eestlased

Maavillane ja kodukootud televisioon

/ Eveliis / 19 Comments

Eesti kõigi aegade pööraseim suhtereality! „Rannamaja“ pakub vaatajale kuhjaga romantilisi suhteid ning pööraseid seiklusi!” lubab uue reality reklaam. Uudishimust vaatasin ma esimese osa ära ja tundsin end juba petetuna. Kõik pidi olema pöörane, ennenägematu, uskumatu… Ma ei ole tõsielusarju tegelikult ammu vaadanud, võib olla jäidki need sinna Busside ja Baaride aega. Aa, valetan. “Eksid rannal” ühte hooaega jäime ka, Marekiga, kes üldse pole tõsielusarjade-inimene, koos vaatama, sest nii absoluutselt jabur ja naljakas, täielik meelelahutus. Jah, ma tunnistan, et ma ei loe kogu aeg “Sirpi” ja ei vaata kogu aeg ETV-d, mõnikord ikka nö libastun;)

Tõsielusarju maha ei tee. Sellist meelelahutust on ka vaja. Saates osalejaid ma ka arvustama ei kipu. Tavalised, ilmselt yolo-suhtumisega noored inimesed. Küll aga paneb mind imestama kui kodukootuks ja mannetuks saab tegijate poolt ühe saate teha. Ma ei ole küll vaadanud neid teisi sarnaseid välismaa tõsielusarju, aga nii palju kui ma olen näinud reklaame või keegi on midagi jaganud, siis mulle on silma jäänud üks asi – isegi kui põhimõtteliselt on tegu samasuguse läbu-saatega, siis keskkond on glamuurne. Okei, Eesti miinus on see, et siin ei ole kuldseid randasid, 24/7 päikest ja palme, aga ausalt…kas maja keset metsa on parim, mida tootjad suudavad välja mõelda?  No ei ole galmuurset rannamaja võtta, võta siis võttekohaks mõni spaahotell, penthouse, mõis, you name it, midagi ÄGEDAT. Selline majake metsas tekitab juba eos suvalise maaläbu tunde. Väheke glamuursem keskkond mõjuks televaatajale ka kutsuvamalt. Või ma eksin? Aga ei, veame inimesed ikka kuhugi metsa. Rannamajja! Kus saaks talvejopedega grillida. 

IMG_3374

Ma võin öelda, et meil oli Satu juures hytta´s iga tavaline õhtusöök ka sada korda glamuursem kui selles “uhkes villas”, kus meie kõigi aegade kõige ägedam suhtereality filmitud on.

14030800_1129407030431173_1735696564_n-1

Eestlane on hästi reserveeritud, kuni selle hetkeni kui napsu saab. Ma saan aru, et selleks, et pulli saaks on vaja osalised purju joota. Täiesti arusaadav. Aga külmkapis olid viinad ja õlled! Tüdrukud jõid PLASTTOPSIDEST viina ja Schweppsi? Et mida me siis filmime? Eesti kõige ägedamat reality´t või maajaanipäeva? Ma oleks endal enne käe otsast närinud kui öelnud, et davai, kutid, tehke mulle nüüd üks viinakoks Schweppsiga. Olgu, ma saan aru, et mina olen tõusik, kõik ei ole, aga lihtsalt visuaalses mõttes oleks võinud kapis olla mõned veinid, vahuveinid, mitte vaid viin ja latt keeduvorsti. Vahendid kokteilide tegemiseks, mõnusad suupisted ei ole ju palju palutud.  Piknikukorvis on ka õllejoogid? Isegi piknikutekki ei raatsitud korraliku anda. Peaks justkui romatiline õhustik olema. Kes selle saate tootnud on? Kas neil pole romantikast õrna aimugi? Ma ei saa aru, kas kõik Eesti saated peavad olema sellised piinlikult maavillased. Või arvavadki saate tegijad, et ah, leidsime kuus lolli, ei pea ju pingutama rohkem, saame odavalt läbi. Aga mõelge televaataja peale ka. Kui pöörane ja enneolematu reality, siis võiks vana hea Eesti võpsiku ära jätta. Ja no plasttopsid? Päriselt? Tänasel päeval kui me aina rohkem räägime keskkonnasäästlikusest.

dsc01896

Muidugi me teame kõik, et 1) stsenaarium on ettekirjutatud ja 2) palju sõltub sponsoritest, kuid jällegi…Kas kardisõit ja paintball on päriselt see, mida ühes romantilises tõsielusarjas tegema peaks? Kurat, palgake endale siis parem müügiinimene, kes paremad sponsordiilid välja kaupleb.  Või korraldate “ägeda vallaliste peo” ja see näeb ka välja nagu vaese sugulase wannabe-poolparty. Kilekotid ja plasttopsid vedelevad igal pool, särgita jorsid grillivad liha. Vau! See on küll selline pidu, kuhu minna tahaks.  Ei saaks ju näidata ja korraldata midagi tõsiselt ägedat. Ikka võpsik, grill-liha ja paintball. See on Eesti reality tase. Milleks natukene pingutada eksju. Eesmärk on ju tsirkust ja leiba? Mul on saate tegijatele üks uudis: tsirkust ja leiba me juba oleme näinud. Kui reklaamite midagi enneolematut ja teistsugust, siis seda ka pakkuge.

69060257_2283903511658187_617206432730710016_o

Lõpetuseks üks pisike asi, mis mind ennast tõesti lausa häiris. Võimalik, et keegi teine ei pannud tähelegi, aga mina olen pesuhull, teate ju küll. Ehk siis kui saade näeb ette võimalikult palju pesuväel naisi  kümblustünnis, siis võtke kampa ka mõni pesufirma. Sponsoriks.

DSC09813

Saadet jään ma ikka vaatama, kuigi mind õudselt häirib see maavillasus ja tobedad ettekirjutatud stseenid – istume kõik koleda laua taga ja paneme ühe inimese vabandama oma käitumise pärast kõigi ees – aga ma tahan näha kui mitteromantiliseks on ühe saate veel saanud teha.

 

 

Pommiauk või usupealinn

/ Eveliis / 19 Comments

Kui minult küsida, mida peaks Eestis muutma, siis ma vastaksin, et inimeste hirm kõige ees, mis alguses tundub võõras ja hirmutav. Kui minult küsida, mida ma tean Aserist, siis ma ütlen, et sellega seostuvad mulle eelkätt mahajäetud majad ja telliskivikriisi järel tühjaks jooksnud alevik. Täna teame me Aserist palju rohkem. Me teame, et kohalikud elanikud protseteerivad selle vastu, et üks usuline liikumine linnas kinnisvara ostab ja Aseri elanikud kardavad, et liikumine kujundab linna elulaadi oma soovide järgi ümber.

Andke mulle nüüd andeks minu naiivsus ja võhiklikkus, aga ma ei saa aru, kus see probleem on ja mille vastu need kohalikud võitlevad? Ühes kommentaaris kirjutas keegi, et see on sama nagu gay´dega, et inimesed kardavad, et paljalt gay poole vaatamine muudab neid ka gay´ks, et ega siis usklikega linna jagamine teid usku ei pööra. Loomulikult tuli sellele vastus, et pühaissandaristivägi, kas sina tahaksid oma lapsi kasvatada linnas, kus usklikud neid mõjutada saavad ja piibliga taga ajamas käivad. Esiteks, ma olen suhteliselt kindel, et keegi  ei hakka inimesi vastutahtmist pühasse vette uputama ja piibliga taga ajama ja teiseks, ma ei tea, parem ajagu lapsi piibliga tegelased taga kui töötud alkohoolikud mahajäetud majadest. Eelmise aasta detsembris ütles vallavanem, et Aserist pole mingit tolku, vaid kulud. Äkki oskab keegi sellega midagi mõistliku peale hakata ja ostab ära. Isegi teed olla nii kitsad, et oma bemmiga ei mahu ära.

Nüüd on siis keegi leidnud linnale, mida niikuinii ootab sellisel kujul väljasuremine, mingi eesmärgi ja otstarbe, aga selle vastu on vaja protesteerida, sest… mul jääb võhiklikkusest lause lõpetamata. Vastake palun teie, harige mind rumalat! “Maikuu seisuga oli liikumine Aseris omandatud 13 korterit ja kaheksa eri ehitist, alates varemetest, kuhu rajatakse ühiselamu kuni veetornini välja, millest peaks saama palvetorn koos korteritega. Raha tuleb jumalaotsijate sõnul eelkõige annetustena teiste maade kristlastelt”, kirjutab Delfi. Näete lauses sõna varemed jah? Et siis parem olgu linn varemetes, aga peaasi et usklike ei tule?

Parem pommiauk kui usupealinn.

Sinimustvalge on kaaperdatud!

/ Eveliis / 19 Comments

1991. aastal olin ma 10-aastane. Ega ma suurt tolleaegsetest sündmustest ei mäleta, selles mõttes, et seda paanikat ja hirmu ja ärevust, mis noil augustikuu päevadel suurt osa eestlasi valdas, aga ma sain aru, et midagi suurt on juhtumas. Ma olin tädilastega koos Tartu lähedal ja ma mäletan maantel sõitvaid tanke. Võib- olla see on ka mu fantaasia vili, sest tankidest ja teletornist ja selle ründamisest oli palju juttu, aga ma mäletan, et me kolm 10-aastast jälgisime ka nii palju kui me aru saime AK otseülekandeid, mis vaheldusid multikate ja/või Rein Marani loodusfilmidega. Ma mäletan seda joovastust kui lõpuks selgus, et Eesti on jälle vaba.

Ma mäletan seda tunnet, millise uhkusega ma 1997.aastal Norrasse vahetusõpilaseks minnes rääkisin Balti ketist, laulvast revolutsioonist, taasiseseisvumisest. Ma olin Eesti üle nii uhke ja ma mäletan, kuidas mind solvas kui Eestist halvasti räägiti. Norrakad ei teinud seda muidugi tahtlikult, aga hästi paljude jaoks olime me ikka osa Venemaast (isegi Nõukogude Liidust), ma ei liialda, et ma pidin just vanemale generatsioonile palju selgitama, et ei, me oleme vaba riik, oma keele ja kultuuriga. Ma mäletan inimeste hämmingut kui vastasin neile, et muidugi lähen ma Eestisse tagasi, ma olen oma maa üle uhke. Ma olin uhke eestlane ja ilmselt oma maale väga hea esindaja. Selline natuke naiivne, aga ma ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust Eestit kiitmast.

2019. aastal on mu tunded natukene vastakad. Ma vaatasin eile õhtul “Rodeot” (kes ei vaadanud, siis soovitan järelvaadata) ja teisi 1989-1991 aasta südnmusi kirjeldavaid saateid ning täna hommikul klassikalist “1991” filmi. Pisar tuli silma ja jälle oli uhke olla.  Eesti on nagu Aatomik – väike, aga jõud on suur.

Aga samaaegselt on mul 2019.aastal piinlik. Piinlik selle pärast, kuhu Eesti hetkel on jõudnud. Piinlik, et meie riigi(valitsemise)s on võim tähtsam kui õigus, kolmkümmend aastat rasket  Eesti riigi ülesehitamist, et me oleksime vaba ja demokraatlik riik, on justkui unustatud. Ma lugesin Toomas Hendrik Ilvese sotsiaalmeedia pöördumist ning ma mõistan tema muret. Paremini ei saakski tänast olukorda kokku võtta. Kurb, et pidupäeval peab nõustuma sõnadega:  “Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.” (loe siit tervet teksti)

 

Virisev eestlane ja ahne ameeriklane

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen  (mulle tegelikult arusaamatul põhjusel) Facebookis mingis hobinäitlejate grupis. No sellises, kus otsitakse Pilvede all seriaali taustanäitlejaid jms värki. 99% nendest pakkumistest on tasustamata. Hmm, ma ei suuda ikka välja mõelda, miks ma selles grupis olen…. Aga okei, laseme sellest lahti ja räägime Eestis filmitavast Hollywoodi filmist, mis Eesti näitlejahakatistele (ka tollest samast grupist) peaks olema elu võimalus. Aga ei. Eestlane ei ole ikka rahul. Sest oh õudu, ahne ameeriklane (või kes iganes neid taustanäitlejaid värbab) pakub kõigest 69 eurot võttepäeva eest. Ja päevad võivad olla pikad. Selle asemel, et teenida taskuraha, 1100 eurot ei ole ju väga väike summa, on eestlane pahane:

“Otsige lolle,oma autoga,12-15h töllerdamist iga päev 69eur terve päeva eest.kui vaeseks meid peetakse.Rehkendab nüüd selle tunnitasu välja ja teeb pakkumise mis on midagi väärt.Tehke sellele Nolanile selgeks et meil tee tippu ei käi filmi ega televisiooni kaudu nagu Ameerikas ja kaamerate ei trügita.”

“Kas teil mingit au tunnet endal üldse ei ole? Mingi ameeriklane tuleb siia laiama ja teie jooksete nagu viimased kolhoosnikud sandikopikate eest ennast pakkuma?”

“Võib olla 12+h ja selle eest väärikas 69 euri? Keskmine eestlane teenib normaalse 8h päevaga juba sama palju.”

Ja nii edasi.

Ma ei saa sellest virisemisest aru. Kodumaistesse reklaamidesse ja seriaalidesse joostakse tasuta kohale, sest “pean saama näidelda, muidu suren!”. Nüüd on võimalus näha Hollywoodi filmitegemise telgitaguseid, osaleda võib olla ainus kord elus maailmamastaabis filmis, näha päris-staare, mitte meie staar-meikar/juuksur/blogijaid, saada selle eest tasu ja kõige olulisem on viriseda, et selle eest makstakse nii vähe. Ses mõttes, et keegi ju ei sunni sinna minema, aga kui ise oled grupis, kus igast näitlemisevõimalusest (kasvõi peale makstes) tahaks kinni haarata, siis korraga on 69 eurot päevas vähe?

Kui ma oleks noorem ja ei käiks tööl, siis ma küll kasutaks sellist võimalust ära. Osaleda massistseenides siis. Mitte vinguda.

 

Juuksekarva lõhki ajamine

/ Eveliis / 15 Comments

Ühes Facebooki grupis arutati täna lasteaia toidumenüü üle, alguses tahtsin sinna kommentaari kirjutada, aga oleks liiga pikaks läinud ja tegelikult olen ma sellest ammu tahtnud kirjutada, nii et siit see lasteaia toidu teema tuleb. Vol1.

Kui mulle midagi Eesti lasteaias väga meeldib, siis on see söök. Või pigem söögikorrad.  Kolm korda päevas soe toit! Ma tean, et mu laps saab söönuks ja ausalt öeldes ei näe ma mitte mingit põhjust hakata kusagil lärmama, et appikene, kas tõesti pakutakse ka vorstikastet. Ma võiksin alustada kaugemalt, oma lapsepõlvest, kui vorstikaste ja kartul oli täiesti tavaline (ja maitsev!) toit, aga ma ennetan neid kommentaare, et ajad on muutunud ja midagi polnud saada ja sa ei saa võrrelda. Las see minevik siis jääb. Muidu hakkan veel heietama, kuidas mind sunniti hautatud kaalikat sööma ja koorikuga “kaamelitatti”. Kui viis päeva nädalas ei pakuta vaid vorstikastet, siis on mu meelest kõik ok. Nuudlisupp, plov, pannkoogid, lihaseljanka, tatar, värskekapsasupp, kartulipüree, kalasalat…Ühes nädalas Norra lasteaia terve aasta menüü.

Aga see menüü oli halb.

Probleem siis selles, et lasteaia menüüs neli päeva nädalas supp ja vahepalaks pakuti banaani/õunaVIILU. Kõige pealt siis probleem, et jumala eest kogu aeg supp, jube lugu. Ei ole jube lugu, on jube selektiivne lugemisoskus (tegelikult oli supile ka alternatiiv). Ja haarata kinni sõnast “viil”? Teate, ma ei tuleks selle pealegi, et sellest kinni haarata ja mõelda, et iga laps saab ühe viilu banaani. Ma oleks üsna kindel, et tegu on viilutatud banaaniga, aga issand jumal, sealsed emad läksid põlema – tuleb ikka täpsustada, et kas on üks viil või viilutatud. Ma ei taha teada, mis oleks juhtunud kui oleks välja tulnud, et ühe viilu saavad. Ilmselt oleks see lasteaed juba suletud kui lastest mittehooliv ja neile ohtlik asutus.

Me peaksime olema väga rahul, et Eesti lasteaedades on nii korralikud toidukorrad. Mina, laisk ja mugav ema, ei pea hommikul lapsele süüa tegema ega peale tööd mõtlema, kas laps on ikka päeval süüa saanud. Ma tean, et on. Kindlasti on asju, mis meeldivad rohkem ja mis vähem, aga ega neid keegi sööma ei sunni. Õnneks on selles suhtes ajad muutunud (vs keedetud kaalikas minu lasteaiapõlvest). Kõht saab täis. Toit on korralik. Ma olen veendunud, et kordi korralikum ja läbimõeldum kui paljudes kodudes, sest reeglid ja ettekirjutused eksju.

Ma ei liialda kui ma ütlen teile, et Ida Norra lasteaia nädalamenüü oli paar nädalat tagasi selline:

Esmaspäev: Leib

Teisipäev: Tursa-wrap

Kolmapäev: Leib

Neljapäev:  –

Reede: –

Ma tegin pilti ka, sest see oli nii naljakas, aga olen selle siiski ära kustutanud kahjuks. Mida need inimesed, kes meie lasteaia menüü sõnastuse ja valiku üle muret tunnevad, ilmselt sõrmega gramme ja kaloreid ka jälgivad, oleksid sellise menüü kohta öelnud? Lapsi hoitakse puha näljas? Kaks päeva närivad leiba, ühe päeva saavad sooja toitu ja kaks päeva ei saa üldse mitte midagi?

16684259_617141988496797_686219546853257945_n.jpg

Soe toit Norra lasteaias. Kõik on rahul. 

Tegelikkuses on nii, et hommikusööki söövad lapsed kodus või tuleb see neile matboksiga kaasa panna, üldiselt on sisuks võileivad. “Leib” menüüs tähendab, et lõunaks pakutakse võileibu. Pannakse lauale võileivamaterjal ja söövad nii palju kui tahavad ja millega tahavad. Ida lemmik on loomulikult pruun juust ja kaviar. Kaks korda nädalas (mitte päevas!) pakutakse Ida lasteaias sooja toitu – lasteaiaga on hästi läinud, väga vaheldusrikas ja hea toit on, aga on ka lasteaedasid, kus soe oit tähendab pakisuppi. No ja need kaks päeva, kus “midagi süüa ei pakutud”, need olid lihtsalt puhkepäevad. Võileibade kõrvale pakutakse samamoodi puu-ja juurviljade viile, aga seda ei ole tihti kirja pandud seinale, sest…no ma ei tea, ei viitsita tihti? Kui ma üks päev Idale järele läksin, sõid nad kõik koos õues jäätist. Kuumad ilmad olid. (Vähe sellest, et veevoolikust kasteti lapsi märjaks:D)

33468471_828099850734342_6870137520978395136_n.jpg

Lasteaiatoit igatahes ei peaks küll olema selline teema, mille kallal viriseda ja juuksekarva lõhki ajada. Kodus ära paku vorstikastet. Paku seda, mida sa ise õigeks pead.  Viriseda ja vinguda saab Eesti lasteaia- ja koolisüsteemi koha pealt hoopis muude asjade kallal. Minu arvamusi te juba teate kui olete seda blogi pikemalt lugenud.

Hullud eestlased ja üks leedukas/Crazy Estonians and one Lithuanian

/ Eveliis / 4 Comments

Mõnikord on mul tunne, et ma ei tee oma eluga mitte midagi olulist ega kasulikku. Lihtsalt eksisteerin ja võtan ruumi. Mõtteid mul iseenesest on ja isegi tahtmist, aga julgust jääb puudu. Eriti kuna ma olen läbikukkumistest õppinud ja enam uisapäisa tegutsema ei torma. Samas mulle nii meeldivad igasugused hullu(se)d ja eriti sellised heas mõttes hullus, kes päriselt midagi teevad oma eluga.

Ühel päeval kirjutas mulle Miina, et on koos kolme eestlase ja ühe leedukaga Gruusias, et anda oma panus sealse teetööstuse päästmisesse. Tehtud on esimesed sammud, et olukorda rõõmsamaks muuta- nad on  alustanud kolme istanduste puhastamisega ning suve keskpaigas on valmis tootma oma esimese mahedalt kasvatatud tee. Puudu on veel tehas ja selle ehitamiseks vajavad  nad  natuke kaasmaalaste abi. Ehk siis üsna pea alustavad nad  ühisrahastuskampaaniaga, mille raames loodavad koguda vähemalt osa vajaminevast investeeringust, et nad saaksid ühest vanast laohoonest teha korraliku teetehase.

Küsis, kas ma olen nõus neid aitama info levitamisega. Püha jumal, jaaa! Kas see pole mitte fantastiline mõte? Jätta oma tegemised siin ja minna Gruusiasse teed kasvatama. Nii äge, et ma ausalt mõtlesin, et issand jumal, kui vaid saaks tõmbaks seljakoti selga, haaraks Ida kaenlasse ja nõuaks, et Marek kaasa tuleks ning läheks ka Gruusiasse.

Kui te ei teadnud, siis aastaid tagasi oli Gruusia üks maailma suurimatest teetootjatest, kuid 1990-ndate alguses kukkus kogu tööstus kõigest 5 aastaga kokku. Tänaseks on kunagisest hiigeltööstusest järel vaid kummituslikud tehasehooned, umbrohtu kasvanud istandused ja tühjad külad.  Ma mäletan varajasest lapsepõlvest, et Andu jõi alati  musta teed ja ma enda arvates ei eksi kui ma ütlen, et see oli Gruusia tee (kui lugeda seda postitust, siis mul võib täitsa õigus olla). Mul on meeles, et seal oli pal tekst kummalises keeles ja gruusia tähed on ju ometi kummalised. Vähemalt väikesele lapsele.

Igatahes elan mina nendele täiega nüüd kaasa ja kohe kui nad oma ühisrahastuskampaaniaga alustavad toetan ma nende tegevust kohe kindlasti. Ilmselt on minu panus küll imepisike võrreldes vajaminevaga, aga võib olla tahad sina ja sina ja sina ka toetada?

Hoidke nende tegemistel silma peal. Väga põnev on.

30726000_1833288350017231_5285394528348405760_n30727830_1835298383149561_8334199680711786496_o

Instagram: Renagade Tea Farmers

Facebook: Renagade Tea Estate

Koduleht ja blogi: Renegade Tea Estate

A lot of “journeys” start in a somewhat similar way. Usually, there are

some coincidences for people, such as meeting someone who inspired them or

visiting places that led to new ideas. The journey of

Renegade Tea Estate started also with a series of coincidences. It’s a long story, however, so if you want to know exactly how they  discovered the abandoned tea plantations in Georgia, you can read the full account in their blog.  
They didn’t have a lifelong dream to become tea farmers and there were no dramatic moments of “clarity” that descended on them. It started as a random thought but, somehow, one step followed another and with each of them they got more interested and more determined to push further. There were also moments of doubt and, at times, they were intimidated by the idea of exchanging the office attire for rubber boots. There were a few that left the team halfway through and there were others that joined later but, in the end,  passion was bigger than our fear.

Read more: https://www.renegadetea.com/ourjourney

 

All photos: https://www.renegadetea.com

Elu nagu filmis

/ Eveliis / Leave a comment

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.

Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.

Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.

Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!

Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.

Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.

Eveliis Kund-Zujev
Keilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes

 

Naabrid sõdivad invalifti vastu?

/ Eveliis / 11 Comments

Lugesin nädalavahetusel seda artiklit ja ausalt öeldes teevad sellised uudised mind kurvaks. Inimeste mõistmatus ja õelus, soov ikka ja alati iga asja vastu olla. Vahet ei ole mis see on. Okei, ma saan aru, et inimesed on Euroopa Liidu, suhkrumaksu ja muu sellise vastu. Aga invalifti vastu? Päriselt? Sest see rikub maja välisilmet? Kas te, kallid inimesed, olete oma maja üldse ise vaadanud. See on kõige tavalisem ilmetum korterelamu, mitte mingi arhitektuuriline pärl, mida saaks rikkuda. Kui midagi, siis mu meelest annab sellise lifti ehitamine maja juurde, majale hoopis lisaväärtust. Näitab, et majas elavad puudega lapsest hoolivad inimesed. Punkt.

Miks sellise asja vastu võidelda? Soovitada alternatiivina peita lift maja küljele, kus see silma ei riiva. Kas invaliidsus on ikka veel midagi sellist, mis tuleb ära peita. Ma arvasin, et nõukaaeg, kui ühtegi puudega inimest olemas ei olnud, on möödas ja aastal 2017 ei ole nad haavatud metspardid, kes tuleb pööningule ära peita.

#häbi