“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Eks ma olen oma elus nii üht kui teist näinud ja natuke julgen öelda, et ega mind paljud asjad enam üllatada ei saa. Natuke jätkuvalt paneb üks või teine tegevus küsima, et miks, aga siis kehitan vaid õlgu, sest “on nagu on”. Tuletan endale meelde oma lemmiktsitaati, mis mõnikord kipub meelest minema ja elu läheb edasi. Nii on lihtsam.
Mis see tsitaat on? No ikka Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha. Aga siis tuleb pauk justkui luuavarrest, oma enda kodust ja selleks ei saa kuidagi valmis olla. Ma olen kindel, et see oli kättemaks. Vandenõu. Kokkumäng.
Jätkuvalt ei saa kindel olla, et Dexter näeb, aga kahtlused, et see nii siiski võib olla, kasvavad. Muidugi võib öelda ka, et ta teised meeled on nii palju teravamaks läinud, et ta liigub ringi krapsakamalt ja justkui nägijamalt, aga miski ikka ütleb, et valgus tunneli lõpus (või silmas) paistab.
Eks te ise olete näinud Instagramis, kuidas ma teda testin, aga mul on ka tunne, et need korrad kui ta ei reageeri, siis tal on juba kopp ees ja ta lihtsalt ignoreerib mind, lootes, et ma jätan ta rahule ja lasen tal niisama rahulikult olla. JA kui ma sellest saan aru, et Dexter ei pruugi mind näha, siis mu oma pere jalutas ka üleeile minust terrassil lihtsalt mööda. Ehmusid kui neid teretasin, sest nad ei pannud mind tähele. Ometigi oli mul seljas kollane pluus ja 100% kindlusega saab öelda, et neil on nägemine olemas. Mida ma siis veel Dexterist tahan? Nii et tõenäosus on, et kõik siin majas mingil hetkel lihtsalt ignoreerivad mind.
Operatsioonist on nüüd möödas seitse päeva ja ausalt need on olnud ühed kõige keerulisemad seitse päeva mu elus. Väsitavamad seitse päeva. Sest üks asi oli harjutada Dexter koonusega elama nii, et asjad ei lennanud ja ta uksest oli nõus sisse tulema (see läheb täna juba lihtsalt), teine asi on järelravi. Vot see on jätkuvalt keeruline.
Tablettidega pole küsimust. Põhimõtteliselt ei peaks ma neid isegi viineri sisse peitma, sest kõik, mis veidikenegi meenutab toitu, läheb ludinal Dexteril suust alla. Kuigi härra on ka valivamaks muutunud ning nii mõnigi kord on ta tabletid siiski välja sülitanud. Aga viineri sees või pasteediga kokku määrides pole probleemi. Aga need silmatilgad. Nende silma saamine on ikka paras ikaldus. JUMAL TÄNATUD, et keegi mulle rahusteid soovitas, sest ilma nendeta oleks ta mind ilmselt juba ära söönud. Nüüd ta lihtsalt puikleb kogu jõust vastu ja teeb kogu protseduuri äärmiselt keeruliseks.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kehvasti. Ma isegi üldse ei pea silmas seda, et imelist ja kiiret nägemise taastumist ei ole veel saabunud, sest ma sain aru, et on väga harv juhus kui see nii kiiresti juhtub. Arsti juures öeldi, et sellega võib isegi pool aastat minna, aga sellega ma ei ole nõus, ma ikka panustan Google’i vastuse õigsusesse, et läheb kaks nädalat kuni paar kuud.
Ma ei pea silmas ka seda, et ta torbikuga ei taha olla. Sellega on ta juba rahu teinud. Saab aru, et peast see ära ei tule ja mis seal siis ikka teha. Ma tegelikult isegi võtsin eile tal selle korraks kaelast ära, aga ta hakkas kohe silma hõõruma ja ma siiiiiiiiiiiiralt loodan, et tal ei õnnestunud silmale liiga teha. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis kõige suurem oht on möödas, aga siiski on tema huvides kõige parem torbikuga edasi olla nii palju kui võimalik. Kui ma kodukontorit teen, siis saan ma mingil hetkel jälle proovida tal lasta torbikuta olla, kuid praegu peab ta sellega hakkama saama.
Uhhh….tegelikult ma magaks veel, aga ega seda und väga palju ei antud täna öösel ja hommikul, sest mingi hetk pidi ju narkoos hakkama üle minema ja kehavedelikud välja tahtma, aga torbik peas ei lase asju tavapäraselt ajada, nii et ma olen lisaks öistele läbirääkimistele, et Dexter torbik peas tuppa saada, pidanud ka varahommikusi läbirääkimisi, et ta torbik peas õue saada.
Jumal tänatud, et enam ei ole südatalv, vaid lausa soe hommik, sest see lahtine terrassiuks ja solvunud koer ei oleks kuigi meeldiv kui väljas oleks -10 kraadi. Praegugi lamab teine solvununa õues ja ei saa aru, miks ta jätkuvalt peab välja nägema nagu laualt maha kukkunud laualamp.
Aga alustame algusest. Esiteks tahan ma öelda, et ma poleks kunagi uskunud KUI palju kaasaelajaid Dexteril on, see on olnud sõnulseletamatu tunne lugeda teie häid soove ja siirast muret ning kaasaelamist. Kui üks parajalt paks koer oma parimais aastais on kellegi südamesse pugenud, siis on see Dexter. Muide, ta saab esmaspäeval viie-aastaseks, nii et kui see siin kõik hästi läheb, siis on see küll kõige parem juubelikink maailmas.
Igatahes.
Suhtlus Läti kliinikuga (Biovet) läks algusest peale väga sujuvalt, lisaks meeldis mulle, et kui öeldi, et operatsioon maksab 1800 eurot, siis sinna ei lisandunud pärast ootamatult abivahendeid, narkoosi, ravimeid, lisatunde jne jne – Eestis mu meelest pannakse kõik kuni viimse vatitupsuni arvele lisaks. Öeldi hind ja nii ka oli, kuigi opp kestis kauem, tööpäev oli juba läbi, arst pidi minuga sõitma edasi-tagasi hilisõhtuses Riias ja nii edasi. Praegu ongi opi kulud olnud kokku (vaktsiinide, vereproovide jm testidega) ca 2500 eurot. Lätti sõit oli iisi-piisi ja ma ütlen seda ka olukorras, kus eelmisel õhtul oli meil šampanjade degusteerimine ja see võib-olla natuke tunda andis enesetundes, Pärnuni olin ma suhteliselt väsinud, kuid Lätis tuli uus energia, sest seal oli täielik kevad ja rannailm. Nagu keegi ütles – ikkagi lõunanaabrid, seal peabki rannailm olema.
Operatsioon pidi algama kell kuus, kestma ca 40 minutit ja minu matemaatika ütles, et hiljemalt 11 oleme me juba kenasti kodus tagasi uute silmadega. Tegelikkuses läks kõik tibake teisiti. Kui loomakliinikus meid alguses võeti vastu sõnadega “we have a problem”, mõtlesin ma eiiiiiiiii, ma ei sõitnud neli tundi siia, et saada teada, et operatsiooni ei saagi teha. Ei olnud midagi nii hullu, arstil lihtsalt läks kauem ja saime oma opiga alustada tund aega planeeritust hiljem. Dexter pidas end kogu pika sõidu väga hästi vastu, aga loomakliiniku juures ajasid teiste koerte haukumised teda närvi ja täiesti ootamatult tahtis ta peale hüpata ühele mööduvale mehele. Too sai (arusaadavalt) vihaseks ja hakkas läti keeles sajatama. Selline ebameeldiv olukord oli – ma sain koerast aru, ma sain mehest aru, aga lootsin, et ta lihtsalt läheb ära, mitte ei jätka sajatamist. Läks. Ka arsti juures oli Dexter alguses tibake närvilisem kui tavaliselt, kuid üsna kiiresti hakkas narkoos mõjuma ning ta jäi tuttu.
Algas ootamine. See oli kõige hirmsam osa. Aeg venis. Olin allkirjastanud paberid, et olen teadlik, et juhtuda võib see ja too ja kolmas ning kui ootad, et opp kestab 40 minutit, aga läinud on juba tund ja peale, siis hakkab aju ikkagi üle mõtlema. Mis siis kui midagi läks valesti, mis siis kui… Umbes poolteist tundi peale opi algust helistati mulle, et kõik läks kenasti, koer hakkab toibuma. Jess! Kõige hullem on möödas, mõtlesin ma. Aga tegelikult sekeldused alles algasid.
Sest kas mina oleks mina kui ma poleks unustanud kraed osta ja kas Dexter oleks Dexter kui ta oleks koostööaldis? Peale oppi oli kõige olulisem, et Dexter ei saaks silma kratsida, aga loomulikult oli see esimene asi, mida ta teha tahtis. Selleks ilmselgelt oli äärmiselt oluline, et kaasas oleks krae, nii nagu arst mulle ütles. Kas ma unustasin selle? Jah. Kas arstil oli see olemas? Ei. Kas see oli probleem? JAH. Sest kell oli ka juba üheksa saamas ja ei ole just selline asi, et lippan üle tee piimapoodi ja ostan. Õnneks sai arst kätte ühe teise kliiniku, kus sobilik krae olemas oli, kliinik asus minu rõõmuks ka Brivibas ielal ehk siis koduteel, mitte kusagil teises Riia otsas ja nüüd oli vaja vaid Dexter auto pagasnikusse saada. Dexter, kes kaalub 65 kilo ja kelle käpad olid kinni seotud, et ta ennast sügada ei saaks. Kuidas me teda siis niimoodi liigutame? Ma olin autosse kaasa võtnud tekid ja esimene mõte oli loomulikult ta tekiga autosse tõsta. Mõeldud – tehtud. Ainult Dexter ei arvanud sellisest liigutamiseviisist midagi ja keeldus meie kanderaamil sõitmast. Nii tuli tal siiski käpad lahti siduda ja ta autosse talutada. Aga ka sellest ei arvanud ta midagi. Trepil ajas ta kõik oma sõrad laiali ja keeldus edasi minemast. Kolme inimese jõuga ja tänu narkoosist tulenevale nõrkusele saime ta siiski autosse. Kuidas nüüd teha nii, et ta need 18 minutit teise kliinikusse sõitmist rahulik oleks ja oma silmi ei vigastaks? Arst ja assistent mässisid käpad teki sisse, keerasid ühe teki veel ümber kaela ja nii võis sõit alata. Vähemalt nii me arvasime.
Sain vaid auto käima panna kui Dexter oli nagu Houdini oma käpad lahti muukinud. Plaan oli lörris. Nii ei jäänudki mul muud üle kui arsti assistent pagasnikusse toppida ja koos temaga Eesti poole põgeneda. Okei, nali. St ma talle küll hiljem ütlesin, et kui me juba õiges suunas sõidame, et kas ta ei võiks siis selle tagasihoidliku tripi pagasnikus meie koduni kaasa teha. Ta loobus millegi pärast. Ütles, et abikaasa ootab õhtusöögiga. Minu arvates oli minu pakkumine ikkagi parem. Elu olla seiklus eks.
Arsti assistent oli äärmiselt tore noor naine, kes kohe ise arstile välja pakkus, et davai, ma lähen sõidan nendega kaasa. Ma saan vene keelest midagi aru ja siis oli kuidagi nii armas seda vestlust assistendi ja arsti (pärast tuli välja, et nad on isa ja tütar) vahel kuulata. Assistent oli klõpsti pagasnikus, arst ikka muretses, et kuidas ta tagasi saab. Polnud ju küsimustki, et ma ta tagasi tooks, sest tegu oli ju puhtalt minu veaga, et selle torbiku üldse maha olin unustanud ja me Riias seda taga pidime ajama hakkama.
Mul oli hea meel, et kell juba palju oli, sest ma absoluutselt ei oska Riias liigelda ja seda demonstreerisin ma üsna osavalt – küll tahtsin ma sõita edasi punase tulega, küll ei saanud ma aru, kuhu ma keerama pean ja lõpuks oligi nii, et lisaks Dexteri käpahoidmisele oli mul pagasnikus ka palju adekvaatsem gps kui Waze. Naersime, et mina ütlesin, et iga kord kui ma Riiasse satun, siis ma tunnen, et olen nagu maalt, et Tallinnas on kõik nii lihtne ja tema jälle arvas täpselt vastupidist, et Tallinn on Riiaga võrreldes suurlinn. Ma sain ka aru, et kust need lätlaste naljad eestlaste kohta tulevad, noh et me oleme aeglased – ma suutsin 70 alas sõita 40ga, oleksin maha maganud õiged pöörded ja nii edasi. Õnneks “GPS/käpahoidja” oli erksam kui mina:)
Nii me siis mööda öist Riiat sõitsime. Mina pidevalt kui läbi mõne augu sõitsin “I’m sorry” halisedes ja tema reipalt vastamas, et “it’s okay, see pole esimene kord kui ma niimoodi pagasnikus olen”. Lause, mida ma poleks arvanud, et ma ühelt võõralt naisterahvalt oma autos kuulen kunagi. Lõpuks olime me minu autojuhtimise juures jõudnud õigesse kliinikusse ja Dexter sai endale torbiku kaela. Ikaldus oli otsa saanud. Või kas oli?
Me olime saanud sõita kaks meetrit kui Dexteril oli juba torbik peast. Algas operatsioon “Torbik Dexterile kindlalt kaela”. Võttis aega, mis ta võttis, aga siiani pole ta torbikust jagu saanud. Kuigi uskuge mind, ta püüdis. Korralikult.
Kui ma Riiast koju sõitma hakates mõtlesin, et võib-olla ei jõua koju sõita enam nii hilja ja võtan kusagil poolel teel hotelli, siis nüüd teadsin ma kindlalt, et koju tuleb lõpuni sõita – kasutada ära tema uimast olekut, sest vahepeal ta ikka ärkas ja kohe esimese asjana püüdis hakata end vabastama. Auto rappus ja vappus kesest teed. Õnneks kestis see väga vähe ja ta kukkus uuesti magama. Neli tundi koduteed keset pilkast pimedust läks lennates. Nali. Läks ta jaa. Viimased 50 kilomeetrit olid ikka juba täitsa rasked. Kell oli ka juba pool kaks saamas.
Kodus algasid läbirääkimised ta autost maha saamise ja tuppa saamise osas. Ei saa öelda, et see oleks lihtsalt läinud, aga tuppa ma ta sain. Magama ka. Kokku oleme me maganud soliidsed neli tundi, algas õuduste öö. Olgu, mitte nii dramaatiline siiski. Aga lihtne see esimene öö, esimene hommik ja esimesed rohtude andmised ei olnud.
Sellest kõigest juba edaspidi. Praegu lähen püüan ma ta terrassilt pissile saada ja tuppa, sest varsti hakkab päike ka terrassile paistma ja see silmadele kindlasti mitte hea pole. Ja kui see ravi meil siin läbi saab, siis ma teen peo. Ausalt. See järelravi on ikka keeruline ning ma ei valeta kui ütlen, et mul on hirm, kas teen ikka kõik õigesti ja nii nagu vaja. Ma annan endast 110%, sest muidu oleks see “seiklus” kõik ilmaasjata.
Dexter. Ilma liialdamata kõige tüütum ja kasvatamatum ära hellitatum 65 kilogrammi kaaluv beebikoer. Jah, mina olen üks nendest, kes koera oma beebiks nimetab, ka seda beebit, kes kohe saab viie-aastakse ja kaalub tibake rohkem kui ma ise. Tema kõige tüütumaks iseloomujooneks on kiusamine (riiete varastamine ja sülle ronimine on selle kõrval lausa köömes). Ta läheb välisukse juurde ja tahab õue. Ma tõusen püsti, avan ukse ja Dexter mõtleb ümber, ei liigu kuhugi. Ta ootab kuni ma olen uuesti istunud diivanile ja läheb siis uuesti ukse juurde – alles siis läheb ta uuesti õue. Kui hästi läheb. Mõnikord kestab see mäng kolm kuni mitu korda veel. Eriti armastab ta seda mängu hommikuti. Ilma liialdamata olen ma ta peale 2736180 korda oma elus vihastanud, sest Dexter otsustab ise, millal ja mida ja kuidas ta tahab. Tema iseloomu kangus teeb nii minu kui Ida iseloomule silmad ette.
Ometigi on ta ka maailma kõige armsam koer. Koer, kes arvab, et on üks neist käekoti-koertest, kes ei kaalu midagi ning kelle kõige õigem koht on süles. Kui ta saaks, magaks ta ka ammu juba meie voodis. Õnneks ei oska ta meie trepist käia. Või oota… Kui on ikka vaja, siis oskab ta ka sealt üles minna. Ma ju mäletan küll kui ta ülesse sai, et näha, mis tranglit kassid seal korraldavad ja siis allatulemist kartma hakkas ning minu asi oli ta siis taevatrepist poolenisti süles alla saada. Jah. Dexter pakub meile igasugu särtsakaid hetki oma tegevusega. Kasvõi too kord kui ta ka paadist vette ujuma tahtis hüpata koos meiega ja ehmus siis, et polnudki jalad maas ning me pidime ta uuesti üle paadiserva upitama. Või kui ta läbi Mesi tare tuulutusakna vabadusse otsustas pääseda. Hea et tookord poolt maja endaga kaasa ei võtnud. Igav temaga ei hakka
Kõige selle armsuse juures on ta ka üks õnnetu koer. Tervise poolest. Nagu noorel pensionäril võiks öelda, et tal on raudne tervis, et kõikidele nendele haigustele vastu peab. Kõigepealt see käpaluu, mis on valesti arenenud (ma tõesti neid täpseid meditsiinilisi termineid ei hakka hetkel vaatama järgi). Seedimine. Naha kuivus. Hambad. Kirsiks tordil täielik katarakt. Ja et seegi pole veel piisav, siis ka borrelioos, mis alles kuu aega tagasi ta korraks liikumatuks muutis. Ptui,ptui, ptui, aga vähemalt hetkel on täie tervise juures ja võiks elada elu parimat elu. Seda parimat elu segab ootamatult tulnud pimedus.
Kae ühel silmal avastasime me groomeri juures hilissuvel, aga enne kui me jõudsime sellega midagi ette võtta, oli käes sügis ning Dexter täiesti pime. Ma olen end küll ja veel süüdistanud, et silmi ei kontrollinud varem, aga ausalt, ma ei osanud selle peale tulla. Ta käib regulaarselt arstil, me oleme teinud nalja, et kas sa ei näe oma tuka alt, kuid ma ei osanud aimata pimedust enne kui groomer kaed märkas. Muidugi tema märkab, sest ta tema on ju see, kes Dexterile kaks korda aastas vinks-vonks linnapoisi soengu lõikab ning sügavalt silma vaatab selle protseduuri käigus.
Mina isegi ei saanud sügisel aru, miks Dexter enam jalutama ei taha tulla. Nii rumal koeraomanik olin, et arvasin, et koer on laisk, aga teine lihtsalt ei näinud. Minult on palju küsitud, kuidas see kõik nii kiiresti ja ootamatult käis, ma tõesti ei tea, kuid täna julgen ma arvata, et borrelioos võis sellele kaasa aidata. See kõlab ju loogiliselt. Igatahes kinnitas silmaarst detsembris, et Dexter on täiesti pime. Katarakti diagnoosist saab lugeda siit.
Operatsiooni tehakse vaid välismaal, see on kallis (õnneks Soome kõrval ka soodsam Poola ja tuli välja et ka Läti), riskatne ja ei anna garantiid (kuigi nii palju kui ma olen lugenud ja uurinud, siis öeldakse siiski, et tõenäosus nägemise tagasi saamiseks on 90%). Kõige suurmaks takistuseks operatsioonile minekuks sai muidugi ikkagi selle hind. Selle hind on alates 3500-4000 eurot, lisaks eelnevad proovid, testid, uuringud + reisikulud ning järelravi. Olles Dexteri raviarveid näinud julgen ma karta, et me räägime kokku kaks korda sama suurest summast. Dexteril on kindlustus, lausa Lemmik+ kindlustus, mille kuumakse on suurem kui minu autokindlustuse kuumakse, kuid ka kindlustus hüvitab ravijuhtumi kohta 1000 eurot. Muidu igati arvestusväärne summa ning mul on If kindlustuse kohta vaid kiidusõnu öelda, kuid antud olukorras see ei aita mind kuigi palju edasi. Südame tegi siiralt soojaks kui paljud teist tookord kirjutasid, et kogume koos raha kokku, kuid päris ausalt ma tundsin, et ei ole valmis kommentaarideks, mis selliste rahakogumistega kaasas käivad. Ma arvasin, et me saame ka pimeda koeraga kenasti hakkama.
Ja tegelikult ju saamegi. Pimedana on ta olnud kõigest kolm kuud ja kui vaadata edusamme, mida on teinud nii tema kui ka me ise, siis pole kahtlustki, et aja jooksul läheb see kõik lihtsamaks, kuid siis tulid need hetked, kus ma vaatasin teda ja mul hakkas tast lihtsalt nii kahju. Nagu ma ütlesin on ta tüütu, aga tegelikult see tüütu = mängulusti ja seiklushimu täis. Praegune olukord võtab selle mängulusti talt ära. Ma toon näited, mis panid mind ümber mõtlema nii operatsiooni kui raha kogumise koha pealt.
Me läheme perereisile varsti (reis oli broneeritud ja makstud enne kui saime teada, et Dexter ei näe -me ei oleks muidu hetkel reisi planeerinud). Ka hoid oli talle ammu kinni pandud. Siis tuli välja pimedus ning muutus ka hoiuolukord. Enam ei saanud kindel olla, kas Dexter saab nii pikalt hoius hakkama, isegi kui tegu on talle tuttava kohaga, siis ma nägin Oiu näitel, kuidas uus koht tekitas tas segadust, ebakindlust ja raskust ka temaga hakkama saamisel. Ta ei ole kuri, kuid olukord, kus ta ei saa aru, kus ta on, võib temas tekitada segadust. Ma nägin loomaarstil, kuidas ta õhinaga jooksis ühest uksest sisse, teisest välja, siis läks segadusse ja tardus. Mida sa teed 65 kilo kaaluva tardunud koeraga. Kui sa ei ole omanik. Mina ka ei tea, kuidas ta igas uues olukorras käitub. Üks päev saad hakkama meelitustega, aga kümme? Ja tuletame meelde, et Dexteril on iseloomu. Me tühistasime hoiu.
Õnneks on Tallinnas ka üks teine meile tuttav personaalne hoid, kus hoidja ka koeratreener. Me hakkasime vaikselt harjutama tema juures käimist, koos tema koeraga jalutamist, et olla kindel, et nad saavad hakkama ning kuigi proovipäevad läksid hästi – Dexter sai isegi trepist üles-alla käima, siis oli selle nädala alguses kui proovijalutusel käisime, aru saada, et uus koht, uued lõhnad on tema jaoks liiga palju. Tekitas stressi. Dexter tahtis mängida, teine koer tahtis mängida, aga nad ei saanud teineteise “keelest” aru. Valge koer ei saanud aru, miks must koer valele poole jookseb kogu aeg ning kui must koer siis valge koera poole jooksis, jooksis ta pidevalt nagu tank talle sisse, sest ta ju ei saanud aru, kus on nina, saba, ribid. Valge koer pahandas musta koera kohmakuse ja ebaviisakuse peale, must koer pahandas valge koera mitte mõistmise (ma ju olen pime!) peale. Me otsustasime, et liiga vara on lasta neil kümme päeva koos olla Dexteri jaoks võõras keskkonnas. Kusjuures, läheb selle opiga meil nagu läheb, siis ma olen 100% veendunud, et me jätkame neid valge koeraga proovijalutusi rannas/metsas ning ajapikku kõik laabuks, kuid praegu oli kõike liiga palju kõikide jaoks. Me leppisime kokku, et hoidja käib meie reisi ajal Dexteriga lihtsalt meie juures jalutamas. Pole ideaalne lahendus, kuid siiski lahendus. Kõige kiirem. Hetkel. Kuigi asju ei saa hinnata rahas, siis see ei ole odav ning tuleviku mõttes mitte jätkusuutlik (=rahakotile võimalik) lahendus. Praegu olen ma lihtsalt tänulik, et üldse lahenduse leidsime, sest päriselt – ka kauaoodatud perereis on midagi sellist, mida on vaja.
Muud külaskäigud olemegi me hetkel jaotanud nii, et ükskord läheb üks ja teine jääb koeraga koju, teinekord teine. Detsembris käisime meie Idaga sõpradel külas, nüüd on Mareki kord. Pimedus on eelkätt piin Dexterile, kuid loodan, et te ei pahanda kui ütlen, et ega see ka meile kerge ei ole.
Teine näide oli nädalavahetusest kui meil olid üle saja aasta külas mu ema, õde ja maailma kõige ägedamad õelapsed, meil oli nii tore, nad said koeraga kenasti hakkama, kuigi koer on neist 78 korda suurem, kuid siis olidki need hetked, kus ma nägin, et Dexter oli jälle segaduses. Miks nad kilkavad? Kas see on hea kilkamine, halb kilkamine, kellele tehakse liiga, keda on vaja kaitsta? Ta armastab lapsi, kuid nüüd pimedana tundus mulle (nagu ma oskaks pimedat koera juba tõlkida), et ta tundis end eemaletõugatuna. Miks teised võivad õues joosta, aga tema mitte? Jällegi, ajapikku see kõik ilmselt loksub paika, pimedus muutub lihtsamaks nii talle kui meile ning me oskame sellega paremini hakkama saada, kuid kõik need korrad, kus ma tundsin, et pimedus röövib selle noore beebikoera mängulusti, hakkasin ma mõtlema, et äkki siiski peaks kasvõi proovima ta nägemist taastada. Mis siis kui keegi ütleb midagi minu kohta halvasti? Aga mis siis sellest on? Mitte midagi! Las nad ütlevad. Võimalik, et on palju rohkem neid, kes tahaksid aidata, sest kuidagi on see beebikoer läbi ekraani paljude lemmikuks saanud. Võib olla ikkagi peaks proovima, mõtlesin ma. Juba mitu päeva. Mõtlesin, aga ikka kõhklesin ja loobusin mõttest.
Kuni täna sain ma Läti loomakliinikust vastuse, et enne oppi on vaja teha vereproovid, peast pilt, mingid testid veel ja kuna need saab teha Eestis, siis nende põhjal saaks juba edasi kokku leppida operatsiooniaja. “Is your heart okay?” küsis loomaarst seal meilis ja muidugi ma sain aru, et see oli tõlkeviga ning silmas peeti siiski Dexteri südant, mõjus see küsimus mulle nii, et ma tundsin, et pean instagrami tegema postituse, et olen otsustanud proovida operatsiooni ning vajame nüüd Dexteriga heade inimeste abi. Ma ei oleks osanud ette kujutada kui raske on kuhugi kirjutada oma kontonumbrit ja paluda inimestel sinna raha kanda, aga ma tegin seda siiski.
Ja teen seda ka siin postituses. See konto on EE327700771006445626 • Eveliis Kund-Zujev •selgitus “Dexter”. See on täiesti tühi konto ning selle pealt on väga hea anda hiljem ka ülevaadet, kui palju ja kas üldse sinna midagi kokku saime (pean silmas läbipaistvuse mõttes, et midagi muud sealt maha ei lähe ja on näha, kas raha on kasutatud selleks kogutud eesmärgil). Pole isegi kahtlust, et kui me peaksime Dexteri jaoks operatsiooni raha kokku saama ja sealt peaks midagi üle jääma, siis ülejäänu läheb kindlasti ühele või teisele loomade varjupaigale (mul on püsikoraldus ühele MTÜle, aga ma küsiks teilt, kuhu see ülejääk peaks minema). Kõlab nii tobedalt, et ise ei tea, kas keegi üldse toetab, aga juba jagan raha edasi:)
Teeme koos Dexterile sõbrapäevakingituse? Et ta näeks, mis pluuse ta garderoobist varastab, et ta näeks, kuhu viiner või muu toit maha kukub ja et ta julgeks voodist maha ka tulla kui ta sinna tähelepanusaamiseks roninud on. Mitte ei ootaks, et ma teda süles sealt maha tõstaks. Tema maailmas (sest mäletate ju – ta arvab, et on taskukoera mõõtu) on see lihtne, kuid reaalsus tibake teine. Viimane kord kui ta Oiul olles mulle voodisse ronis, sest miks ma ikka kell kaheksa veel magan ja teda ignoreerin, vajas ta voodist alla saamiseks tugitoolist valmistatud treppi. Nägija Dexter oleks lihtsalt uuesti voodist maha hüpanud ja ukse juurde haukuma läinud.
Kui on asju, mida mulle teha ei meeldi, siis kindlasti on nimekirja esimeses otsas Dexteriga arstil käimine. Üleüldse arstil käimine on vist esimesel kohal, aga Dexteriga loomarstil käimine… Ütleme nii, et sealt ei tule kunagi häid uudiseid. Nii ka täna.
Lisaks need arved. See on nagu selline halvas mõttes lotomäng, et ostad pileti ja kunagi ei tea, mis sealt lõpuks tuleb. Samas kui lotomänguga lihtsalt on nii, et ei võida, siis loomaarstil käimisega nii ei ole, et kliinikust lahkudes keegi ütleb, et seekord arvet ei tule. Ehk siis kui Herling siis hiljuti küsis, et kas me ei tahaks spontaansele reisile Veneetsiasse minna nendega koos (piletid ja majutus oli tõesti soodne!), siis täna ütlen ma kenasti, et ei, ma käisin selle asemel Dexteriga arstil.
Ma ei taha kuidagi paista tänamatu, ärge saage minust valesti aru, aga ma ei hakka annetusi paluma, ärge soovitage mulle seda.
Mul on nii hea meel, et paljudele Dexteri käekäik korda läheb, huvitab ning paljud head soovivad, aga siiski pean ma ütlema, et pole mõtet pahandada, et pean tasulist blogi ja ei teinud viimast blogiartiklit avalikuks, sest “kellegi tasulist sisu ei hakka ma kunagi tarbima, aga koerale teeksin annetuse küll”.
Käisime täna Dexteriga silmaarstil ja kuigi ma olin 99% kindel, et sealt mingeid maagiliselt häid uudiseid ei tule, siis ikka ju võtad selle 1% osa ja mõtled, et aga äkki on ikka midagi silmatilkadega parandab. Äkki ikka saab korda. Äkki on puru silmas. Äkki ikka juuksed liiga ees lihtsalt silmadel.
Noh sellised naiivsed mõtted ja lootused. Ja ei noh iseenesest on ravivõimalus olemas. Lihtsalt…
Aga alustame siis algusest. Silmaarst kinnitas kõike seda, mida ma juba arvasin. Ühest silmast on Dexter täiesti pime, teisest silmast natuke kumab midagi, aga suure tõenäosusega on see ka vaid lähiaja küsimus kui ka sellega midagi ei näe.
Kokkuvõte visiidist on selline: OD – sarvkest leiuta, eeskamber leiuta, katarakt – natuke kumab läbi, aga võrkkest ei ole eristatav; OS – kerge konjunktiivi hüpereemia, skleera veresoonte laienemine, eeskamber leiuta, totaalne katarakt, üsna kõps. Katarakti ravi on kirurgiline. Soovitan konsultatsiooni Soomes katarakti opereeriva loomaarsti juures.
Ja nüüd siis meie ravivõimalused. Ma teadsin, et Eestis neid operatsioone ei teha ja et selleks tuleb Soome minna. Ma tean ka seda, et see võib minna hästi ja see võib minna väga halvasti. Eel-ja järelravist ma isegi ei hakka rääkima. Ma olen inimestega rääkinud, ma rääkisin arstiga, ma olen guugeldanud, ma tean, et tegu on raske operatsiooniga:
“Koertel on katarakti kirurgiline ravi praegu praktiliselt ainus võimalus seda haigust ravida. Fakoemulsifikatsioon – nagu seda protseduuri oskuslikult nimetatakse – hõlmab sarvkesta sisselõike tegemist ja häguse läätse välja imemist. Seejärel asetatakse silma kunstlik lääts. Kahjuks on see protseduur esiteks üsna kallis, sest koera katarakti eemaldamise operatsiooni hind võib heades veterinaarkliinikutes ulatuda väga kõrgele ja teiseks on see seotud märkimisväärse riskiga. Mõnikord ei saa koerad pärast operatsiooni nägemist tagasi. See on suur operatsioon narkoosis, mida saab teha ainult kvalifitseeritud spetsialist ja mis ei ole lihtne protseduur.“
Ehk siis esiteks on see riskantne operatsioon ja sealt võib tekkida uusi komplikatsioone. Ma isegi ei tea, kas ma oleks nõus seda proovima, kui mul oleks need summad olemas. Ilmselt oleks, sest ta on ikkagi pereliige ja … ahh, teate, ma ei hakka vabandusi otsima. Ma tean, et ei saa seda operatsiooni niikunii lubada talle.
Meil ei ole selliseid summasid. Operatsioon Soomes läheb kiirelt kokku lüües maksma vähemalt 4000 eurot, lisaks ravimid, järelravi, kontrollid. Juba vaid kontrolli maksab mitte vähe. Lõppkokkuvõttes on mul tunne, et me võime rääkida summast, mis jõuab kiiresti kaks korda sama suureks. Jah, nüüd võib ju jälle öelda, et mis koeraomanik ma olen, et pole koera raviks vahendeid, aga ma ei tea kui paljudel sellised summad olemas on. Ravikulude ja väljaminekutega ikka arvestad, kuid enne koera võtmist ei mõtle küll, oota, aga kas mul vajadusel on võimalus temaga välismaale operatsioonile minna.
Jah, Dexteril on kindlustus, siiani on kõik tema ravikulud saanud ka kaetud, aga silmadega on selline asi, et mulle võidakse vabalt öelda, et see on kaasasündinud viga ja operatsiooni ei pruugita katta. Muidugi ma uurin ka kindlustusest, aga lootusi ei hellita.
Eks me hetkel peame lihtsalt elama päev korraga ja vaatama, kuidas ta hakkama saab ning kohaneb. Meeleolu on tal ikka tore ja ta on krapsakas, hommikul varastas jälle vannitoast meie riideid ning õhtul kui pisikese jalutuse tegime ümber maja (kaugemale ta ikka ei taha minna), kepsles ikka nagu vana hea kutsikas Dexter.
Ent ikka on kurb. Nii kahju ja kurb on.
Tahaks vahelduseks mingeid toredaid uudiseid, midagi head võiks ka vahelduseks juhtuda. See sitt periood, mis ikka sitemaks läheb, kurnab mind. Mul ei ole varsti enam tugevust, et igasugu löökidega hakkama saada.
Sellest ajast kui Hugo üle lillesilla läks on juba neli aastat möödas ja ikka veel toob temast mõtlemine mulle pisarad silma. Ta oli mu esimene koer ja mitte vaid koer, vaid THE koer, kes pööras mind koerausku. Seepärast teeb mulle ka siiani natuke haiget kui ma mõtlen kommentaaride peale, mis väitsid, et me ei hooli oma koerast ja koer “vedeleb” üksinda õues. Siiani ei saa aru, kust ja miks need õelad kommentaarid tulid.
Nüüd on ilmselt aeg mind uuesti hoolimatuks koeraomanikuks nimetada. Mis sellest, et Dexter on ilmselt kõige ära hellitatum koer, kelle armust me tema kuudis (varasemalt tuntud kui meie maja) elada võime, kes käib regulaarselt arstil, juuksuris ja spaas ja kelle kindlustus maksab kuus rohkem kui mu auto kindlustus. Tema nägemisele sai ilmselt piisavalt vähe tähelepanu pööratud ja see teebki minust järjekordselt hoolimatu koeraomaniku.
