Kell seitse hommikul. Vihma sadas. Väljas oli hall ja kõle. Öö otsa oli vihma sadanud. Kas teine päev tuleb tõesti vihmane ja kole? Ma panin selga teksad, kampsuni ja oma ustava valge Didriksonsi. Sõitsin Kärdlasse. Ja hakkasin esimese asjana riideid vahetama. Palav oli. Ei paistnud küll lauspäike, aga ilm ei olnud enam sugugi hall. Isegi kui vahepeal tibutas või ladistas korraks tugevamalt, oli kogu aeg pilve tagant näha päike. See päike saatis meid terve päeva! Vihma sadas vaid siis kui me olime ühest kohvikust teise sõitmas. Meil oli ilmaga selline kokkulepe.

Teise päeva võtavad minu jaoks kokku kaks märksõna – harmoonia ja armastus.  Päris elus. Ehedalt minu ees. Ilma sotsiaalmeedia. Filtrite. Hastag´ideta.

Tundub, et ka inimesed muutuvad sel saarel automaatselt sõbralikuks. Krüsteni Hoowikus jooksin ma kokku oma treeneriga. Trennis on ta üks hirmuäratavalt kuri naine, kelle sõna ma pean kuulama ega julge vastu midagi öelda, aga siin Hiiumaal oli ta nii tore ja sõbralik. Nagu päris inimene, kes sööb päris toitu ja joob päris veini. Okei, ma tegelikult teen nalja. Angela ei ole üldse kuri, lihtsalt tore oli näha, et need übervormis treenerid on ka ikka lihast ja luust tavalised inimesed. Aegajalt.

Ja need toidud. Ma ei liialda. Mul jääb sõnadest lihtsalt puudu ja seepärast ütlen ma ebaoriginaalselt, et sõin maailma parimat pasteeti, maailma parimat linnupiimakooki ja maailma parimat paella´t. See viimane oli kirss tordil!

Ahjaa! Kui te olete mu Facebooki lehte nähes olnud šokis ööbimiskohast, kus me väidetavalt kaks päeva elama peame, siis andke mulle, kallid sõbrad, andeks. See on tegelikult Sarve Sadama vana tööliste maja, aga kiusatus teie kulul natuke nalja teha oli liiga suur.  Isegi Marek jäi uskuma ning ei teinud muud kui vaid ohkas kui ma talle sõnumitesse tolle pildi saatsin.  Samas, Sarve sadama lambakohvik ise oli vägagi autentne ja kihvt koht. Ööbida lihtsalt ei oleks tolles toas tahtnud. Peole oleks aga võinud jääda küll…