We are fucked!

July 7, 2018July 8, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud. “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas. Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Alati kuula ema sõna!//Always listen to your mother!

July 7, 2018July 7, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Mis ma eile just kirjutasin? Et minu reisimist iseloomustab seiklus ja jumala eest mitte mingi rutiin eksju. Eile siis hakkasin vaatama, kuidas täna varahommikul Oslosse saada ja olin nii kahe vahel. Lennuk oli soodsam, aga väljus nii paganama vara. Emme juurest nii vara ronge ei käi ja see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud mind kell kolm öösel viima Arlandasse ning sõitma edasi-tagasi kaks tundi. Tundus liiga egoistlik. Seda enam, et ta peab viis päeva saama hakkama aktiivse Idaga ja meid järgmisel reedel niikuinii kell kolm öösel Skavstasse viima.

Kaalusin nii kaua, et lennupilet muutus kallimaks kui rong. Ja rongi peale sain ma ise mindud. Emme veel hoiatas, et rongidega on alati mingi probleem,et kas ma olen kindel. “Muidugi,” vastasin mina. Ja pealegi hinnavahe oli 35 eurot rongi kasuks:D Igatahes ostsin ma rongipileti, ärkasin 4.40 ülesse ja liikusin Stockholmi. Kõik läks nii libedalt, et ma olin isegi üllatunud, et mis lahti. Isegi mu sõidukaardil oli veel raha ja ma ei pidanud kallimat piletit rongist ostma. Hüpates natuke ajast ette, siis saan ma nüüd väga hästi aru, miks emme ütles, et ta viib ise mind igaks juhuks Stockholmi. SJ rongid on kogu aeg katki ja nendega liiklemine on nagu õnnemäng, kunagi ei tea, kuna ja kas üldse sihtkohta jõuad.

Igatahes istutasin ma end Stockholmis rongile. Võtsin kohvi, seadsin end mugavalt sisse, tegin arvuti lahti, et kuus tundi töö ja blogimisega sisustada, mõtlesin, mida nad hommikusöögiks pakuvad (1. ja 2. klass olid eile ühe hinnaga ja 1.klassi pileti sees on ka hommikusöök) kui kuulsin teadaannet, et rong ei välju. “Palume teil kõigil rongist väljuda, sel rongil on tehnilised probleemid ja seetõttu tuleb leida asendusrong.” Läksime kõik rongist välja. Tuli esimene sõnum – reis on edasi lükatud, teadmata ajani. Mõne aja pärast tuli teine teadaanne. Uus rong on leitud, aga pole inimest, kes vana rongi eest ära transpordiks. Nagu komöödiafilmis. Mis mõttes, et ole inimest, kes rongi liigutaks? Tuli uus teadaanne, et rong väljub arvatavasti kell kaheksa. Ma pidin Oslos teistega kokku saama kell pool kolm, et saaksime edasi oma kämpingusse liikuda, hakkas juba kitsaks minema ajagraafik. Pool tundi hiljem tuli teada, et inimene, kes rongi liigutaks, on leitud ja eeldatav väljumisaeg on kell üheksa. Kolmveerand üheksaks ei olnud olukord kuidagi seda nägu, et midagi liikuma hakkaks. Ma andsin alla. Ostsin 35 euro eest Arlanda Express rongipileti ja otsustasin lennukiga minna. Ma lihtsalt ei saanud endale enam rohkem hilinemist lubada. (Üks meie grupist, kes Brasiiliast kohale tuleb, jäi kinni Frankfurti, lend hilines 3h sest keegi unustas mingid dokumendid allkirjastada. Huvitav, kas tema lend hilines seetõttu, et mina ka reisin?)

Üks lend oli väljumas praktiliselt kohe. Kalkuleerisin ja kaalusin ning tundsin, et teoreetiliselt peaksin ma sinna lennule kenasti jõudma – pool tundi jäi lennule jõudmiseks ja see tundus piisav aeg kui online check in teha internetis, aga teate, ma lihtsalt lõin araks. Kui oleks sellest maha jäänud, siis seda ei oleks keegi mul kompenseerinud. Mul lõppes just reisikindlustus ja tundus, et ahh, milleks, aasta aega ei läinud vaja. Murphy ma ütlen. Nüüd lähen kohe reisiklindlustust vormistama. Võtsin pileti hilisemale lennule ja nii ma siis istun siin Arlandas. Viiest tunnist kolm on veel jäänud. Aga noh…parem passida siin kui Oslo lennujaamas, sest ootama peaks ma igal juhul.

Emme tahtis mulle Norra kaasa anda ühe bag in box veini. Ma ei viitsinud tassida. Õige otsus, mõtlesin ma lennujaama sõites, sest käsipagasis ei tohiks see ju olla. Siis tuli mulle meelde, et pudeli veini ma ju ikka võtsin kaasa ja ka see ei lähe turvakontrollist läbi. Pagan noh. Tuleks minema visata, sest kell üheksa hommikul ei ole isegi mina võimeline pudelit veini jooma. Kiire kalkulatsioon ütles, et kaheksa euro eest, mis äraantav pagas maksis (erinevalt kaheksakümnest eurost nagu viimane kord kui ma oma kohvri Tallinnasse jätsin) , Norras veini ei saa ja ma otsustasin ekstrapagasi eest maksta. Polnud küll suur summa, aga pagan noh, ma olin nii palju vaeva näinud, et kõik oma asjad (ka Mareki ja emme standarite järgi) käsipagasiks pakkida. Jõudsin bag drop leti juurde ja seal oli kenasti kirjas, et lennud on täis ning oma käsipagasi võib tasuta ära anda. Aa okei, siis see üks kord kui mul seda vaja pole. Murphy. Juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kui me kell 4.40 ärkasime, tegi emme kohvi ja käskis hommikust süüa. Ma küll mõtlesin, et kammoon, milleks, mul on ju rongis hommikusöök, aga sõin siiski viisakusest kaks võileiba. Hea on. Siit moraal: alati kuula emme sõna! Isegi kui oled 37-aastane. Ema teab paremini. Ka seda, millise transpordivahendiga ON mõttekas Rootsis liikuda ja kas tasub raha kokku hoida. Edaspidi tean. Kui on aja peale minek, siis SJ-ga ei arvesta.

What did I just write yesterday? That my travels can be described as adventures and every moment is different. So yesterday I started to check how to get to Oslo today early in the morning and I just couldn’t decide between plane and train. Plane was cheaper, but departure way too early. There is no trains from my mum’s that early which would have meant that she would have had to drive me to the airport and do a two-hour round trip. That seemed too selfish. Especially because she has to take care of active Ida for five days and drive us to another airport at 3AM on next Friday anyway.

I was taking my time with deciding so the plane ticket got more expensive than train. And I would have been able to get to the train myself. Mum warned me though that there is always problems with the train service as such and am I 100% sure. “Of course” was my answer. Besides, the train ticket was 35 euros cheaper 😀 So I bought the train ticket, woke up 4:40AM and started my journey to Stockholm. Everything went so smoothly and I was actually very surprised over it. Even my transport card had some money left and I didn’t have to buy the more expensive ticket from the train. Jumping a bit ahead, I can totally understand now why mum suggested to take me to Stockholm, just in case. The trains constantly brake down and riding them is a game of luck. You never know if and/or when you will arrive to your destination.

Anyways, there I was, sitting in my train. Bought some coffee, sat comfortably in my seat, opened the laptop to spend the next six hours by working and blogging. I was just wondering what’s for breakfast (1 and 2 class tickets were with the same price and 1 class one comes with breakfast), when I heard the announcement that the train will not depart. “We would like to ask you all to leave the train, because this trains has technical problems and we have to find a substitute train.” So we all went out from the train. First message arrived – “The journey has been postponed until further notice.” After a while, another message arrived – “We have found the new train, but there is no-one to transport the old train away.” This seemed like a comedy show. New message came – “The train will most likely depart at 8AM.” I was supposed to meet others in Oslo at 2:30PM to go to our camping site. The timetable started to become a bit tight. Half an hour later we got a new message – “We have found a person to move the old train and the train will leave at 9AM.” At 8:45 nothing was indicating the train to actually depart at 9AM. I gave in. I bought express train ticket to airport for 35 euros and decided to take the plane instead. I just could not afford any more running late. (One person in our group from Brazil got stuck in Frankfurt. The flight was delayed 3 hours, because somebody forgot to sign some papers. I wonder if her flight was delayed because I was travelling too?)

One flight was just about to depart. I was thinking and calculating in my head and felt that theoretically I should make it – I had 30 minutes to catch the flight which was also enough time to check in online. But you know what, I chickened out. If I had missed that flight, no one would have compensated the loss. My travel insurance had recently expired and I didn’t feel like needing to expand it. Murphy. I will make one now straight away. So I bought tickets to later flight and am sitting now in the airport. I have three more hours to go from the initial five. But well … I’d rather be sitting here than in the airport in Oslo, because I would have to wait anyway.

Mum wanted to give me one bag in box wine. I couldn’t be bothered to carry it with me. Seemed like a right decision when I remembered it on my way to the airport, because it wouldn’t have been allowed in the hand luggage anyway. Then I remembered that bottle of wine I had and that would not have passed the security check either. Damit. I should really throw it away as even I am not able to drink bottle of wine at 9AM. New calculation said, that for the extra 8 euros that checked in luggage cost (and not 80 euros like last time in Tallinn), I would not get a bottle of wine in Norway and I decided to pay for the extra luggage. It wasn’t a big amount of money, but I had spent so much time and effort to fit all my things (also according to mum’s and Marek’s standards) into hand luggage. Just when I arrived to the luggage drop counter, I spotted a sign saying all the flights are full and you can give your hand luggage away for free. Oh okay, just when I actually don’t need it. Murphy. Again. Second time in one day.

When we woke at 4:40AM, my mum made some coffee and ordered me to eat. I was thinking “why, if I have breakfast included in the train”, but to be polite I still ate two sandwiches. Well done. And so ALWAYS LISTEN TO YOUR MOTHER. Even if you are 37-years old. Mum knows better. She also knows which way of transport IS the way to go and whether it is worth trying to save money every time. For future records – if I have tight schedule, I will not take the train in Sweden!

hqdefault

Ma olen nii retro//La la la la la la tonight

July 3, 2018July 4, 2018 / Eveliis / 15 Comments

Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“. See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.

Ma olen nii retro, kas pole?

Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.

Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.

Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.

Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.

Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.

Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.

Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.

I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.

I am so retro, aren’t I?

I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.

Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.

Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.

Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.

Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.

So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.

Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.

Ma PEAN kaalust alla saama!//Get inspired by Jo

June 28, 2018October 15, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Et kõik ausalt rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma ei vingu niisama, et vihkan oma paksu ja lodevat laiskloom Sid keha, vaid jälgin oma toitumist ja teen ka täitsa korralikult trenni. Või noh võiks teha veel rohkem, aga kui kubjas tagant ei piitsuta, siis tuleb laiskus kontidesse. Kaks korda nädalas on siiski parem kui mitte midagi eksju?

Kaal ei ole ikka veel langenud pean ma oma sõbrannadele üle päeva tunnistama ja ilmselt pean ma minema psühholoogi juurde, et saada aru, mis siis mu lapsepõlves juhtus, et ma ei ole nõus oma kilodest lahti laskma. Kui nali kõrvale jätta, siis kaalunumbrist on mul suva – see ei näita suurt midagi, aga jah ma olen ikka sama paks ja lodev kui kuu aega tagasi.

Miks ma PEAN kaalust alla võtma? Te ju teate, et riided ja (Eesti) disain on minu mitteniisalajane salakirg. Kui pool minu garderoobist võiks vabalt olla studioaugustilikult must-valge, siis teine osa sellest garderoobist oleks selline nagu allolevas Kriss Sooniku videos. See viimane outfit karjub minu nime. Samuti karjub see outfit “for the love of God, võta kaalust alla naine, sest sellised riided EI SOBI paksudele nagu sina!” Ja just selle pärast, et ma saaksin ka ÄGEDAID RIIDEID kanda PEAN ma alla võtma!

Mai jakk/jacket SIIT

Mai lühikesed püksid/shorts SIIT

Kristel polo suspender top SIIT

Lumehelbekesed ja silmakirjalikkus //Snowflakes and hypocrisy

June 26, 2018June 27, 2018 / Eveliis / 29 Comments

Loen hommikul uudiseid ja mõtlen, et mida silmakirjalikkust. “Nagu arvata oli, sai alkoholi müük Eesti lõunapiiril jaanipäeva eel sisse suurema hoo. Ootamatu oli aga see, et alkoholikoormate vahel patseeris hulgaliselt alaealisi, kes vanemaid kangema kraami kokkuostmisel abistasid. Lastevanemate liidu juht Aivar Haller ütleb, et pilt viinakäru lükkavatest lastest ajab nutma.”

Et keegi mulle sõnu suhu ei hakkaks panema, siis ma ei poolda kuidagi Läti alkoreise, ekstra alkoreisi ei hakkaks ma kunagi ette võtma, olen Lätis perepuhkusel ka käinud ja alkopoest mööda sõitnud, sest midagi ei olnud sealt vaja ja lihtsalt kokku kahmimise pärast ei hakanud ka soodsat alkoholi kokku kahmima, aga…Ma ei arva, et see nüüd maailma lõpp on kui inimesed Lätist alkoholi ostmas käivad. Norrakad käivad Rootsis ostmas, soomlased Eestis, eestlased Lätis. Seda on alati tehtud. Norras on isegi väljend “harrytur“, mis tähendab Rootsi odava toidu ja alkoholi järele reisi. Saage üle. Me käisime hiljuti Ida ja Marekiga Valga lähistel, eksisime ära ja sattusime ka Valga linna. Pärast kirusime end, et kuramus kui juba nii lähedal olime Lätile, oleks võinud ka oma saunaõlled sealt osta. Jäi ostmata, aga oleks see meist siis halvemad lapsevanemad teinud kui me oleks Idaga koos käinud alkoholipoes?

Lastevanemate liidu juht oleks meist pildi teinud, artikli kirjutanud uue aja traditsioonidest ja nutnud? See ajab teda nutma? Aga mitte see kui kohus ei pea vägistajaks oma kasutütre suguelundeid näperdavat meesterahvast? Mitte see, et keset päeva veab keegi metsa üheksa-aastase lapse? Mitte see, et iga viies laps elab vaesuses? On sotsiaalselt tõrjutud? See peaks teda nutma ajama. Jätke see jauramine nende alkoturistide kallal. Jätke see sildistamine, et Lätis käivad alkoholi ostmas vaid madala haridustasemega ossid. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda, siis ossid käivad hoopis saartel end välja elamas.

Lastevanemate liit nutku nende laste pärast, kelle vanemad on igapäevaselt nii purupurjus, et ei suuda Läti sõidu peale mõeldagi, võib olla nad ei tea, kus Läti ongi. Nutke nende laste pärast, kes elavad alkohoolikutest ja/või vägivaldsete vanematega, vaesuses ja tõrjutuses. Ärge olge f…g lumehelbekesed, kes saavad šoki sellest, et laps lükkab poekäru, milles on alkohol.

I was reading news in the morning and thinking to myself how hypocritical. “As was expected, sales of alcohol near the border of South-Estonia increased remarkably before Midsummer Day. It was unexpected though that in between the big loads of alcohol you could see many underage children helping their parents buying the booze. The head of Parents Union Aivar Halles says that seeing a child pushing a trolley full of alcohol, makes him want to cry.”

Just so no one starts putting words into my mouth, I DO NOT favor the booze trips to Latvia in any way. I would never drive there just for the alcohol. I have been to a family holiday to Latvia and driven past a shop as we didn’t need anything from there and there was no point in buying just for the sake of it … Yet I don’t think it is the end of the world if people do so. Norwegians drive to Sweden, Finns come to Estonia and Estonians go to Latvia for cheap alcohol. That’s how it’s always been. Norwegians even have a saying “harrytur” which means going to Sweden for cheap food and drinks. Get over it! We were near Valga recently with Ida and Marek, got lost a bit and ended up in the city center. After wards, we swore ourselves for being so close to Latvia, but not even buying beer for sauna. We didn’t, but would that have made us worse parents if we had gone to alcohol shop with Ida?

Would Mr. Halles have taken a photo of us and written an article of the modern traditions and then cried? THIS makes him cry? But not the fact, that court does not see a man, who touched his stepdaughter’s genitals, a rapist? Not the fact that somebody drags a 9-year old into the wood in the middle of the day? Not the fact that every fifth child is living in poverty? Is socially excluded? THAT should make him cry. Stop whining over the booze tourists. Stop saying that only people with low educational level drive to Latvia. These people live their frustration out in other places.

The Parents Union should cry for those children, whose parents are so drunk on daily basis, that they can’t even think about driving to Latvia, maybe they don’t even know where Latvia is. Cry for the children whose parents are drunks and violent, who live in poverty and exclusion. Stop being f*****g snowflakes, who get upset seeing a child pushing trolley where there is also alcohol in it.

Tõestisündinud lugu? /A true story?

June 19, 2018June 19, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Kunagi ammu kirjutasin ma ühe lasteraamatu.

Raamat räägib tillukesest tüdrukust, kes elab oma ema ja suure õega ühes tavalises üheksakorruselise maja korteris. Mõnikord on Tillukesel Delisal igav, sest emal on sõbrannad külas ja Suur Õde lindistab suletud ukse taga raadiost laule kassettidele. Ühel päeval saab ta oma suurelt õelt teada, et nende korteri torudes elab tilluke torukoll. Veidrast tegelasest, kes teinekord nii väga suurt õde meenutab, saab tüdrukukese parim sõber.

Mul on veel mõned raamatud müüa – kas keegi tahab? Hind: 4,99 Kirjutage mulle kui tahate:)

Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.

Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brutselee!”

“See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle.”
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
“Tere!” kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, “kes seal on?”
“Mina olen Delisa,” vastas Tilluke Delisa arglikult.
“Ah sina oledki Tilluke Delisa,” ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, ” ma olen sinust palju kuulnud.”
“Sa oled minust kuulnud?” kordas Tilluke Delisa üllatunult. “Aga kes sina oled?”
“Mina,” lausus peenike hääl teisel pool kappi, “Mina olen Brutselee.”
“Brutselee,”sosistas Tilluke Delisa omaette. “Nad on siis tõepoolest olemas…”

When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she’s not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don’t tell her that!).

Well, when she was little – 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for example) made strange noices. “What is it?” my sister asked. “A pipe monster,” I answered right away.

“What is the monster called?” she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee.

“Brucelee,” I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew.

So the story of the Pipe Monster is actually a true story;)

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

June 18, 2018June 20, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?

Pindu näen, aga palki mitte?

June 15, 2018June 15, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Ma olen tihti mõelnud, miks blogijad oma lastest igasugu detaile jagavad ilma ühegi filtrita ja lausa uhkusega postitavad kui need midagi rumalat korda saadavad. Seinad ära mökerdavad, ennast täis joonistavad, riided kusagil seljast kisuvad, vaiba alla kakavad…. Teiste postitused riivavad silma, aga enda omad? Ehk siis. Korraliku sotsiaalmeedia-emana jagan ma ka ju Ida elu ja mõttemaailma teiega.

No näiteks pidin eile Ida kaasa võtma kosmeetiku juurde. Lugesin talle sõnad peale, et käitu kenasti ja kui kenasti käitud, siis ma ostan sulle jäätist. Ida vaatas mulle otsa ja ütles, et ta käitub hästi kui ma ostan jäätist JA värviraamatu.

Või siis sõitsime ratsutama ja selleks, et Ida magama ei jääks, püüdsin teda ärkvel hoida ja palusin tal teed vaadata. “Sa vaata, et mõni hobune metsast tee peale ette ei karga,” ütlesin talle, “mis siis küll saaks?” “Jaa, seda me küll ei taha, siis läheks hobune katki ja me peaksime ta täis pumpama uuesti,” vastas Ida.

Mu meelest on sellised seigad vaimukad, naljakad, armsad. Eks ma natukene muidugi kasutan oma last selles mõttes ära, et olen tema eest otsustanud, et on okei jagada tema elu teistega. Kirjutada kõigest. Beebiea raskustest, kasvuraskustest emana kuni nende (minu arvates) humoorikate dialoogideni. Pole ma ka kunagi mõelnud, et äkki Ida tööandja kunagi loeb, et krt, sa beebina ei maganud ja muutsid oma ema välimuselt kümme aastat vanemaks, et me ei saa sind tööle võtta, tundud liiga hull tüüp. Või et appikene, sa arvasid, et Prangli saar on välismaa, et krt ikka liiga rumal, et sind tööle võtta. Ühesõnaga ma olen alati arvanud, et jagan Idast asju, mille üle ta kunagi piinlikust ei peaks tundma.

SAMAS.

Viimasel ajal on mulle ette visanud päris mitu kakateemalist postitust. Need ei pannud mind (kaasa) naerma, et, et hahhaaaa, päris hea pullivend või isver kui naljakas, vaid nina kirtsutama. Esiteks no lihtsalt ma ei ole jalaga-perse-kook-näkku-naljade-tüüp ja teiseks, olen ma mõelnud, et miks, oo miks, üks ema selliste asjade üle koos sadade, tuhandete lugejatega naerab. Või miks inimesed kommentaarides kaasa kiidavad, et täitsa pekkis on jah naljakas. Mina ei tahaks oma lapse üle naerda.

AGA.

Ma ju naeran ka oma lapse üle? Täpsustan siis, et ma ei tahaks tema üle niimoodi naerda. Kuid ikkagi…need postitused ja minu suhtumine nendesse postitustesse pani mind mõtlema. Kas ma ei ole mitte kahepalgeline? Et ongi klassika, et pindu teiste silmas näen, aga palki enda omas mitte?

(Ja ei pea Perekool spekuleerima, et issand, kas tahab JÄLLE Mallukale ära panna. Ei taha ära panna kellelegi, aga Jane ja Malluka kakapostitustest on see postitus inspiratsiooni saanud küll. Mitte intriigikiskumise tagamõttega nagu arvata on, eksju, vaid lihtsalt ongi küsimus, et kus läheb piir. Mida on okei oma lastest jagada ja naljaks pidada ja mida mitte.)

“Fashion is about dressing according to what’s fashionable.” Style is more about being yourself. (Oscar de la Renta)

June 11, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 6 Comments

“Huvitav, kas mul sobiks sellistega käia?” küsis ema mult eile ise samal ajal mu karvase tutiga Kriss Soonikuid jalga. “Miks ei peaks sobima?” küsisin ma vastu, sest need tõesti sobisid ta jalga, tema stiili ja tema olekuga. “Ei no ma ei tea, minu vanuses…” vastas ema. Ma puhkesin naerma. Mitte et tema vastus oleks naljakas olnud, aga viimasel ajal on blogides olnud juttu just eakohasest riietumisest, stiilist ja kuuluvustundest läbi riietuse, et see oli lihtsalt nii naljakas kokkusattumus. Ja pani mind mõtlema.

Mu ema on varsti 60 (täpselt sama palju “varsti” kui mina “varsti 40”), ometi on ta kaugel mutist. Tema jalas võiksid vabalt olla karvase tutiga roosad kingad. Minu ema kannaks need välja. Nii et oleks cool. Mitte nagu mõni meeleheitel koduperenaine. Samas mõne teise 50-60-aastase jalas võiksid need tõepoolest mõjuda naeruväärselt. Ja asi ei olegi isegi mitte vanuses ega moeteadlikuses – asi on inimese olekus ja tema stiilis. Näiteks olen ma ise netist küllalt vaadanud neid Irregular Choice “klounikingi” – jumalast vahvad kingad ju tegelikult, mulle pigem meeldivad kui ei meeldi, aga enda jalas ma neid ette ei kujutaks. Ma lihtsalt ei kannaks neid välja. Ma mõjuksin koomiliselt. Aga mõne teise jalas vaataks, et vau kui ägedad.

Sama on inimeste stiilide ja nö stiilsusega. Kui mina ütlen, et olen kampsun-tennis-stiili- kaltsakas ja peangi end keskmisest nabapluus-teksad-ülepõlvesaabas-tibist ausalt stiilsemaks (stiiliteadlikumaks?), siis ma ei arva, et ainult kamspun-tennised-kaltsakad on stiilsed ja kõik muu on nõme. On asju ja stiile, mida ma tõesti pean maitselagedaks, kuid on stiile, mis pole minu stiil, ent on ikka stiilsed. Appikene, kas veel keerulisemalt annaks seletada?

Näiteks meeldivad mulle naiselikud naised. Ja naiselik ei ole minu jaoks liibvuv minikleit ja dekoltee, sest keha on nii paganama kaunis, et lausa vajab näitamist. Mulle meeldib naiselik salapära või lihtsalt ülim naiselikkus oma väljapeetuses. Merle Palmiste. Mad Men´i Joan. Cambridge´i hertsoginna Catherine. Mulle võiks nende riided selga panna ja juuksedki kenasti ära kammida, aga lillelises kostüümis või figuuri rõhutavas kleidis oleksin mina mitte stiilne, vaid mammi.

Liiga palju dekolteed ja kintsu ei ole mu meelest kunagi seksikas. Kuigi ma pean ühe erandi tegema. Ma jälgin Jana Hallase instakontot. Tema fotod on teinekord sellised hea maitse piiripealsed mu jaoks, ent ometi pean ma tunnistama, et ta on kaunis, kuradima seksikas ja igal juhul mitte labane.

Isver, ma vist kaldusin oma point´ist täiega eemale. Vist. Sest ega ma enam ei teagi, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Mulle meeldib täiega “hipsterville-kaltsakas” stiil. Laiad, kõrge pihaga, robustse rihmaga kinni tõmmatud vanakooli Levi´sed, tennised/tossud/krõpsuga Soome tossud/Kommunaari kotad, kootud kampsun, oversized mantel… Vaatan neid inimesi ja mõtlen, et nii cool´id. Riietuvad nad siis kuuluvustunde, piirkonna või jumal teab mille järgi, aga nad on vabad ja lahedad. Kui ma paneks endale sellised riided selga, näeks ma tõenäoliselt välja kõike muud kui vaba ja lahe. Pigem mõtteu wannabe, kes ei tea, kes ta on.

Ja “hipsterville-kaltsakas” ei tähenda vaid suvalist väljaveninud ja putsude ning aukudega kampsunit ja suvalist särki. “Hipsterville-kaltsakas” miksib vana ja uut, kallist disaini ja second hand´i. Kui tal oleks seljas vaid suvaline Humanast skooritud üheeurone väljaveninud trikotaažkleit, siis see ei oleks lahe, vaid lihtsalt maitsetu. Saate vahest aru?

Kuigi ma saan aru, et maailmas ei muutu sellest, kas keegi on stiilne või maitselage, mitte midagi, võiksin ma sellel teemal heietama jäädagi. Ei, mu maailm ei keerle ümber riiete ja ei ole kõige olulisem teema mu jaoks. Mulle lihtsalt meeldib mood. Võib olla keskmisest rohkem. Ma ei ütle selle viimase lausega jällegi, et mina olen sellepärast moodne, vaid lihtsalt et mulle meeldib mood. Minu viimaste aastate täielik lemmik on näiteks Studio August. Ma ostaks võimalusel kõik tema kollektsioonid ära. Kõik. See on nii minu teetassike. Ja tehke või tina, mina pean neid riideid stiilseteks. Ergo…?

Mulle meeldib ka suur osa Bastioni viimasest kollektsioonist, aga ma ei kujutaks suurt osa sealt enda seljas ette. Ometi peaks ma ka punaseid slim fit pükse kandvat naist stiilseks. Mari-Liis Helviku seljas on stiilne. Naabri- Lea seljas võib olla ka mutilik. Täna nägin üht “Bastion-kostüümi-tüüpi” naist. Pikad siredad jalad, tikk-kontsad, lühike must kleit, valge pitsak. Ilus oli. Isegi must Michael Korsi kott sobis ta käevangu. Komplekt oli kena.

Tommy Cashi “post soviet rapper ” stiil on ka äge. Aga tema seljas. Mitte suvalisel Lasnamäe tüübil, kes vabal ajal bussipeatuses õlut kulistab koos sõpradega. Te ju ei kujutaks ette, et lasekite oma mehel panna selga kolm triipu vaid sellepärast, et tahate, et ta oleks ka äge. Aga sisimas on polosärk-slim-teksad-mokassiinid-vend. Ka tavaline mainstream võib olla stiilne. Kui see just ei ole midagi sellist, mida pakuvad kümned, kui mitte sajad, “butiigid” internetis. Või need sigrimigrimustritega trikotaažist suvekleidid, millega iga endast lugupidav keskealine Eesti naine soojamaareisile läheb.

Pikk ja tõenäoliselt segane jutt kokkuvõtvalt? Stiil ei ole vaid riided. Stiil on inimene kogu oma hoiakuga. 50-aastane Pipi vs Jana Hallas.

“I wonder if these were suitable for me to wear” my mum asked while trying my fluffy Kriss Soonik shoes on. “Why shouldn’t they” I replied, because they really suited her, with her style and her being. “Oh well … I don’t know … in my age” was her answer. I burst into laughter. Not that her reply was funny, but recently I have read quite a few blog posts about how to dress according to your age, people’s style and the sense of belonging through clothing, and the coincidence itself was funny. Which made me think.

My mum will turn 60 soon, as soon as I turn 40 and she is anything but a crone. She could easily put on fluffy pink shoes and they would suit her perfectly. And of course she would look cool and not like a desperate housewife. And then somebody else in her age would put the same shoes on and look ridiculous. It is not about your appearance or fashion awareness – it is about your style your nature. For example, I have peeked couple of times those so called Irregular Choice “clown shoes” from the internet – they look cool and I rather like them not dislike, but I cannot imagine myself wearing them. It would just be too weird and I would look too awkward. But if somebody else was wearing them, I would be amazed.

The same goes with people’s style and stylishness. If I say I am a sweater-sneaker-style-tatterdemalion and think to be a bit more stylish (have more sense of style?) than your average shorttop-jeans-frenchheels-babe, I am not saying that ONLY sweater-sneaker-tatterdemalion is stylish and everyone else is not. There are things and styles I don’t understand at all, but there are also styles that are not for me, but still stylish. OMG, can it be explained harder?

For example, I like ladylike women. Ladylike for me is not about wearing skin tight miniskirt and deep décolleté, because your body is so beautiful and needs showing off. I like feminine mystery or the ultimate femininity in its glory. Joan from Mad Men or The Duchess of Cambridge. I could put on their outfit and do my hair properly, but wearing a flowery costume or tight dress would make me look like a fatty and not stylish at all.

Showing too much skin has never been sexy in my eyes. Though, I must make one exception. I follow Jana Hallas (local celebrity) in Instagram. Sometimes her photos are just about crossing the borderline between good taste and looking sloppy, but I must admit, that she is beautiful, so sexy and not cheap at all.

Oh dear, I have gone totally of topic here. I think. I don’t even know anymore what I wanted to say.

I really really like the “hipsterville- tatterdemalion” style. Extensive, high waste, old-school Levi jeans that are tighten robustly up, sneakers/velcro shoes from Finland/clogs, knitted sweater, oversized coat … I look at these people and admire how cool they are. Doesn’t matter if they dress like this because of sense of belonging or because of the area they are or god knows why, but they look happy and free. If I was wearing something like that, I would most likely look anything but happy and free. More like “yet another wannabe” looking for her identity.

Hipsterville- tatterdemalion in this content does not mean a randomly stretched out and holey sweater or shirt. Hipsterville- tatterdemalion is mixing old with new, expensive designer clothes with second hand items. If she was wearing a cheap, 1-euro dress from second hand, this would not be cool, but just bland. Do you see the difference?

Though I understand, that nothing in this world would change just because somebody is stylish or not, I could talk abut this for hours. No, my world does not revolve around clothing and that is not the most important subject of conversation for me. I just like fashion. Maybe more than an average person. I am not saying that I am more fashionable, but I like fashion. My absolute favorite over the past couple of years has been Studio August. If I had the chance, I would buy all collections available. EVERYTHING. That is so my cup of tea. And I don’t care what you think, for me this is an example of very stylish clothing.

I like the vast majority of Bastion’s last collection, but I cannot see myself wearing it. And I would think that a woman wearing red slim fit pants is stylish. Mari-Liis Helvik would look stylish. The girl next door might not. Today I saw your typical “Bastion-type” woman – long lithe legs, French heels, short black dress, white jacket. It was pretty. Even wearing the black Michael Kors’ handbag suited her. It was beautiful match to watch.

The “post-soviet-rapper” style by Tommy Cash is also cool. But it wouldn’t be cool on your average John when he is drinking beer at a bus stop with his friends. You would not imagine letting your husband put on three stripes just because you want him to look cool when deep inside he is more of a poloshirt-slimjeans-espadrilles guy. Everyday mainstream can also look stylish. If it’s not something that hundreds of “boutiques” in the Internet sell. Or those multi-coloured and multi-pattern summer dresses, that every respectable woman would take with her on a beach holiday.

Long and messy story short? Style is not only about clothes. Style is the person in whole with his/her nature. 50-years old Pipi Longstocking vs. Jana Hallas.

“Every child is an artist. The problem is how to remain an artist once we grow up.” (P. Picasso)

June 7, 2018June 7, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Nagu bipolaarne häire. Kohutavalt koledatelt ja depressiivsetelt mõtetelt (need koerad!) ilusatele. Elu. Mina.

Käisin Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemias. Uudistamas. Et mida nad seal teevad. Saate aru, astud uksest sisse ja põmm! kunst kargab kohe näkku. Plakatid seintel. Üksikud toolid koridoris. Kunst. Igal pool. Täiega.

Ma olen alati mõelnud, et mis saatuse nöök see on, et ma armastan kunsti, pea igal viisil, aga ei oska näiteks joonistada ega käsitööd. Tahaks, aga ei oska. Koer näeb välja nagu maja. Heegeldatud lilled nagu Dali unenäost. Oh well, elan üle. Igas asjas ei saagi andekas olla. Nali. Saab küll. Aga mitte mina.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma oma kurvast saatusest ja andetusest rääkida, vaid sellest kui palju lahedaid kursusi ja täiendõppeid avatud akadeemias pakutakse. 2018 suveakadeemiasse registreerimine on küll lõppenud (paar kursust on siiski veel avatud), kuid lihtsalt kõrva taha panemiseks vaadake kui ägedaid asju saab õppida.

Ja Lasteakadeemia. Püha jeesus noh, ma suren kui äge! Kahju, et Ida juba üheksa-aastane ei ole. Ilmastiku joonistamine, moeillustratsiooni töötuba, disaini töötuba, loomaaia loomad paberil ja savis – kui äge see on! *surun pöidlad pihku, et Idast tuleks “diip kunstiinimene” nagu ema (hahh, kui lame nimi see ikka oli blogile!)

Lõpetuseks fototöötuba Narvas. Ma tahaks täiega minna! Kui ma oskaks natukenegi pildistada. Aga samas, kas koolitused polegi selleks, et õppida? Pealegi ma võin pea panti panna, et see on hullult hea koolitus. Kui üks juhendajatest on Terje Atonen (minu üks kõige kõigem lemmikum fotograaf! kes tegi ka meie pulmafotod), siis sealt ei saa midagi kehva tulla. Õnneks langeb mu dilemma üldse ära, sest mu vintage kaamera suri ilmselt limonaadisurma. Viisin küll diagnostikasse, aga mu sisetunne ütleb, et ega sealt head nahka ei tule. Mida ma ma ilma kaamerata tegema hakkan? Kuidas ma edasi elan?

Aga see selleks. Isiklik traagika. Kui teile kunst meeldib, siis hoidke end nende tegemistega kursis.

Informatsiooni avatud akadeemia tegevustest saab AA Facebooki, Instagrami või Youtube’i lehelt. Kui soovite infot avatud akadeemia kursuste kohta, saatke kiri aadressile: eka.koolitused+subscribe@artun.ee ja olete automaatselt liidetud huviliste listiga.

About Open Academy

The Open Academy is founded in 1997, has 20 years of experience in continuing education. And every year more than 500 learners take part in our courses.

Academy offers a variety of learning opportunities for lifelong learning:

continuing education, including vocational training and retraining;
preparatory courses (called pre-academy – eelakadeemia);
summer and winter academy;
international summer academy;
children’s academy (lasteakadeemia);
internal training and development programs;
various projects.

Estonian Academy of Arts is the partner to the the Estonian Unemployment Insurance Fund (Eesti Töötukassa).

If you have an idea or suggestion for continuing education, please use the form . Use this form if you have an idea for a new course or are interested in teaching a Continuing Education course.

Most of our courses are in Estonian. See the training calendar HERE.

Information about the activities of the Open Academy see our Facebook, Instagram, Twitter or Youtube page.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

English