Operatsioonist on nüüd möödas seitse päeva ja ausalt need on olnud ühed kõige keerulisemad seitse päeva mu elus. Väsitavamad seitse päeva. Sest üks asi oli harjutada Dexter koonusega elama nii, et asjad ei lennanud ja ta uksest oli nõus sisse tulema (see läheb täna juba lihtsalt), teine asi on järelravi. Vot see on jätkuvalt keeruline.
Tablettidega pole küsimust. Põhimõtteliselt ei peaks ma neid isegi viineri sisse peitma, sest kõik, mis veidikenegi meenutab toitu, läheb ludinal Dexteril suust alla. Kuigi härra on ka valivamaks muutunud ning nii mõnigi kord on ta tabletid siiski välja sülitanud. Aga viineri sees või pasteediga kokku määrides pole probleemi. Aga need silmatilgad. Nende silma saamine on ikka paras ikaldus. JUMAL TÄNATUD, et keegi mulle rahusteid soovitas, sest ilma nendeta oleks ta mind ilmselt juba ära söönud. Nüüd ta lihtsalt puikleb kogu jõust vastu ja teeb kogu protseduuri äärmiselt keeruliseks.
Koerad ei näe kõiki värve. Punane ja oranž värv on neile kõige raskemad näha. Nende jaoks on need sama värvi , kui roheline ja pruun ja vo ta ei eritanud sind puutõvest või pisut lopskamast rohukõrrest. Koerte mänguasjad tehakse seda värvi ilmselt vahel selleks, et me omanikena neid kõige paremini üles leiaks . Kõige paremini eritavad nad kollast ja sinist, sest nende värvide jaoks on neil silmas retseptorid olemas. Seega, kollase jopega oleks Dexteri suhtes palju ausam testi läbi viia . Lilla ja sinakasroheline on nende jaoks ka pigem sinine ja ka neid nad ka näevad paremini.
Aa, seda ma ei teadnudki. Siis kind of makes sense, et just oranži jopega ta mind kõige vähem märkab😃
Ja isver kuidas ma purskasin naerma, et “ei eristanud mind lopsakamast rohukõrrest”. Ma hakkan end nii kutsuma nüüd😃