Kuidas ma järjekordse pärli leidsin

Umbes aasta tagasi leidsin ma Norra metsadest ühe pärli, nüüd leidsin ma pärli ka Itaalia tagahoovidest. Maitsed on erinevad ja sellised elan-kellegi-kodus-tüüpi B&B ei pruugi kõigile sobida, aga mina olen sellistest ööbimiskohtadest vaimustuses.  Itaalia reisi ööbimiskohtade leidmine oli tegelikult paras peavalu, sest esimese hooga olin ma välja valinud nunnud airbnb korterid Milanost kaugemal, aga kuna ma viimasel hetkel autorendi tühistasin, oli mul vaja leida midagi, mis oleks ühsitranspordiga hästi ligipääsetav. Muidugi oleksin ma võinud jätkata airbnb pakkumistes surfamist, aga viimased kolm korda olen ma saanud vastu pükse just asukohaga, sest “koha X vahetu lähedus” ei ole absoluutselt olnud see, mida mina “vahetuks läheduseks” pean.

Antico Cortile B&B asukohaks lubati 20m metroojaamast. Ma mõtlesin, et isegi kui see on 200m, siis see on piisavalt “metroo vahetu lähedus”.  Antico Cortile kasuks otsustamisel saidki määravaks metroo vahetu lähedus (millesse ma siiski suhtusin skeptiliselt kuni kohale jõudmiseni) ning hommikusöök, Booking.com soovitused, hind ja fotod. Ma ei tahtnud Itaalias ööbida tavalises hotellitoas, kus ma olen sadu kordi ööbinud. Ma tahtsin midagi ehedamat. Antico Cortile tundus mu kõikidele kriteeriumitele vastavat.

See ööbimiskoht oli üks suur üllatus teise järel. Esiteks sinna oli lennujaamast ülimugav sõita, teiseks see asus PÄRISELT ka 20m metroopeatusest. Teiseks üllatuseks oli Whatsappi tulnud sõnum, kus kirjas, kuidas täpselt majja sisse saab, et mis koodid ja kuhu keerata ja milline uks. Selline tunne nagu läheks külla pereliikmele või ammusele sõbrale, kes on ära kolinud, ootab nüüd kannatamatult, millal me kohale jõuame ja teeb kõik selleks, et saabumine oleks maksimaalselt mugav ja meeldiv. Kolmandaks üllatuseks oli soe vastuvõtt. Mitte et hotellides muidu kuidagi ebaviisakas teenindus ja vastuvõtt oleks, aga see oli selline itaallaslikult soe ja ootav, külalislahke ja sõbralik. Kuidas reis läks? Kas leidiste kenasti üles? Kas saan teile midagi pakkuda? Cappuccinot? Americanot? Kas ma saaksin teile midagi soovitada? Kui on abi vaja, siis mina ja mu vanemad oleme vaid whatsappi sõnumi kaugusel. Imeliselt soe vastuvõtt. Tuba ei üllatanud. See oli sama nunnu nagu ma olin eeldanud. Pildid ei valetanud.  Mul oli nii hea meel, sest viimane Airbnb kogemus Kölnis, kus pildid täiega valetasid, olen ma olnud skeptilisem kui muidu igasugu tavahotellist erinevate broneeringute tegemisel.

cameradonna2-1IMG_3430_antico-cortile_cameradelladonna_2antico-cortile_cameradelladonna_5

Kui te ootate oma ööbimiskohast nö konventsionaalset hotelli, siis see ei ole muidugi teile, aga mind pani selline Milano tagahoov, restidel kuivav pesu ja kitsas lift, mis viis B&Bni neljandal korrusel, vaid vaimustusest käsi plaksutama.

DSC03669DSC03668DSC03713

Hommikusöök oli üks kriteerium, mida ma sel reisil ka taga ajasin hotelli broneerides. See oli üks väheseid kohti, kus arvustuste järgi oli väga hea hommikusöök. Viimati Roomas olles koosnes hommikusöök kuivanud saiast ja moosist ning ma ei söö moosi. Siin oli aga laud lookas. Oli ka moosi, aga oli erinevaid itaalia juuste ja sinke, värskeid puuvilju, omlett, praemunad, värskelt pressitud ja tavaline mahl, jogurtid. Kodune ja mõnus. Mitte selline traditsiooniline hommikusöök, mida pakutakse igas teises hotelliketis, vaid täpselt jällegi selline tunne, et oledki kellelgi külas. Hommikul ärkad selle peale, et keegi kobistab (väga tasa, et mitte sind äratada!) köögis, saad aru, et hommik on käes, laiskled veel natuke toas ja astud siis kööki, kus ninna lööb värske omleti, saiakeste ja kohvi lõhn. Suure laua taga istuvad teised külalised ja käib mõnus jutuvada. Angie ema küsib, millist kohvi sa soovid ja püüab iga su väiksemagi soovi täita, keelebarjäärist hoolimata said kõik asjad aetud. Nii sõbralik ja mõnus algus hommikule.

DSC03943DSC03944

Kui me kolmandal hommikul peale hommikusööki lahkusime, jäi meist maha mõnusalt söögilaua taga sumisev seltskond. Ahhh, nagu Itaalia perekond õhkasin ma ja natuke oli kahju lahkudagi. Ehk satume me varsti uuesti tagasi. Ma vähemalt loodan.

 

 

Non vedo l’ora!

Ma olen alates ülikooli kolmandast kursusest tahtnud minna õppima itaalia keelt. Ülikoolis panin end lõpuks ka itaalia keele kursusele kirja, läksin õhinal kohale ja sain teada, et olin end pannud kirja edasijõudnute itaalia keelde. Ilus oli kuulata, aga aru ei saanud ma muidugi midagi. Meelde jäi vaid üks lause, mis hetke muidugi ei ole meeles, aga pidi ilmselt tähendama, et koopiamasin ei tööta. La macchina el…

Itaalia ja itaalia keel võlusid mind sellest ajast saati kui kunagi ammmmmu kunstiajaloo kursusega Roomas käisime. Itaalia on üks nendest kohtadest, kuhu ma alati tagasi võiksin minna ja ikka luban ma endale, et kohe hakkan keelt õppima. Miks ma seda ometi edasi lükkan kogu aeg? See on niiiii ilus keel. Üldse tahakski rohkem keeli osata. Nii kade (jah kade!) on kuulata vaadata neid inimesi, kes keeli oskavad. Mu onul oli õigus kui ta mulle kunagi algkoolis ütles, et Liisu, õpi keeli, see avab uksed. Ma õppisin ja see on uksi avanud, aga aru ma ei saa, miks ma rohkem ei ole õppinud.

Igatahes. Viimati käisime me Marekiga Roomas KUUS AASTAT TAGASI. Ma olin neljandat kuud rase ja ütlesin Marekile, et lähme nüüd, kes teab, millal jälle kahekesi reisile saab. Ja saate aru, me ei olegi KUUS AASTAT KAHEKESI kusagil reisil käinud. Ida loomulikult äärmiselt vahva reisikaaslane ja seegi kord olin ma väga kahevahel, kas ta tädide juurde jätta või ikka kaasa võtta, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ei…no natuke oma aega on ka vaja. Pealegi on suvel ees ootamas jällegi iga-aastaseks traditsiooniks saav lastereis. Kuigi…te ei kujuta ette kui juuksekarva otsas on see koos reis rippunud. Te ju lugesite, et Marek oli nädalavahetusel palavikuga suremas ja kuigi mulle tegi see maailmalõpu tunne natuke nalja, siis ma ikka vaatasin eile hirmuga, et ta ei saagi terveks. Ptüi, ptüi, ptüi…tundub, et siiski jääb elama ja kolistab end minuga koos lennukile. Mitte et ma ei oleks talle juba nähvanud, et pekki küll, ma lähen üksi. Minu kiiks, üle võlli asjad keerata. Aga kiiksudest ja naiseks olemisest ma kirjutan eraldi postituse.

IMG_01901.jpg

294276_544955412209674_935529010_n

Nüüd ootab meid ees Milaano.  Viimane kord ma Milaanost just ei vaimustunud, aga ma olen valmis sellele linnale uue võimaluse andma, sest võib olla meie endi ootused olid teised tookord ja aega linna avastamiseks liiga vähe. Teate, mis veel veider on? See on esimene kord elus, kui ma olen päriselt välja uurinud, kuidas lennujaamast saab hotelli, palju maksavad metroo piletid, mis kell väljuvad ja isegi endale hotellide aadressid üles kirjutanud. See on minu puhul täiega next level. Isegi autorendi tingimused lugesin läbi, hakkasin põnnama, et noh minuga ju juhtub alati midagi, tühistasin rendi ja vaatasin järgi, et Comosse ja Varesesse saab kenasti ka ühistranspordiga. Miinuseks see, et termid jäävad seekord külastamata, aga ma ei taha ka päris nii edasi-tagasu vaid joosta, et igale poole jõuaks. Alati saab tagasi minna. Esimene B&B tundub ka nunnu. Loodetavasti on ka. Suhtlus nendega on igatahes küll äärmiselt meeldiv olnud. Pöidlad pihku:)

Capture.JPG

Tegelikult on tobe mingi nii tavalise reisi üle elevil olla, aga ma olen, sest 1) ma alles harjun selle tööl käimise värgiga, et on puhkused ja asjad ja 2) väike lapsest puhkus (ja lapsel vanematest puhkus) on olnud long overdued. 

*Postituse pealkiri siit.