Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.
Näiteid ühest eilsest jonnist.
Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”
Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.
Ida: “Minu ratas.”
Marek: “Minu auto.”
Mina: “Minu jope”
Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.
“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.
“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.
“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.
Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”
Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.
Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus. Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.
