“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Hiljuti kutsuti mind ühte podcast´i rääkima sellest, kuidas suhet hoida depressiooni kõrvalt, aga ma tänasin esimese hooga eitavalt, sest mulle tundus, et mul ei ole midagi öelda. Minult on seda varemgi küsitud ning ikka ja jälle olen pidanud vastama, et mul ei ole ühtegi toimivat nippi. Ma usun, et mõned lihtsalt tulevad kriisist välja ja teised mitte, palju sõltub ilmselt sellest, kes su kõrval on. Kas partneril on kannatust ja närve vastu pidada, kui ei, siis ongi lihtsalt p****s. Ausalt ja ilustamata nii ma arvan. Või arvasin.
Ma olin nädalavahetusel üksinda kodus ja kuidagi täiesti lambist tabasin ma end mõttelt, et ma tean, mis on suhte hoidmise saladus. Depressiooniga või depressioonita. Vähemalt minu ja meie jaoks. Vaikus ja oma aeg! Kõlab nii lihtsalt ja isegi ehk tühiselt, aga oleme ausad, vaikust on meie ümber ikka kohutavalt vähe ja palju meil seda oma aegagi on. Kogu aeg on midagi kuklas – kuhu minna, mida vaja teha, kellega kohtuda, töömõtted, olmemõtted, üks suur suur müra kogu aeg. Ma olen sellest varem ka kirjutanud natukene (siin, vabandust, et see sisaldab ka reklaami, hetkel nagu ei sobi siia, aga ega ma ei hakka vana postitust selle pärast ka muutma).
Istusime eile õues (issand, kuidas mulle meeldib see vananaistesuvi, mis sellest, et sõna ei meeldi) ja arutasime, kas meie sõpruskonnas ka on 2020 lahutajaid. Jõudsime järeldusele, et vist ei ole. Vähemalt keegi pole märku andnud õnneks. Küll aga teame meiegi paljusid paare, kes viimaste aastate jooksul lahku on läinud.
“Kõik ümberringi lahutavad, mul tekib kohe tahtmine abielus püsida, et me ju peame vastu,” ütles Marek. Pööritasin silmi ja küsisin, et mis mõttes me vastu peame, et kas me ei olegi jätkuvalt sama armunud kui kohtudes, et lausa vastu peame pidama. Samas peab tunnistama, et kui võtta abielus vastupidamise aluseks tülid, siis meil ei tohiks probleemi olla. Me tülitseme pidevalt. Okei, võib olla tülitsemine on liiast öelda, aga ikka tuleb ette, et mina mossitan, sest Marek mossitab kuna mina mossitan ja selle asemel, et mitte mossitada, istume me mõlemad mossis tujuga oma nurgas kuniks… Noh enam ei viitsi. Või emb kumb järgi annab. Või siis vaidleme me mingite tobedate pisiasjade pärast. Või kakleme töö pärast. Pange ise ühte majja elama tootmisjuht ja müügijuht – sellesse võrrandisse on juba kaklus sisse kodeeritud. Mõnikord me tülitseme nii, et ma torman metsa minema, teinekord hakkame tüli peale naerma, kolmas kord… Ah, tegelikult ei tahtnud ma üldse meie tülidest rääkida.
Ma tahtsin hoopis meie armastusest rääkida. Rohkem Mareki armastusest (kes see oma blogis ikka enda üle naerab, ikka rohkem ju mehe üle). Tema sõnaseadmisoskus on fenomenaalne. “Miks sa ei ole mulle öelnud, et ma tagant nii kole olen, et mul on pekivoldid?” pärisin ma eile. Ma ju ise ei näe end selja tagant, aga eile pidin oma koledat tätoveeringut pildistama ja nägin, pidin südari saama. “No mind see ei sega, et sa selline oled,” vastas Marek. Paremal päeval oleks sellest võinud alguse saada tüli, et milline “selline”, aga eile tundus ta vastus isegi õige. Oli umbes selline vastus nagu 10-aastasel Richardil, kes ütles, et tuleb oma naisele öelda, et ta on ilus, isegi kui ta näeb välja nagu veoauto.
Teate neid lapsesuu ütlemisi? Marek on kohati samasugune. Võib öelda nagu 8-aastane Holger:”Vanasti öeldi teistele “ma armastan sind”. Tänapäeval ei pea õnneks nii kohutavalt pingutama. Minu meelest piisab täiesti, kui öelda “tule siia!”
Või siis on Marek lootusetu romantik. Vaatasime eile koos filmi ja Marek pidi kommenteerima, et vanasti ma ka ronisin niimoodi nunnult kaissu nagu seal romantilises filmis. Hetk hiljem pugesin talle kaissu, musitasin õrnalt ta kaela ja Marek silitas… arvasite, et mind vastu? Ja siit tuleb kirjeldus meie romantilisest õhtust? Marek silitas diivani ees maas lamavat koera ja nunnutas teda. “Küll sul on ikka mõnus kohev karv!” ütles ta. Mitte mulle, nagu ma loodan, et te aru saite.
Ei, armastus meie majas ei ole sugugi surnud. Eelmisel nädalavahetusel käisin ma autota Tartus. Marek ütles, et ta ei viitsi mulle linna järgi tulla. Ütlesin, et tulen rongiga ja ei ole probleemi ka taksoga linnast edasi tulla. Sinnapaika see jutt jäi. Mingi hetk sain sõnumi,et mis kell sa koju tuled. Vastasin. Paar tundi hiljem sain uue sõnumi – “mis kell?” Küsisin, et mis pagana ülekuulamine see nüüd on ja kirjutasin, millal rong Tallinnasse ja siis Keilasse jõuab. Kõik. Keilas rongist maha tulles hakkasin taksot tellima ja hea on, et ringi vaatasin (ma reaalselt ei pane tihti ümbritsevat tähele) ja meie autot märkasin. “Aga kui ma oleks juba rongis takso tellinud, mis siis oleks saanud?” pahandasin ma autosse istudes, “miks sa mulle ei öelnud, et sa vastu tuled?” “Ma ju ütlesin, et tulen!” vastas Marek. No kust kurat mina pidin teadma, et “mis kell?”= Mareki keeles “musi, ma tulen sulle rongile vastu”. “Issand jumal, sa oled minuga 13 aastat abielus, ma tulen sulle alati vastu,” pööritas nüüd Marek silmi. Mis see 8-aastane Holger ütleski? Et ei pea ütlema, et “ma armastan sind”, piisab ju ka kui öelda “tule siia”. 46-aastane Marek ütleb “mis kell” kui ta armastust avaldab.
Kui te küsite, kuidas 39-aastane Eveliis “ma armastan sind” ütleb, siis sellega on veel keerulisem. Eveliis ei ütlegi, Eveliis eeldab, et ta teab. 13 aasta jooksul peaks see ju selgeks olema saanud küll. Aga kui Eveliis tahab välja näidata kui väga ta oma meest armastab, siis ta paneb ise mustad nõud nõudepesumasinasse või pesu kuivama, kuigi ta teab, et ta saab hiljem pahandada, et seda valesti teeb ja Marek kõik uuesti üle teeb. Sõnadeta armastus.
Aga suurim armastuse avaldus on ilmselt ikka see kui Marek ütles, et võtab mu autolt aku ära, et ma sõna kuulaks ja oma PT Cruiseriga ei sõidaks. Kahju, et ta enne seda oli mulle õpetanud, kuidas akut autole peale saada. Mitte et ma mäletaks täpselt, aga ma tean, et ma olen ühe korra sellega hakkama saanud, küll ma vajadusel uuesti saaks. Õnneks mul ei ole väga tihti vajadust nii palju oma peakest vaevata. Mul on Marek.
Armastus noh.
Igaks sajaks juhuks ütlen juba ise ette ära, et ma ei püüa kellelegi vastanduda või ära panna, postitus on ajendatud minu ja Mareki omavahelisest vestlusest armastuse, suhete ja abielu kohta eile õhtul. Nii, et kes midagi muud arvab, palun säästke mind nendest kommentaaridest.
Me oleme üsna pikalt abielus olnud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Ma ei ole kunagi ka varjanud, et me oleme parasjagu ka kakelnud, mitte füüsiliselt, aga sõnadega, sest me oleme kaks kõva kivi. Üks hullem kui teine, aga mina ilmselt natuke hullem. Ma loen paaridest, kes alati on harmooniliselt üksmeelel ja ei ole sellest kunagi aru saanud, selles mõttes, et kuidas see ometi võimalik on, et inimestel ei teki vaidlusi ja erimeelsusi. Ühesõnaga, ma olen neid meie nägelemisi võtnud loomuliku osana kooselust. Ma loen paaridest, kelle elu ei ole muutunud peale lapsesaamist ja olen mingil määral kade, meie elu muutus küll. Ei, jumala eest ärge lugege siit välja, et ma süüdistaks oma last või tunneks, et ta on midagi ära võtnud, EI! ta on meie elu rikastanud, aga tõepoolest omavahelist aega, vaid meile kahele, on vähe. Me ilmselt vajaksime seda rohkem, aga polegi nii lihtne kui lapsehoidjat pole varnast võtta. Noh et tuleb mõte, et aga läheks homme kinno. Jaa, lähme, aga oot, kuidas? Kuhu me lapse paneme? Kui te oskate soovitada Keilas head lapsehoidjat, siis ma olen üks suur kõrv. Aga see selleks.
Viimasel ajal me vaid kakleme. Me saame teineteisest (ilmselt) valesti aru. Minule tundub, et Marek süüdistab mind. Marekile tundub, et ma solvun iga asja peale. Ja vihastan. Ja nähvan. Mina arvan, et ma ei tee seda, aga temale tundub. No ma ei tea, võib olla siis teen ka. Ja mulle tundub, et Marek on kuri ja tige ja eemalolev. Tema ütleb, et ei ole. Mina ütlen, et on. Marek ütleb, et ma saan valesti aru. Et minuga ei saa rääkida, et ma näen asju mingist imelikust vaatevinklist. Mina ütlen sama tema kohta. Marek ütleb, et ta teeb nalja kui ütleb, et ma käin liiga palju väljas. Mina arvan, et ta ei tee nalja ja solvun. Sinuga ei saa rääkida, sa solvud iga asja peale, nähvab Marek. Aga see ongi solvav kui sa heidad ette, et ma tööasjus kodust eemal olen ja siis kodus olles sõbrannadega linnas kokku saan, vihastan mina ja kõnnin minema. Näed, sinuga ei saa rääkida! Ja nii me vaidleme. Mossitame. Tülitseme. Solvume. Täitsa lõpp kui väsitav ja tüütu see on. Ma olen kuulnud, et igas abielus tuleb paratamatult ette kriis. Kas see on meie kriis? Kaua see kestab? Millega lõpeb? Kuidas sellest üle saada?
Ma ei taha, et me oleme nagu kass ja koer, aga praegu ausalt, me oleme.
