eesti laul

Ärapanemine ja olulisemad teemad

/ / Leave a comment

Kuidagi eile magama minnes hakkasin ma mõtlema igasugu ärapanemise ja omavaheliste kangutamiste peale ning tundsin, kuidas mul sellistest asjadest on nii kopp ees. Vahet pole, kas see on mulle võõraste inimeste vahel, tööalaselt või algab peale lausa algkoolist, nii kopp on ees. Tahaks, et kogu aeg ei oleks elu mingi võitlus, vaid koostöö. Tahtsin sellest pikemalt kirjutada, aga siis sain aru, et sellega ongi peaaegu, et kõik öeldud. Mis seal ikka rohkem jahuda. Hea on kui oled nii naiivne või siis vastupidi nii tark, et oskad sellest end mitte häirida lasta.*

Järgmisel hetkel vaatasin, et Dexter on liiga kaua õues olnud ning sain aru kui palju olulisemaid asju kui pidev kemplemine, on olemas. Dexter tunneb end kodus nii palju turvaliselt, et kenasti saame ta ka õue ise lasta (pealegi keegi ei jaksaks temaga 67 korda järjest õues käia) ja ta teeb aias aina suuremaid tiire, kuid siis kaotab ta orientiiri ja läheb omadega täitsa rappa. Vaatasin igast aknast ja uksest, ei näe enam Dexterit hoovis, siis märkasin, et ta vaeseke oli leidnud aiaaugu ning oli omadega jõudnud täiesti vales suunas minna ega saanud aru, kus ta on ja kuhu peaks minema. Hommik vara. Kodukontor. Ma ei olnud loomulikult veel riides, aga koer oli ju vaja tuppa aidata. Mis ma siis muud tegin kui tõmbasin oma palja tagumiku peale mantli, torkasin jalga uggsid ja läksin koera koju aitama -15 kraadise pakase ja palja tagumikuga.

Meelik Eurovisioonile?

/ / 2 Comments

Ma olen jätkuvalt see inimene, kes elab kaasa Eesti Laulule, Eurovisioonile, jälgib tulemusi, mõnikord isegi haarab telefoni ja hääletab. Selline vanakool. Ja päris tihti leian ma sealt ka muusikat, mida kuulata. Ka hetkel kuulan ma autoga tööle sõites Eesti Laulu (pool)finaliste. Mu meelest on seekord päris paras ports kuulatavat kraami.

Samuti meeldib mulle lugeda ja vaadata, keda peetakse favoriidiks, kellele antakse hääli. Üks toredamaid edetabeleid on “Ringvaate” oma. Minu jaoks. Eile või üleeile selgus sealne artistide endi lemmik. Meelik. Ma olin sellise tulemuse üle üllatunud.

Miks see Zevakin nii ilus on!

/ / 2 Comments

Vaatame “Eesti laulu” kordust. Kui päris täpne olla, siis isegi teist korda vaatame kordust. Me ei mäletagi, millal mul on võiduloo üle nii hea meel olnud. Laul meeldib, laulja meeldib ja see võidukõne. Kurat, nii siiras ja soe ja ehe! Fantastiline, millised emotsioonid. Ma üldiselt ei ole selline, kel liigutusepisarad silma tulevad telekat vaadates, aga seekord tulid. Marekil tulid ka. Kui vaatasime “Hommikut Anuga”, siis tulid ka pisarad silma.

Võit läks nii õigesse kohta. Hoiame pöialt ja loodame, et tal läheb hästi. Muidugi oli Minimal Wind ka ääretult tore üllataja, ma ise ei pannud neid poolfinaalis tähelegi, alles nüüd finaalis vaatasin, et tõesti väga lahe lugu. Selline chill ja välismaine.

Lastelaager ja päris kallis kohvik

/ Eveliis / 5 Comments

Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud olla mingi grupi kommenteerijate arvates. Ja no siis olengi selline tavaline pereema, kes jagab täiesti rändom tegin-nägin-olin posttusi. Nagu see siin. Olete valmis?

Nädalavahetus algas sellega, et Ida sai endale ammu ihaldatud kõrvarõngaaugud. Me olime talle lubanud, et kui ta seitsmeseks saab, et no siis teeme, aga ma ikka lükkasin seda edasi, sest mulle endale tundub see aukude tegemine nii valus protseduur. Ma sain oma kõrvarõngaaugud vist 11-12aastaselt. Läksime ema sõbranna juurde, kes nagu muuseas kui nad emaga köögis kohvitassi taga pläkutasid, hõõrus mu kõrva tulipunaseks ja lükkas sukanõela läbi kõrva. Nii nad tehtud said. Korralikke kõrvarõngaid ma kanda ei tahtnud ja igasugu suva metalli kõrva toppides mädanesid mul kõrvad ikka päris korralikult. Õnneks on ajad muutunud. Aukude tegemine on nii lihtsaks tehtud, et lausa mõlemasse kõrva tehti ühe korraga augud ära. Et väike ehmatus ja valu käis ära nii ruttu, et Ida ei saanud arugi. Kui te otsite ka kõrvarõngaste aukude tegijat, siis mina soovitan IluMari Maikenit, täitsa #notsponosred, aga ta tõesti oskas lapsega nii hästi suhelda ja jutu kohe mujale viia kui see ehmatuse/väikese valu hetk tekkis. Laps rahul, ema rahul.

Edasi sain ma kätte Ida lasteaia pildid. Kui Ida oli väiksem, siis kõik ütlesid, et naudi seda aega, varsti ta on suur tüdruk, see aeg läheb nii ruttu. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et mida siin kiiresti läheb. Ja mis on juhtunud? Aeg ongi nii kiiresti läinud, et täiesti ootamatult on Idast sirgunud täitsa suuretüdruku moodi tüdruk. Terane ja taibukas ning jätkuvalt kohati targem kui ema.

Aga et siis pereblogi. Kui te oleksite mulle umbes kümme aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma naerma puhkenud. Heily võib teile rääkida, kuidas ma Laureeni põrnitsesin kui too mul korteris mingi küünlajalaga mängis, ma ei saanud aru, miks lapsed peavad käppima asju, mis ei ole neile mõeldud. Ja et te ei arvaks, et 20-aastane Laureen mu küünlajalaga mängis, siis ütlen, et ta oli maksimaalselt paariaastane. Lapsed tundusid nii tüütud. Kui te oleksite mulle kasvõi neli aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma ikka veel naerma puhkenud. Oma lapsega saan ma hakkama, aga et siin on neid rohkem, no ei… Muutuvad ajad, muutuvad majad ja muutuvad ka minu arvamused. Meil on nädalavahetusel olnud siin korralik lastelaager. Ülemisest korrusest oleks nagu sõda üle käinud, aga vähemalt on lapsed tasa ja omaette. Lisaks onnidele kerkis sinna ka üks päris kallis kohvik. Mannapudru eest seiste eurot maksta on täitsa palju ju. Igatahes leidlikud lapsed. Spaad, kinod ja kohvikud on kinni, mis sa ikka muud teed kui ehitad endale omad.

Kui Ida oli kaheaastane hakkas ema mulle ette heitma, et miks Ida juba lugeda ja kirjutada ei oska. Okei, muidugi ma liialdan, aga veel eelmisel aastal ei olnud Ida lugemisest ja kirjutamisest kuigi huvitatud, ma ei sundinud ka, sest ausalt ma olin/olen arvamusel, et kõik tuleb omal ja õigel ajal. Mina jah lugesin juba vist viieaastaselt, aga ma olin viie aastane 35 aastat tagasi, siis ei olnud mitte mingit muud meelelahutust kui raamatud. Muidugi ma pidin lugema õppima, muidu oleks ma lapsena maal igavusse surnud. Ja ülevalolev menüü on tõestus sellest, et lugemise ja kirjutamise oskus ei jää tulemata. Vigane küll, aga armas. Ongi suur laps kodus selle nutva ja mittemagava beebi asemel. Lahe aeg, täiega naudin!

Dexteril on järgmisel pühapäeval koertekoolis järgmine eksam. Nüüd juba jätkukoolituse oma. Veider lugu. Jällegi ei oleks ma uskunud, et minust saab nii koerainimene, kes käib juba ma ei tea mitmes pühapäev koertekoolis. Dexter on lahe tegelane, iseloomu on tal mitme venelase jagu (ei solva venelasi kuidagi, lihtsalt Dexter on Vene must terjer, sellest ka võrdlus), kui ta ei taha, et üks temast väiksem eestlane (mina) tal lamada käseb, siis ta ei lama. Vaatab oma suurte silmadega sulle otsa ja mõtleb ilmselt, et lama ise. Samas teab ta hästi, et kui maiust tahab kätte saada, siis muud üle ei jää. Ma olen Dexteri suhtes nii nõrk, et ma ei suuda isegi pahandada kui ta lollusi teeb, sest no ta on lihtsalt liiga armas, et tema peale pahandada. Õnneks on Marek meil kodus see “kuri politseinik”, nii et päris nii ei ole, et Dexter sööb kisselli ja kuulab transistorit ning meie magame esikus mati peal. 24.03 saab beebikoer aastaseks.

Pereblogi lõpetab. Vaatab rahus ja vaikuses Eesti Laulu kordust. Minu lemmikud olid Egert, Jüri ja Kadri. Mina oleks Eurovisioonile saatnud Jüri, ega mul Uku võidu vastu ka midagi ei ole, ilus lugu ja no suht kena mees (mitte küll minu maitse), aga laul on tegelikult keskpärane ju, küllalt selliseid nähtud. Aa no ja Ivo ja Robert Linna meeldisid mulle ka. Sõbranna kommenteeris kõrval, et issand, õudne lugu, miks sellist vaja. Ma pidin talle siis ütlema, et mulle täiega meeldis. See isa-poeg kombo ja noh Ivo Linna on mu lemmik olnud lapsest saati. Vana inimene nagu siin noorem põlvkond, kes Redelile, Zevakinile, Plutole ja Karl Killingule hääli andsid, mulle teada andsid. “Sa ei tea enam heast muusikast midagi,” ütlesid nad.

“Only two things are infinite, the universe and human stupidity, and I’m not sure about the former” (Albert Einstein)

/ Eveliis / 28 Comments

Et siis…tuleb uudis pealkirjaga “Elina kleidi jaoks on vaja 65 000 eurot, riik ei toeta” ja hakkab tulema debiilseid kommentaare. Esimesed kommentaarid on stiilis “mina ei vaata, mulle ei meeldi, milleks meile seda jama”.  Ma ei saa aru inimestest, keda teema ei huvita, aga kes lihtsalt peavad sõna võtma. Ma ei vaata sporti ja ma ei kommenteeri spordivõistlusi. Miks kommenteerida midagi, mis ei huvita?

Teised kommentaarid on stiilis “me ei saavuta seal ju midagi, miks me sinna üldse saadame lauljaid”. Meil on kehvad sportlased ka, ometi käivad nad spordivõistlustel, isegi olümpial. Miks?

Kolmandad kommentaarid on stiilis “miks peaks riik/EAS toetama, see on ju LAULUvõistlus”.  No ma ei tea, esiteks pole see ammu juba enam pelgalt lauluvõistlus, vaid meelelahutus ja show, tuled ja viled käivad asja juurde. Jah, eelmisel aastal võitis poiss suures pintsakus ja kammimata juustega, aga ega siis nüüd seda ei saa elu lõpuni näiteks tuua. Mõnus erand oli lihtsalt. Vaheldus. Midagi uut. Toimis. Ja ausalt, kui EAS toetab Taavi külmkapi-seiklusi ja on valmis toetama Meritähe projekti, siis oleks täiesti okei leida ka 65 000 eurot kleidi jaoks.

Neljandad kommentaarid on stiilis “issand selle raha eest saaks  vähihaigeid lapsi ravida”. Päriselt? Mis on inimestel viga? Miks on vaja alati sisse tuua vähihaiged lapsed, Somaalia näljahädalised, kodutud loomad ja nii edasi ja nii edasi? 101 Riigikogulase palga eest saaks ka palju muud teha, ometi on meil ikka 101 Riigikogu liiget. Lõpetage need lollid võrdlused.

Ja viiendaks tuleb klassika. Kommentaatorid, kes loevad VAID pealkirja ja küsivad “miks ta siis selle kleidiga ei lähe, millega Eesti Laulul esines” ja kommentaatorid, kes pole samuti teemasse süvenenud, aga vastavad “no ma ei tea, vist lähebki, ma ei ole süvenud”. Ja siis nad jauravad omavahel, kuidas nad ei mõista, miks vana kleit ei sobi, miks on vaja uut lahendust, miks ei lähe naine niisama ilma kleidita üldse laulma, sest ikkagi ju LAULUvõistlus, mitte moeshow ja üldse, et nad ikka ei mõista kogu seda teemat kleidi ümber.

Püha jumal, MIKS te kommenteerite ja räägite kaasa teemal, millesse te ei ole üldse süvenenud. Inimeste lollusel ei ole tõesti piire!

   

Ida arvustab Eesti Laul 2018 laule

/ Eveliis / 8 Comments

Olime täna Idaga kodused ja väikene muusikahuviline nõudis telekast igasugu oma lemmiklaule. Lõpuks panin lihtsalt mingi suvalise muusika taustaks käima, tuli kõike Liis Lemsalust Trafficuni. Ühel hetkel tuli “Raju reede”, mille peale Ida vaatas mulle otsa ja ütles, et see lugu ei ole üldse hea, et pangu ma midagi muud. Veidike üllatav, ma olin üsna kindel, et selline laul talle just meeldib, sest noh…mingi müstiline Apple Pen Pineapple või jumal teab mis see oli talle meeldis. Aga ok. Panime siis Eesti Laul 2018 käima. Muusikakriitik avaldas arvamust.

Indrek Ventmann “Tempel” – “Mulle ei meeldi see laul,” ütles Ida  enne kui laul käima läks. Kui laulu ära oli kuulanud, pidin ma seda KOLM KORDA uuest käima panema, sest “nii hea lugu on”.  “Siin on minu rahu, siin on minu rahu,” ümises ta edasi kui järgmise laulu peale panin. Karl-Kristjan & Karl Killing (ft. WATEVA) “Young” – “Pane ära, ma ei taha seda laulu!” ütleb Ida. Proovin teda veel laulu kuulama panna, aga ei…Kümme sekundit ja pidin “Templi” laulu tagasi panema. Elina Nechayeva “La Forza”  –  “Kuidas sulle see lugu meeldib?” küsin. “Hästi meeldib,” vastab Ida. “Oiiiiii, kui ilus kleit!” hõiskab ta järgmisel hetkel ja ümiseb ikka “siin on minu rahu, siin on minu tempel”. Nika “Knock Knock” – “Ei, see mulle ei meeldi. Sellepärast, et ei meeldi.” Läheme edasi. Või tagasi. Ja kuulame viiendat korda “Tempel” laulu. Iiris & Agoh “Drop that boogie” – Kui ikka Chipmunk laulab, siis lapsele meeldib. Samas lemmik ilmselt ei ole, “kiisud taga meeldivad rohkem”. Frankie Animal “(Can’t Keep Calling) Misty” –   lubati lõpuni kuulata, järelikult sobis. Laulu lõpuks ümiseb Ida kaasa. No siis ilmselt oli sobilik laul. Vaje “Laura (Walk with me)” –  “See on tobe laul, ma ei taha seda.” (mulle endale on kusjuures see lugu täitsa meeldima hakanud, aga kõrgemalt tuleb käsk see ära panna, sest “see on tobe”. Etnopatsy “Külm” –  “Hella, hella, hella, hooooo, laulab Ida kaasa. Tundub, et etno läheb meie majas peale veel kellelegi peale minu. Peab tunnistama, et “hella hella” jääb mul ka pähe kummitama.

Siinkohal jääb meie arvustus pooleli. Ma annan alla ja panen kuuendat korda “Templi” käima. Ilmselgelt on Ida selleaastane lemmik selgunud. Kahju, et see laul edasi ei saanud.

Omg! Ott Sepp ja Märt Avandi loevad mu blogi!

/ Eveliis / 10 Comments

Ma olen suur Eesti Laulu ja Eurovisooni fänn. Mu tuttaval oli üks pilet üle ja ta kutsus mind kaasa, mul oli hea meel, sest siis kui ma avastasin, et selleaastased laulud mulle kõik pigem meeldisid ja hakkasin pileteid ostma, olid need juba välja müüdud. Läks hästi. Sain ikkagi minna, VIP piletid meil ei olnud ja šampanjat ei mekutanud reklaamide vahele, kuid vaade lavale oli hea. Lõbus oli.

“Kelle poolt me oleme?” küsis ta. Me arvasime, et vahet pole, kelle poolt, aga me teadsime, et oleme Kerli, Modern Talkingu ja Elina Borni vastu – need laulud olid lihtsalt kehvad. Võrreldes teistega. Minu poolehoid kuulus vaieldamatult Whogaux ja Co´le. Okei, ma ei oleks imeilusale lauljale pannud selga koledat lillelist kleiti, aga see selleks. Laul oli hea. Rasmus Rändvee mulle üldse ei meeldi, aga pagan, kus see kutt rokkis sokid jalast ära. Täiesti pekkis kui hea see esitlus oli. Selle lauluga oleks olnud lausa uhke Eurovisioonil esineda. Ariadne oli mulle sümpaatne, selline tore ja armas koolilaps. kes meenutas natukene koertüdruk Lottet, kuid laul mulle ausalt meeldis. Muidugi olen ma seda viimased mitu nädalat sunduslikult mitu korda päevas kuulnud, sest Ida arvab ikka, et see on tädi Marian, kes laval esineb.

Ivo Linnale pidin ma ka pöialt hoidma. Ma olen üles kasvanud Rock Hotel´i muusikaga ja lapsena olin ma Ivo Linna suur fänn. Mitte et ma ise mäletaks, aga ma olla kunagi lapsena ühel kontserdil tema esinemisest nii vaimustuse olnud, et olin jooksnud metsa lilli korjama, et need oma lemmiklauljale kinkida. Ma kinkisin Ivo Linnale peotäie nõgeseid. Ta oli need naeratades vastu võtnud.

Täna vaatasime Idaga saate kordust. Daniel Levi esinemise ajal hakkas Ida tantsima. “Ida, selle onuga sa oled koos tantsinud,” seletasin ma talle, “siis kui sa beebi veel olid”. Ida vaatas mulle ükskõikselt otsa ja tantsis edasi. Ilmselt saab sellest Ida oma “Ivo Linna ja nõgesed lugu”. Kas sa mäletad, Ida, hakkame me talle meenutama…

See konkreetne lugu muidugi ei olnud minu arvates Danieli parimaid lugusid, kuid Daniel on sümpaatne. Nii lihtne ongi.

img_0439

Kerlil olid ilmselt juba kohvrid pakitud, et Kiievisse minna ja tehke mis tahate, mina ei saa sellest Kerli pushimisest aru. No ei olnud ju hea laul? Ma ei ole ju ainuke, kes nii arvab? Elina Bornist ma ei viitsi isegi rääkida. Miks on nii, et kõik, kes kaalus alla võtavad või endale kunstrinnad panevad, peast soojaks lähevad? Miks kõigist peab vorpima mingid seksikiisud? Miks noored naised tahavad seksikiisud olla? Ses mõttes, et kas seksikus ongi vaid suurte rindade ja võimalikult palju palja ihu näitamine? Ma olin seltskonnas, kus oli ka üks 15-aastane tüdruk. Nägi ülimalt khuul, nooruslik, moodne ja ÄGE välja. Rohkem selliseid noori ja vähem seksikiisusid!

Ja Verona? Me lahkusime kui võitja selgus. Mis asi see oli? Ausalt? Vanamoodne kleit ja soeng + Koit Toome inin? Tahame nii jubedalt olla Põhjamaad ja siis näitame maailmale, kuidas me tegelikult oleme ikka täiesti Ida-Euroopa? Kusjuures ma olen muusikas suht kõigesööja. Mulle meeldib tegelikult Lõhmus. Aga no see lugu… Koju sõites kruttisin ma raadiokanaleid, Ring FMis võeti vastu raadiokuulajate kõnesid. Kell oli umbes pool 12. 80% kuulajatest ütles, et võitis “kõige super-megam” lugu. Pooled helistajatest olid juba nii pidumeeleolus, et diktsioon meenutas taani keelt. Nad olid mitu korda hääletanud selle loo poolt. Ma ei imesta. Üks ütles veel, et kui “Hellasid vellesid” polnud valikus, siis see oli küll ainus mõistlik valik. S.O.T.T.

Hmh, aga ma ei tea, miks ma hakkasin üldse lauludest rääkima, kui tegelikult tahtsin ma hoopis reklaamidest rääkida. Peale esimest, “Pereviina” reklaami, oli mul soov Perekooli minna ja vaadata, kas see on juba lõhki läinud kommentaaridest, kui mage see kõik oli ja üldse mitte sobilik. Piiripealne huumor, kuid koer ongi sinna maetud, et need, kes otsivad huumorit, ei pruugi seda leida, kui aga otsida irooniat, siis oli hoopis teine pilt. Ja no, mis te arvate, mida ma tundsin, kui tuli uue restorani “Plankton-plankton” reklaam, kus kõigile, kes midagi ei talu, pakutakse eksklusiivset käsitöö-planktonit. Ma pidin naerust toolilt maha kukkuma, sest noh…hallooo….plankton! Ilmselgelt loevad Ott Sepp ja Märt Avandi mu blogi, sest kuidas nad ometi muidu sellise planktoninalja peale tulid. Ma ei  mäleta enam, kes oli see kommenteerija, kes siin blogis “planktoni” mõistet meile tutvustas, kuid mina tema asemel nõuaks nüüd autoritasu. Planktoninali ja kõige-talumatus on jõudnud massidesse. Kurat, see oli hea nali!  Nüüdsest võiks minu haterid ka lausa eraldi klassidesse liigitada – tavaline plankton ja käsitöö plankton. Rünnake!

Mul oli mingi periood Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist kopp ees, kuidagi liiga palju sai neid. Eilne oli aga minu enda jaoks nende täielik tagasitulek. Ma täiega nautisin nende huumorit. “Please come and take us again, we will not fight back! You were brutal but fair!” Vaene Måns, kes ajaloo eest muudkui vabandama pidi;)  Ja no kui jutt juba Månsi peale läks. Miks on nii, et tuleb üks Rootsi kutt, esitab põhimõtteliselt samasuguse laulu nagu Lõhmus võiks valmis kirjutada ja kogu Saku Suurhall sööb tal peost, kõik meie enda artistid kahvatusid ja tundusid kodukootud. Materjali meil ju on, miks meie popplauljad samal tasemel esineda ei suuda? Mis puudu jääb?

Jüri Pootsmani avalugu näitas, et me oskame Eestis show´d teha, et meil on kihvtid esinejad ja head lood, aga seda me maailmale ei näita. Me näitame piinlikke kaarditrikke ja üheksakümnendaid.