Selleks, et ma ei kõlaks väga küüniliselt, pean ma ausalt ütlema, et eelmisel aastal vaatasin ma “Armastust” vabatahtlikult ja lausa soovitasin ka teistel vaadata. Oli selline mõnus, üle vindi, telenovela moodi värk. Teistmoodi. Ida vaatas seda ja tema kõrvalt jäin esmalt jälgima, siis hakkas endal ka põnev ja lõpuks vaatasime kogu perega. Itsitasime küll ka vahepeal, aga ikka vaatasime, sest oli justkui Eesti oma “Vaprad ja ilusad”.

Selgus, et sarjale tehti ka teine hooaeg. Hakkasime põnevusega Go3-st vaatama ja kuigi ma olen kõik osad ära vaadanud, sest Ida jätkuvalt fännab ja see on meie oma ema-tütre “kvaliteet”aeg (Marek andis alla), aga vähemalt kolm viimast osa ma tundsin, et mul hakkab seda vaadates füüsiliselt valus. Pole siis ime, et Kuldar Kivi…Ah ei midagi, võib olla mõni teist vaatab, ei hakka ära spoilima.