Küpsisega kuradikese eemaldamine vol 2

Koostööpostitus

Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.

Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!

Kui tahate protseduurist täpsemalt aimu saada, siis sellest “Hooaja” saatest võite täpsemalt ise vaadata: https://kanal2.postimees.ee/video/lonelyPlayer?videoid=233250

Kes ma olen & kust ma tulen

Koostööpostitus

Juba paar aastat tagasi kui üks tuttav selle geenitestidest rääkis, tekkis mul vastupandamatu soov enda geene ka uurida, aga nii nagu minuga aegaajalt juhtub, siis ma muudkui mõtlesin, et homme, aga nagu näha sai “homsest” ülejärgmine aasta enne kui ma tegudeni jõudsin. Nagu oleks hullult suur ettevõtmine ja nõuaks metsikult aega. Tegelikkus on see, et testi tegemiseks ei pea kuhugi minema, vaid testi saab teha mugavalt kodust lahkumata. Geeniproovi võtmiseks vajalikud tarvikud saadetakse postiga otse kodusele aadressile või pakiautomaati.

Umbes kuu aega tagasi sai minu “homme” läbi. Testi tegemiseks vajalik DNA postiga saadetud ja jäin vastust ootama. Kui ma nüüd päääris aus olen, siis ega ma ei osanudki oodata, mida ma teada saan. Peale selle, et suure tõenäosusega saan ma teada, et olen ülekaaluline ja pean tervislikumaks muutuma, aga põnevus püsis. Ma lihtsalt olin testide kohta nii palju positiivset tagasisidet kuulnud, et tahtsin nüüd ise selles veenduda. Oma tulemused sain ma kätte eile, aga mingil põhjusel ei saanud ma meili telefonis avada ja nii pidin ma ootama, kuni lõpuks koju arvutisse sain. Avasin oma geenitesti vastused ja saate aru, ma jäin lugema nagu mingit põnevat raamatut. Iseenda kohta. Hahhaa, kui see pole edevus, siis mis on.

Okei, nali naljaks. Mida ma siis teda sain?

Kõigepealt Figuragen Weight geenitesti vastused, mis aitavad hinnata kaalutõusu ja rasvumise riske, leida geneetiliselt sobiva toitumisviisi ehk sobiva valkude, rasvade ja süsivesikute
osakaalu menüüs, teada saada ainevahetuse eripärad, hinnata treeningu vajadust ja mõju kehakaalule.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Umami maitse mitte-tajuja

Inimesed tajuvad nelja põhilist maitset: magus, hapu, soolane ja kibe, kuid on ka viies maitse umami.
Maitseretseptorid, mis nende maitsete taju eest vastutavad, võivad indiviidi8 oluliselt erineda. Umami maitse
retseptorit ak8veerib glutamaat. Süntee8list umamit kasutatakse laialdaselt Aasia köögis ja
valmistoitudes. Looduslikult leidub glutamaa8 lihas, kalas, seentes ja köögiviljades nagu spinat, seller, küpsed
toma8d, Hiina kapsas, aga ka rohelises tees ja fermenteeritud toitudes nagu juust ja sojakaste. Umami
tugevdab teatud maitsete intensiivsust ja suudab peita või parandada ka mõne toidu maitsevigu.

Genee2lise profiili järgi on sul madalam umami-tundlikkus, mis tähendab, et vajad selle maitse tajumiseks suurema glutamaadisisaldusega toite. Uuringud on näidanud, et madala umami-tundlikkusega inimesed võivad eelistada vähem liha ja neil võib üldiselt olla väiksem isu. Tervise seisukohalt on oluline veenduda, et
sööksid piisavalt kvaliteetset, vitamiinide ja mineraalainete rikast toitu.

2. Suur ülekaalulisuse risk, keskmine vööümbermõõdu suurenemise risk ja suur risk kehakaalu jojo-efektiks.

Sinu kehamassiindeks näitab, et oled ülekaaluline, aga mitte rasvunud. Sinu eesmärk peaks olema kaalu ja keharasva lisandumise vältmine. Genee2lise riski olemasolu ei tähenda, et oled ülekaaluliseks määratud, sest ala2 on olemas võimalusi kehakaalu langetamiseks. Kehakaalu alandamine võib aga Sinu jaoks olla raskem kui ilma genee2lise riskita inimestele. Sul puudub genee2line eelsoodumus rasva kogunemiseks kõhupiirkonda, kuid Sinu vööümbermõõt ning vöö- ja puusaümbermõõdu suhe pole kumbki tervislikus
vahemikus.

Testi lõpus olid minu vastustel põhinevad soovitused dieediks ja trenniks.

Järgmiseks Figuragen Health geenitest, mis nagu nimi ütleb aitab välja selgitada mitmete terviseprobleemide tekkeriske.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Kofeiinil on suur mõju mu unele. Veel kaks kuud tagasi jõin ma päevas umbes viis tassi kohvi kuigi ma seda absoluutselt ei vajanud (nii nagu ka esimese testi vastused ütlesid), aga ikka jõin. Tänaseks joon ma kohvi vaid hommikul ja seegi on pigem piim kohviga kui vastupidi. Kui meil kohvimasinat ei olnud ja ma üksi kodus olin, siis ma näiteks võisin päevi ilma kohvita olla, sest ma ei viitsinud kohvi teha, Marek alati imestas, kuidas see võimalik on. Selgub, et ma tegelikult ei vaja kohvi, polnudki laiskus, vaid geenid;)

Sinu genee)lise profiili järgi on kofeiini ergastav mõju sulle suurem ning tavaline mõõdukas kohvi tarbimine võib mõjutada Sinu une kvalitee). See tähendab, et kofeiini tarbimine võib põhjustada sagedasemat ärkamist öö jooksul ja vähendada une efek)ivsust. Lisaks mõjutab magamatus Sinu tähelepanuvõimet rohkem kui
teiste geenivariatsioonidega inimestel. Sinu genee)line profiil on seotud kofeiini aeglasema ainevahetusega. Sinu keha vajab kofeiini töötlemiseks rohkem aega, mistõ7u kofeiin püsib Sinu organismis
kauem ja ka kofeiini stimuleeriv toime on Sinu jaoks pikema-ajalisem. See tähendab ka seda, et tõenäoliselt vajad ja talud väiksemat kofeiini kogust.

2. Minu geneetiline profiil on seotud (vist pea kõikide olemasolevate) vitamiini puuduse suurenenud riskiga. A, B6, B9, D – vitamiin, raud, seleen, magneesium… Jah, Marek, sa teed õigesti, et mind hommikuti D-vitamiinidega taga ajad. Võid sinna julgelt juurde lisada kalamaksaõli ja kõik muud olemasolevad vitamiinid. Kaltsium ja luutihedus olid vist suht vähesed, mis selles loetelus korras olid.

Sinu genee)line profiil on seotud D-vitamiini puuduse suurenenud riskiga. Sul on soovitatav D-vitamiini taset veres kontrollida. Hea tervise tagamiseks peab see tase olema 30-40 ng/ml. Ilmselt on Sul vaja D-vitamiini toidulisandina juurde tarbida.

3. Hüpertensiooni suurenenud risk ja suur soolatundlikus. Oleks vist aastaid (mitte vaid paar) tagasi juba pidanud oma geene ja tervist uurima, siis võib olla ei oleks ma kilode kaupa soola endale sisse ajanud ja ei sööks praegu vererõhu rohtusid. Stressi olen ma viimase aasta jooksul kordades vähendanud. Teadlikult. Soola ja vererõhuga hakkasin tegelema paar kuud tagasi.

Sinu geenid on seotud soolatundlikkusega. See tähendab, et sul on genee)lineeelsoodumus kõrgenenud vererõhu tekkimiseks liigsel soola tarbimisel. Sul esineb mitmeid geenivariatsioone, mis on seotud suurenenud riskiga kõrge vererõhu tekkeks. Oluline on järgida tervislikku eluviisi: loobuda suitsetamisest,
ülekaalulisuse korral alandada kaalu, piisavalt liikuda, toituda tervislikult ja vähendada stressi.

Lõpetuseks Figuragen Sport geenitesti vastused, mis aitavad leida sobivamad treeningud, hinnata vigastuste tekkeriske ja taastumisvõimet ning psühholoogilisi eeldusi spordiga tegelemiseks. 

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Geneetiliselt mittesportlik. Ma olen küll noorena spordiga tegelenud, kuid silmapaistvate tulemuste puudumisel ma väga agaralt sellega tegelenud ei ole. Testi vastuste järgi võiks mulle vist kõige paremini sobida jõutreening. OMG.

Sinu geeniprofiil on seotud keskmise vastupidavuse tasemega. Sinu keha reageerib aeroobsele treeningule keskmisel määral. See tähendab, et eeldused vastupidavusaladega tegelemiseks on head, kuid mi6e nii head, kui mõne eri8 heade eeldustega inimese puhul. Tõenäoliselt on sulle omane veidi suurem rasvaprotsent ning selle vähendamine on keerulisem kui nendel inimestel, kellel on soodumus suuremale keha rasvavabale massile, kuid kindlasti ei ole see võimatu. Jõutreeningu tulemusel on Sul lihaskasv suurem ja kiirem kui paljudel teistel. Enamik spordialasid on sulle sobilikud, sealhulgas ka näiteks kulturism ja fitness, eriti kui järgida sobivat toitumiskava.

2. Stressiga toimetulekult muretseja. Ja ma ise olen arvanud, et mul on hea stressitaluvus.

Sinu geeniprofiil on seotud väiksema valulävega ning oled erinevate stressorite suhtes tundlikum. Stressisituatsioonides Sinu võimekus langeb, kuid Sul on jällegiparem kognitiivne võimekus pingevabas keskkonnas.

Testi lõpetuseks olid soovitused mulle sobivatest spordialadest, energiakulust, kehatüübist, praktilised soovitused keha kompositsiooni muutmiseks jne.

Palju õnne! Sul on väga hea geeniprofiil, mis soodustab keha kompos8tsiooni muutmist. Sinu kehamassiindeks aga näitab ülekaalulisust ning eesmärgiks on kehakaalu langetamine. Oluline on mõista, et kehamassiindeks ei mõõda otseselt keha rasvaprotsen8. Suurema lihasmassiga inimesed (näiteks sportlased) võivad sageli langeda ülekaalulisuse kategooriasse, kuigi tegelikult ei ole neil liigset keharasva.

Ma tõin siin testi vastusest välja vaid killukese, sest ilmselgelt ei ole teil huvitav seda lugeda, minu endal aga oi oi kui huvitav ja kohati ka valus, ma tõin need näited siia, et saaksite aimu, mida geenitesti vastused räägivad. Ja nad räägivad palju, väga palju! Ehk siis ma siiralt soovitan teil ka need testid teha. Nagu öeldud mul endal oleks väga hea meel kui ma oleksin neid teste tunduvalt varem teinud, aga samas parem hilja kui mitte kunagi. Veel paar aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et ma oma tervisele hakkan niimoodu rõhku panema ja jälgima, mida ma teen, mida ma söön, millised on mu soodumused ja kuidas ära hoida 40+ mammistumist.

Võib olla te ütlete, et testid on kallid. Sellele on mul vaid üks vastus – kallis on see, mis on ümber kaela ja tervisele hinda külge panna ei saa. Klišee? Võimalik. Kuid tõsi. Kniks ja kraaps, geenitestid.ee, mul on esimest korda elus silme ees konkreetsed uusaastalubadused.

NB! Kood EVELIIS15 annab 15% soodustust hinnas.

“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”

#koostööpostitus

Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .

Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.

Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.

Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.

Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.

@estonianwithabackpack konto varastati ära, ma ei tea, kas saan selle tagasi. Kui tunnete mu IG elust puudust, siis – @hippie.hippie.milkshake on mu uus konto.

Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.

Tätoveeringu eemaldamine – kui hirmus tegelikult?

Koostööpostitus

Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?

Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.

Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.

Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega

Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.

Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.

Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?

Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.

Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.

Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.

Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:

  • Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
  • Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
  • Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
  • Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
  • Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
  • Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
  • Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.

27 = 24

Kas te olete mõnikord tundnud, et päev on liiga lühike? Et ööpäevas peaks olema rohkem tunde? Ja te olete pidevalt väsinud? Teate, miks? Scandinavian Trend Institute palus inimestel kirja panna, mida nad 24 tunni jooksul teevad ja said vastuseks, et inimesed mahutasid ööpäeva sisse 27 tunni jagu töid ja toimetamisi. Kolm tundi rohkem tegevusi kui on terves ööpäevas! Aga kui nendelt samadelt inimestelt küsiti, mida nad teeksid, kui saaksid ööpäevale juurde 3-4 tundi, kas te arvate, et nad vastasid, et nad teeksid rohkem tööd, käiksid rohkem koosolekutel? Ei, mitte keegi ei vastanud seda. Mida nad siis vastasid? Suur osa vastas, et nad ei teeks mitte midagi. Või magaks.

Seepärast ongi üks kaheksast megatrendist, mis iseloomustab tänapäeva moodsat tarbijat, une renessanss. Magamisest ja heast unest on saanud uue aja staatuse sümbol. Kui püüda seda natuke lahti seletada, siis saab teha vahet vanal ja uuel luksusel. Vana luksus tähendas seda, et see oli kättesaadav vaid vähestele, vaatasid inimest, kes kandis kallist käekella ja tahtsid tema moodi olla. Uus luksus on kättesaadav palju rohkematele, kuid seda ei pruugita mõista, sest püüame 24 tunni sisse mahutada 27 tundi ja ei suuda keskenduda. Kes meist ei oleks kunagi öelnud, et mul/tal on kuldkala keskendumise võime. Kuldkala keskendumisvõime on üheksa sekundit. Moodsa inimese keskendumisvõime kaheksa.  Kallis käekell ei kao ka kuhugi, aga see ei ole enam see luksus, mille poole inimesed püüelda tahavad. Uus luksus on vaikus, rahu, magamine, vaimsele tervisele keskendumine.

img_1679

Väsimus on see, mis tapab. Ma mõtlen seda sõnasõnalt. Kolm ööpäeva magamata ja inimene on valmis kõigeks, ütle vaid, mida vaja teha on. Kümme ööpäeva ja keha lülitub välja. Hetkel mõistan ma seda rohkem kui muidu ehk mõistaks. Ma olen nohu tõttu olnud magamata kuus ööd, päeval käinud tööl ja jõudnud ka ühele päevasele välisreisile. Mu keha on kurnatud. Ainus, millele ma hetkel, lennujaamas lendu oodates mõtlen, on mu oma magamistuba, mu oma voodi, mu oma madrats. Mu kurikuulus Napsie madrats. Teate, miks ma selle eriti välja toon? Ma magasin aastaid kehval madratsil (siis seda muidugi aru saamata) ja kui ma ei oleks neid napsie´sid, mis meie majja kolisid, kingiks saanud, siis täna, peale megatrendide ettekannet, ma läheksin ja ostaksin endale selle paganama madratsi kohe, sest täna saan ma aru kui oluline hea uni on. Ma ei ole ainus. Olete te tähele pannud, kuidas kodukujundamise trendid on muutunud. Elu on köögist kolinud magamistuppa ja vannituppa, selles mõttes, et me panustame rohkem just nende ruumide, kus me saame puhata, vaikselt olla, omaette, sisustamisele. Kui te ütlete mulle, et ei saa madratsit osta, sest see on kallis, siis ma küsin teilt vastu – kui palju aega veedate te oma autos? Aga oma voodis? Palju te kulutate oma autole? Ja palju oma madratsile? Kummast teie (vaimsele) tervisele rohkem kasu on? Ilmselt on vastus, et madratsist.

Tänapäeva megatrendide valguses teevad ilma ja on edukad need brändid, kes suudavad meile pakkuda head und ja luua meile magamistoalaadsed universumid. Maailmas on aina populaarsemaks muutumas nö unebaarid.

Capture

Minule ei ole veel unebaari vaja läinud, mulle on hea une universumi loonud mu oma Napsie. Imet muidugi ei tee, et kui on nohu ja hingata ei saa, siis ikka ei saa magada ka, aga muidu tavaolukorras ma mõnikord ei kuule isegi seda, et Marek norskab. Selgus, et norskan hoopis ise.

Postitus on sündinud insipreerituna Louise Byg Kongsholmi “Kaheksa megatrendi, millest sa ei taha ilma jääda” ettekandest, mida ma täna kuulasin+ koostööst Napsiega. Kui sulle tundub, et sa tahaksid ka nüüd olla trendikas ja une renessanssist osa saada, siis veebruarikuus annab kood EV102 sulle madratsi ostust allahindlust 102 eurot. Ma soovitan seekord oma eelarvamus reklaami suhtes alla suruda, minna nende kodulehele, soetada endale uus madrats (allesjäänud raha eest mitte osta juurde asju, vaid elamusi) ning lasta vaimul puhata. Muidugi on teil madratsi asemel palgata endale ka hea une treener, mis samuti on tõusev trend, aga ma soovitaks esialgu panustada magamistuppa. Tundub efektiivsem.

 

Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal  ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine.  Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

“Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.”

Kui ma olin laps, siis meil olid olemas pidupäeva nõud, mida kunagi kapist välja ei võetud, sest ükski päev polnud piisavalt eriline; meil olid pidupäeva noad-kahvlid, mida kapist välja ei võetud; meil oli palju asju, mis olid mõeldud vaid erilisteks puhkudeks, mis suure tõenäosusega kunagi kapist päevavalgust ei näinudki. Kui ma Tallinnasse kolisin, tahtsin ma emalt neid “pidupäevanõusid” endale. Ema raputas pead ja ütles, et hull oled või, need on pidupäevaks. Läks mööda üle kümne aasta (ilma ühegi piisavalt piduliku sündmuseta, et ma oleks neid kapist väljas näinud) kui ema lõpuks need oma kolimise käigus mulle andis. Esimese hooga panin ma ka need kappi ära, sest tegu on ikkagi pidunõudega, aga hetkel, mil ma kapi lahti tegin, mõtlesin ma, et ei, ma ei lähe traditsioonidega kaasa. Iga päev võib olla pidupäev! Milleks oodata. Nii me söömegi igapäevaselt ema pidupäevataldrikutelt ning mu lapsepõlves kallimaks kui kullakoormad hinnatud välismaalt toodud (vist hõbedast) söögiriistadega. Kõlan nagu reklaam, aga me oleme lihtsalt seda väärt.

Nii on ka riiete ja jalanõudega. Kes mäletab, see mäletab, et suurt midagi vanasti saada ei olnud ning välismaalt saadud uhkemad asjad pandi kappi erilisi sündmusi ootama. Mitu korda pidi onu Oskar mulle pakke saates juurde märkima – “hakake kohe kasutama, ärge oodake erilisi hetki!”. Nõukaaja inimese harjumused olid visad kaduma ning nii mitmedki popid talvesaapad jäid erilisi hetki oodates mulle väikseks. Ma ei tea, kas see ongi mingi nõukaaja taak või mis värk meil nende eriliste hetkedega ootamisega on. Kas ma peaksin selle imelise satiinist hommikumantli kappi panema erilist aega ootama või tohin ma end igal hommikul kohvi juues hommikumantli nime väärilisena (Queen) tunda? Ma valin viimase.

8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb

Sugar Skin Queen hommikumantli leiate Pesubutiigist SIIT

Sugar Skin on Pesubutiigis uus bränd Lätist ja minu arvates on nende pesu näide sellest, et lihtne (ja mugav) saab olla superseksikas. Vaadake ise! Lätist ikka tuleb häid asju – Madara, Stenders, Karums,  Positivus,  nüüd siis Sugar Skin… Ei saa me läbi Lätita. Mulle meeldib. Mulle on Läti alati meeldinud.

79804226_804305233354301_4781989898439622656_n.jpg

Lugesin hiljuti ühest foorumist aluspesu kohta, kus naised arvasid, et igapäevaseks kandmiseks sobivad viieeurosed aluspüksid, aga pidulikumate puhkude pesu on siis natukene kallim. Milline on piisavalt eriline hetk selleks, et kanda ilusat aluspesu? Minu jaoks on eriline hetk iga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Jah, eks muidugi on mu pesusahtlis ka nii öelda argisemaid komplekte, kuid mitte miski ei keela mul selga panna kaunist pitspesu sinisel esmaspäeval. Keegi kirjutas seal, et eriline pesu on vaid suhte alguses oluline, et hiljem lähed ikka üle mugava puuvillase aluspesu peale. Ma ei saa aru. Seksikas, kaunis ja mugav ei tohiks olla sõnad, mis ei sobi ühte lausesse. Kui seksikas ei ole teie arvates mugav, siis te lihtsalt olete vale pesu kandnud. Sugar Skin pesu nägite ju? Oli seksikas? Tundus juba pildult mugav? No vot. Mulle tuleb meelde ka üks inglisekeelne tsitaat: “When do we put on the lingerie? Always at the beginning of the relationship – first couple of months, strutting around the bedroom wearing a teddy. Yeah, six months later, you’ve stopped shaving your legs and you look like a teddy.

Mina ei ole sellega nõus. Kaunis pesu ja enda eest hoolitsemine muudab enesetunde paremaks ka kõige halvemal päeval. Ja kust enesekindlus pihta hakkab? Ikka seestpoolt.

79279224_456571521608133_2639701060628774912_n (1)

Võrratu Ewa Bieni Majuna rinnahoidja on pärit SIIT. Majuna püksikud SIIT.  Kui punane tundub liiga julge, siis vaadake seda Carla komplekti. Jumalik!

Mina ei ole nõus selle väitega, mida naised tihti ütlevad – et nüüd mul on lapsed ja keha ei ole “instabeibelik”, et mul ei ole aega, võimalust ega vajadust seksikas olla. Ilus pesu ei tähenda vaid seksikust, aga enesekindlust ja sisemist glamuuri. Öelge mulle, millisele naisele seda vaja ei oleks? Me kõik tahame seda ja oi kui hea on tunda end enesekindlalt isegi kui välja paistad nagu keskpärane koduperenaine (endast räägin, ikka endast;)

Mul on nii naistele kui meestele mõned soovitused ka siia lõppu.

NAISED:

  • Minge liituge Pesubutiik uudiskirjaga ja juba aasta lõpus loositakse kõikide liitujate vahel välja üks komplekt teie enda valikul.
  • Põletage küünlaid, kasutage head voodipesu, kandke edevat pesu. Ärge hoidke seda kõike erilisteks puhkudeks. Täna on ka eriline.

MEHED:

  • Kui te ei tea oma naise pesu eelistusi ja suurusi (aga miks ei tea?), siis teie elu on Pesubutiigis lihtsamaks tehtud kinkekaartide näeol. Uskuge mind, see on üks pagana hea kingitus! Kinkekaardid leiate siit.
  • Naistele meeldib kanda aluspesu. Probleem on selles, et te tahate selle liiga kiiresti seljast ära kiskuda. Kui naisel on seljas ilus pesu, siis laske meil viis minutit end selles seksikana tunda. Kiiret pole;)

Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Alles ma käisin vaatamas “See laps” etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma  saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja  ema!) ja nüüd siis “2+2=22” tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin tutvustust ja tundsin kohe, et see etendus kõnetab, aga et see selliseks elamuseks kujuneb, seda ei osanud oodata. Ma armastan tantsuetendusi, aga kui te küsite minult, millal ma viimati mõnda tantsuetendust vaatamas käisin, siis ma jään vastuse võlgu. Aga see selleks.

Tuleme selle konkreetse etenduse juurde. Oota, ei, räägime kõige pealt eilsest koolitusest, mille teemaks olid reeglid. Reeglid peavad olemas olema, kõik oleme nõus. Aga millised on reeglid? Kes need reeglid kehtestab? Millised reeglid on olulised? Millised näägutamine? Kas reegleid tuleb jälgida? Mis saab siis kui reegleid ei järgi? Kas reegleid võib järgida ka hiljem ja teistmoodi? Teha oma reeglid? Kas reeglite sees saab olla õnnelik? Kas te vanemana olete kunagi mõelnud kui palju käske me lastele anname?

Mina tänu eilsele koolitusele tean. Täiskasvanu annab lapsele poole tunni jooksul 20-40 käsklust. Kas te kujutate seda ette! Pooled neist on täiesti jaburad. Näiteks “ole ettevaatlik” kui laps kallab mahla. Mida see tähendab? Laps tahaks sõna kuulata, aga ta ei saa aru, mida see tähendab. “Ole ettevaatlik” tähendab nii palju asju. Mida see selles kontekstis tähendab? Meie, täiskasvanuna, teame, aga laps? Miks me ei ütle “hoia pakki kahe käega”? Selge ja loogiline, aga me saadame lastele pidevalt segaseid sõnumeid ja vihastame siis, sest nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse. Reeglid ja ootused.

“2+2=22” oli nagu selle koolituse piltlik – puust ja punaseks- näide. Kõik oma kohtadele! Kiiresti! Tempo tempo! Ärge jookske! Kuhu te kiirustate! Mängige! Ärge möllake niimoodi! Istuge rahulikult! Miks te niimoodi diivanil istute! Minge ometi välja! Ärge jookske! Ärge kukkuge! Miks sa telefonis istud? Telefonile peab vastama! Naerata! Mida sa unistad? Ütle tere! Sul on veel palju õppida! Mõtle oma tuleviku peale! Mis sinust küll niimoodi saab?  Kas pealtvaatajad tohivad istuda koos näitlejatega laval? Aga miks nad siis seal istuvad? Miks nad ei ole omal kohal. Tempoga! Aga ärgu jooksu! Zuga ühendatud tantsijad toovad kõik need küsimused ja mõtted vaataja ette. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.

See on ühtepidi humoorikas, aga ka mõtlemapanev ja mu jaoks isegi natuke häiriv, sest need reeglid, need reeglid – sa oled siis hea/andekas/tubli/sotsiaalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritud kui sa teed nii nagu keegi on kunagi välja mõelnud ja mida kõik siiani kahtluse alla seadmata järgivad – on mu jaoks päriselus häirivad.  Mulle tulid meelde kaks asja: kui hinnata kala tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll ja ahvid, kes peksid puuri tulnud uusi ahve, kes ronisid uudishimust redeli otsa, nii kaua, kuni ükski uustulnukas redeli otsa ronida ei julgenud. Keegi ei teadnud miks, aga kõik teadsid, et nii ei tohi. Jagh, üks 50 minutit kestev tantsulavastus, mis on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, paneb sügavaid mõteid mõtlema ja analüüsima eelmise päeva “heade vanemate” koolitusel kuuldut.

Ma käisin lavastust vaatamas koos Idaga. Me mõlemad nautisime. Miks see etendus kõnetab samaaegselt nii 6-aastast kui 38-aastast? See on väga lihtne. ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika. Dramaturg Andri Luup ütleb: “Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.” )Soovitan lugeda kogu intervjuud siit!)

Ja edasi soovitan ma teil lavastusele kohe piletid ära osta. Te ei saa muidu teada, mida tähendavad read:

Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.
Ma teen oma mängureeglid.
Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan.
Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles.
Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu.
Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun.
Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.
Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.

Veenilaiendid ja maksaplekid

“Nii, nüüd on kõik, nüüd olen ma ametlikult vana,” oli mu esimene mõte kui Estonian Vein Clinic mind veenilaiendite diagnostikasse kutsus. Alles leidsin ma oma otsmikult “Gorbatšovi laigu”, mis meenutas mulle vanainimeste maksplekki ja nüüd siis veenilaiendid. “Kas see ei ole mitte 80-aastaste vanaemade teema,” mõtlesin ma ja tahtsin viisakalt eitavalt sellele kutsele vastata. Siis aga jäin mõtlema, et “maksaplekk” osutus ju ka kõigest pigmendiks, mille sai ipl raviga eemaldada ja keegi ei ole ju mulle öelnud, et minu vanuses naistel raudselt on veenilaiendid, vaid see oli kutse, et teha selgeks, millises seisukorras mu jalad on. Enimlevinud müüt muide ongi, et veenilaiendid on seotud vaid vanusega. Tegemist on esiteks päriliku eelsoodumusega haigusega. Näiteks on inimesel risk veenilaiendite tekkeks ligi 90%, kui tema mõlemal vanemal esineb veenilaiendeid (Emme?)  Riskifaktorid lisaks vanusele on naissugu (aitäh! rasedus, menstruatsioon, veenilaiendid, mida veel?), pikalt seismine, suitsetamine, ülekaalulisus, rasedus, pikk kasv, mis kõik soodustavad haiguse avaldumist.

Ühesõnaga tundsin ma, et ma võin oma 38aastased jalad veenikliinikus diagnostikaks ja targemaks saamiseks letti visata küll. Mul on hea meel, et ma seda tegin. Miks? Ma sain hästi palju targemaks ja selles mõttes ka valehäbist lahti, et kui ma peaksin oma jalgadel nägema tulevikus veenilaiendeid, siis ma mitte ei püüaks neid varjata, vaid ma teaks, et on olemas ravi. Minu jalgadel ei olnud veenilaienditest haisugi (ptüi, ptüi, ptüi!), kuid ka korras jalgadega on soovitatav siiski paari-kolme aasta tagant seda kontrollida lasta. Pole mõtet oodata kuni probleem on olemas või lausa suur kui seda kõike saab leevendada ning ravida tunduvalt lihtsamini.

IMG_7640.jpg

Kui ma hiljem sellest diagnostikast ka oma sõprade ja tuttavatega rääkisin, siis oma üllatuseks sain ma teada, et päris paljud neist olid veenilaiendite ja nende raviga juba kokku puutunud enne 30. eluaastat. Vot sulle siis vanainimeste haigust! Üks sõbranna (ja ka arst, kelle vastuvõtul ma käisin) rääkisid, kuidas veenilaiendite ravi käis varem veenide väljatõmbamise abil ja tegu oli siiski üsna ebameeldiva protseduuriga, millest taastumine võttis omajagu aega (ei üllata üldse, sest juba jutt sellest kõlas ebameeldivalt ja valulikult). Nüüd aga on õnneks keskendutud veenilaiendite sulgemisele seestpoolt, kasutades selleks peamiselt kas liimi, raadiosagedust või laserit. Liim on kõige uuem ja vaieldamatult ka kõige mugavam ravimeetod veenilaiendite ravis – puudulik veenitüvi suletakse väikeste liimikogustega. Seda ravimeetodit kasutades ole vaja teha anesteesiat – tehakse vaid üks nahka tuimestav süst liimikateetri sisseviimiseks suletavasse veeni sääre keskosas. Seejärel liigutakse mööda veeni sondiga kubemeni ning puudulik veen suletakse valutult liimiga kogu ulatuses. Kuna antud meetodi puhul ei kasutata veeni sulgemiseks kõrget temperatuuri ega füüsilist jõudu, jäävad ära lisaks verevalumitele ka närvivigastused, mida klassikalise operatsiooni korral aeg-ajalt esineb. Liimi kasutamise puhul puudub ka vajadus kanda protseduurijärgselt kompressioonsukkasid, mistõttu on see üheks valikmeetodiks suvisel perioodil. Ka füüsilise koormuse osas ei ole liimi korral piiranguid.

Veenilaiendite ravi on tänapäeval nö walk-in-walk-out protseduur. See tähendab, et patsient tuleb raviasutusse omal jalal, veedab seal maksimaalselt kaks-kolm tundi ning lahkub sealt kohe pärast protseduuri, samuti omal jalal. Protseduuride käigus nahalõikeid ei tehta – patsiendid ei pea veenikomusid armide vastu välja vahetama. Kuna igapäevaste tegevuste juurde saab naasta koheselt, siis puudub vajadus töölt eemalviibimise järele.

Enam ei tundugi nii ebameeldiv protseduur ehk siis pole vaja karta ja diagnostikat (ja vajadusel ravi) kaugesse tulevikku edasi lükata. Teate, mis on naljakas? Kui ma olin 20, siis ma mõtlesin, et ahh, 40-aastaselt ei ole mingit vahet enam, milline ma välja näen. No tundus lihtsalt nii kauge tulevik ja ekstreemne vanadus. Täna mõtlen ma, et tahaks ikka 70-80-aastaselt ka kobe välja näha. Ja just sellest vanusest mäletan ma vanaemade sõbrannade koledaid veenilaiendites jalgu. Seda kavatsen ma igal juhul vältida. Eriti kui see tänapäeval ka nii lihtsaks on tehtud.

IMG_5799

Veenilaiendite ravi algabki täpsest diagnoosist ja vajalikest uuringutest. Estonian Vein Clinicus  luuakse haiguse ulatusest ülevaade kasutades selleks ultraheli. Ultraheli on tervisele ohutu ning selle käigus ei kasutata nõelu-kanüüle ega ioniseerivat kiirgust, nagu röntgenuuringutel. Uuringu käigus mõõdetakse ära peamiste pindmiste veenide, diameetrid. Hinnatakse vere tagasivoolu ja selle kestvust veenides. Lisaks kaardistatakse ära puudulikud ühendusveenid süvaveeni- ja pindmise veenisüsteemi vahel. Kontrollitakse ära süvaveenid ning veendutakse, et kusagil trombe poleks. Varikoosi korral võimaldab ultraheliuuring anda täpse ülevaate, kust ja mis põhjusel veenilaiendid on tekkinud, milline veen on puudulik. Ultraheliuuring on valutu protseduur ja kestab orienteeruvalt 15-20 minutit. Uuringu ajal seisab patsient püsti selleks ettenähtud alusel. Arst kannab patsiendi jalale veidi spetsiaalset geeli, mis võimaldab ultrahelilainetel tekitada kujutise uuritavast piirkonnast.

Konsultatsioon + mõlema jala Duplex ultraheli diagnostika maksab 79 eurot. Ravi hinnakirja leiate siit.

Täna on üks selline natuke-pahatuju-päev

Mäletate ma mõnda aega tagasi kirjutasin, et hinges oli rahutus ja et vajan ilmselt uusi algusi. Ma ei olnud päris kindel, mida ma selle kõige all mõtlesin, aga mingil hetkel sai mulle selgeks, mis mind närinud on. Ma ei hakka sellest kõigest (hetkel veel) rääkima, aga see teadmine tegi mind natukene kurvaks. Vana mina oleks pea ees vette hüpanud, aga uus mina (või alalhoidlikum mina?) oli kahevahel. Ma kaalusin ja mõtlesin ja nuputasin. Olin hirmul ja kurb ja väsinud.

Natuke tuli see aeg meelde kui trööstiplaastrid mulle esimest korda tunneli lõpus valgust näitasid. Siis ma olin muidugi tunduvalt hullemas olukorras – raskes depressioonis, aga natuke samuti ennast ära kaotanud. Paar päeva tagasi kui ma mööda Edinburghi jalutasin, tundsin ma sama tunnet, et ma olen kadunud. Ja ma tulin tagasi, võtsin kokku julguse ja langetasin otsuse. Ühtepidi ei teinud see mind sugugi rõõmsamaks, pigem tekitas kerge masenduse tunde, aga teistpidi tundsin ma, et olen õigel teel olemas mina ise.

72588372_724827447981347_1665613125119901696_n

Vahepeal lahvatas influencerite maailmas järjekordne draama. Ma jõudsin selle peale mõelda vaid nii palju, et kas inimesi tõesti huvitab nii palju virtuaalmaailm, et üksteisega sõdida. Ütlen ausalt, et mulle tundub, et minu ja ühe tuntud blogija sõdimised tunduvad selle kõrval ikka väga hädised ja suvalised. Milleks sellised sõdimised ja draamad? Jõudsin vaid järeldusele, et mind huvitab pärismaailm tunduvalt rohkem. Hea on olla hobiblogija, kes ei ole sunnitud midagi tegema, vaid kes saab teha seda, mida tahab.

Ometigi oli mul hea meel, et Cuddlingsi väike reklaamikampaania just eile ja täna välja tuli. Mulle tundus, et ma (ja võib olla maailm üldse) vajab täna natuke trööstiplaastrite abi!

72229200_448265625806088_1996297400022934065_n

Foto: @carolyrohela

Hetkel on cuddlings.ee e-poes kampaania, mille raames Cuddlings annetab 50% maksumusest Lastefondi abivajajatele. Selleks, et  kampaaniat toetada, mine vaata kodulehele ja saadki teha head nii lastele, kes abi vajavad 🖤Lisaks trööstiplaastrid peaksid igas peres olema, et kurval ajal lohutust pakkuda ❤️

Imelise, muinasjutulise päisepildi eest tänan andekat blogihaldjat Britti. Aitäh sulle!