on midagi muud.

Fassaadi taga virelevad nad tillukeses korteris, elavad palgapäevast palgapäevani ja võlgu, muretsevad end hulluks, kust leida raha järgmise reisi jaoks – soodsad lennupiletid on tore küll, aga neid broneerides ei mõtle nad kunagi, et reisil endal kulub ka raha. Ja siis hakkab alati stress – kust raha saada või laenata. Nad on käinud reisil oma võileivad kotis kaasas ning söönud hotellitoas kiirnuudleid, ent sotsiaalmeedia on täis IMELISI pilte puhkusest palmi all. “Ahh kui hea on, et me ei pea käima kellast kellani tööl ja saame teha täpselt seda, mida tahame!” rõhutavad nad alati. Kingad, kellad, telefonid ja ehted peavad ALATI olema tuntud brändide omad, ALATI peavad nad rõhutama KUI PALJU need asjad maksid. Jumal hoidku selle eest, et neid näeks rääkimas iPhone6Siga, alla X ei sobi midagi, sest hallloooo eilne päev. Järelmaksud ja liisingud on osa nende elust, mis sellest, et võtab hinge kinni, aga nii saab vähemalt fassaadi ehitada.

Ma tean ka seda, et paljud ongi nende peale kadedad, sest “vaata, kui hästi nad elavad ja mida nad endale lubada saavad”, teadmata, millises eluvales need inimesed elavad. Ja ma ei saagi nendest aru. Miks on vaja teistele ja ENDALE valetada, et ollakse edukamad ja ilusamad ja rikkamad kui tegelikult. Mis see elule juurde annab? Mis väärtus sellel valetamisel on?

Kas ei oleks lihtsam endale tunnistada, kus punktis nad hetkel on oma elus. On täiesti okei elada üürikorteris, mis on nagu tikutoos, kui inimesed on seal õnnelikud ja neil ei ole rohkemaks võimalusi, aga miks taguda endale vastu rinda ja raiuda, et see on teadlik valik, sest siis saavad nad reisida ja ei ole sõltuvad millestki ega kellestki. Kas eluvales elamine on lihtsam kui reaalsusele näkku vaadata?

Sama tahaks ma küsida ka nendelt, kes elavad koos inimesega, sest “parem ikka kui üksi” ja “ega nüüd nii hull ka ei ole” või “vähemalt on mul maja ja auto ja…” Miks oma elu raisata?

//

Sometimes (okay, quite often) I don’t understand people. I have friends, a couple, who constantly emphasize how well they are living; how they have everything they want; how they can travel and buy expensive clothes, jewelry, phones; how they can dine out in expensive restaurants. But the reality is something else.

Behind the facade they can barely survive in a tiny apartment; they struggle from payday to payday and keep borrowing money; simultaneously worrying where they can find money for their next trip – getting bargain plane tickets is good, but every time while booking something, they don’t think that you also need money on holiday. And that’s where the stress starts – where to get or borrow money. They have brought their own sandwiches to holiday or eating instant noodles in their hotel room, but the same time social media is full of wonderful holiday pictures under the palms. They are always stressing, that “it is so good that we don’t have to work from 9 to 5 and can do exactly what we want!” Shoes, watches, phones and jewelry HAVE TO be from big brands and of course they HAVE TO stress, HOW MUCH these things cost. God forbid if you see them talking with iPhone 6S, nothing is good below X, because c’mon, that is so yesterday. Getting things on credit it part of their everyday, even if it is too much for them, but it helps to build the facade.

I also know, that a lot of people actually are jealous of them, because “look at how good life they are living and all the things they can afford” not knowing, what is the reality and truth. To be honest, I don’t understand them either. Why do you need to lie others and YOURSELF, that you are more successful and better, wealthier than you really are. What does it offer? What is the benefit of all this lying?

 

 

Närvihaige ema//People look at me, like I’m a lunatic

/ Eveliis / 31 Comments

Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.

Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.

“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”

“Ei, ma ainult…”

Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.

Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.

Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *

29793628_1701718683200002_6112124133091311616_n30127396_1701718583200012_2627887370829037568_n30127999_1701718599866677_2884250773271609344_n29791193_1701718749866662_381847250021646336_n29790018_1701718733199997_4311822444181585920_n

* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.

Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.

Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”

“Ida, you cannot ride the bike here!”

“No, I am only…”

There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.

And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.

Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *

* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.

Musi// Kiss-kiss

/ Eveliis / 20 Comments

Õhtul Idale head ööd musi andes tuli mulle meelde üks ammune teema, mille kohta ma arvamust avaldada tahtsin. Kas lapsele tohib suule musi anda. Ma olen aru saanud, et see on selline teema, kus arvamused jälle mustaks või valgeks jagunevad.

Mina tahaksin öelda, et ei ole kõik must ja valge. Meie jaoks näiteks ei ole mitte midagi loomulikumat kui Idat musitada ja kallistada. Mõnikord anname me musi suule, mõnikord põsele, mõnikord laubale, mõnikord üle terve keha. Ma ei saa kuidagi nõustuda, et lapse suule musi andmises saaks olla midagi seksuaalset. Lapse musitamine ja kallistamine on hoolivuse ja armastuse näitamine. Ma olen veendumusel, et selline suhtumine aitab lapsel kasvada selliseks, et ka tema julgeb oma tundeid väljendada ning ei pea lähedust imelikuks või ebamugavaks. Kui see mingis vanuses muutub talle ebameeldivaks, küll me järgi jätame. Ja musil ja musil on minu arvates ikka väga suur vahe. Lapse suule annab iga vanem teistmoodi musi kui oma elukaaslasele. Kõik siin maailmas ei tiirle seksi ja seksuaalsuse ümber.  Asjad muutuvad ajas ning vastavalt olukorrale.

Võtke kasvõi imetamine. Mingi hetk on see nii emale kui lapsele kõige loomulikum tegevus, aga laps, keda on imetatud, ei jookse ju tänaval võõra inimese juurde ning ei hakka piima nõudma. Samuti eeldan ma, et keegi ei näe imetamises midagi seksuaalset. Ei ole ka suule musi andmine midagi teistmoodi. Meie, täiskasvanud, oleme rikutud mõttemaailmaga, lapse jaoks on asjad poole lihtsamad. Imetamine = söök, musi = hoolivus ja armastus.

Alles hiljuti Idaga rongis sõites hakkas ta igavuse peletamiseks igasugu asju välja leiutama. Muuhulgas tegi ühe käe pöidla ja nimetissõrmega ringi ja hakkas teise käe nimetisõrmega sealt seest kala püüdma. Aeglasemalt ja kiiremini. “Issand, mida ta teeb, kust ta midagi sellist on õppinud?” mõtlesin ma hirmuga. Aga mida ta siis tegelikult tegi? Püüdis kala! Täiesti loogiline. Vaid mina nägin selles liigutuses midagi muud, sest täiskasvanute maailm…

 

While kissing Ida good night, I remembered something from long ago that I wanted to give my opinion of. Can you kiss your child on the mouth? Seems like this is yet another topic where the opinions are divided strictly into two – black and white.

I would like to say, that not everything is black and white. For us, there is nothing more natural than kissing and hugging Ida. Sometimes we kiss her on the mouth, sometimes on the cheek, sometimes on the forehead and sometimes we cover her whole body with kisses. I cannot agree with the statement that kissing your child on the mouth is something sexual. Kissing and hugging your child is about showing you care. In my mind that kind of attitude helps the child to grow up to be a person, who is not afraid of showing his/her feelings and doesn’t think closeness is weird and awkward. If at some point this becomes uncomfortable for her, of course we will stop. And there is a big difference between a kiss and a kiss. Every parent kisses his/her child differently compared to the partner. Not everything in this world revolves around sex and sexuality. Things change in time and according to situation.

Take for example breastfeeding. At some point, that is the most natural activity for a mum and baby, yet a child, who has been breastfed, won’t run to a stranger on a street and demand milk. I would like to think that people don’t see anything sexual in breastfeeding. Therefore, kissing on the mouth is no different. We, adults, have dirty mind, everything is much simpler for a child. Breastfeeding=food, kiss=care and love.

Not long ago, we were sitting in a train and to chase boredom away, Ida started to invent different things to do. Among others, she made a circle with a thumb and index finger and started to catch fish from that circle with her other index finger. Slower and then faster. I was only thinking in fear, “Oh my god, what is she doing, where has she learnt anything like that?” But what was she actually doing then? Fishing! How logical is that. Only I saw something different in that movement, because you know, adulthood…

Tere tali!// Hello new lingerie!

/ Eveliis / Leave a comment

Aknad on kõigil olemas, nii et ma ei hakka postitama pilte lumme uppunud Ussipesast, aga ütleme nii, et ma sain kerge šoki küll kui ärgates valget ja paksu lumevaipa nägin. Lumetormi pidasin ma veel eile aprillinaljaks. Ütlesin veel õhtul Marekile, et hahhaaa, hea jobu oled, jäid uskuma. Nojah.

No a olgu see tali seal akna taga. Meil toas on ikka täitsa kevad. Ja garderoobis ka. Näitan üht uut lemmikut, sest ei saa eputamata jätta. Käsi südamel, see uus Glorious komplekt on üks mugavamaid ja mõnusamaid, mida ma omanud olen. Päriselt. Tangad jätavad mind külmaks, aga need satsiga kõrged püksid on ideaalsed, eriti sellistele naistele nagu mina, kes tahaks hea meelega oma punnkõhtu ära peita ja samas ikka natuke seksikad välja näha. Soojalt soovitan. Million like.

29853016_1698679676837236_1460192952_n29856014_1698679646837239_1336472954_n30020007_1698679650170572_90905825_n

Well, apparently there is no hope for spring this year. Woke up to a total snowstorm. Come on, weather, it is 2nd of April, it´s not funny anymore! Looking out from the window it looks like true winter. Luckily inside there is spring. Beautifully decorated eggs, flowers and new lingerie in wardrobe. What more can a woman want? I am a lingerie addict I know, but seriously this new set from BonBon Lingerie is absolutely amazing. One of the most comfortable ones I have owned. And the high waist panty is just perfect for women like me, who want to hide the belly but still look a bit sexy. Hell yeah, this set gets a million likes from me.