Born hostess

August 6, 2019August 6, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Ilmselt olete te seda blogi lugedes aru saanud, et mulle täiega meeldib kui majas on inimesi ja elu. Selline omamoodi segasummasuvila, kus kõigil on lõbus, aga kõik saavad samal ajal ka puhata ja akusid laadida. Seepärast oligi meie jaoks peale Norrast tagasi kolimist kui me maja airbnb-s välja üürisime, loomulik sellega jätkata ka siis kui me ise majas elame. Kriitikat olen ma muidugi kuulnud. Kuidas ma julgen ja kuidas ma usaldan ja kas ebameeldiv pole. Eks sellega ongi nii, et osadele sobib ja teistele mitte, mõned on sellised suhtlejad ja otsivadki teistmoodi ööbimiskogemusi, mõnel tuleb kananahk peale kui mõtleb, et majas on võõrad inimesed. Mulle meeldib mõelda, et inimesed on siiski ilusad ja head ning samamoodi olen ma endale selgeks teinud, et kui keegi peaks meie lahkust kuritarvitama, siis ainuke, mis meie kodust saab kaasa võtta, on asjad. Mul ei ole asjadest kahju. Ja mõelge ise, ma sain Satuga tuttavaks raudteejaamas, ta usaldas peale paari õhtusööki mulle oma koduvõtmed, paroolid ja lasi mu oma ellu, ilma et ta oleks mind üldse rohkem teadnud kui see, mis mulje me jätsime. Tema õpetas mulle usaldust.

Hiljuti oli meil majas viis päeva Ameerika päritolu kirjanik. Ta oli nagu sõber, kes on külla tulnud, me käisime koos linnas, restoranis, poes, jõime koos veini ja pläkutasime, tegime plaane, kuidas me majad ühel suvel ära vahetame ja kuidas me teda Seattle´is külastame. Ta oli üks selline külaline, kes tuletas mulle meelde, miks me airbnb-ga tegelema ja miks mina kaugemale unistan. Kui ta lahkus, kirjutas ta meile arvustuse, et “Eveliis on sündinud võõrustaja” ja selle pika sissejuhatusega just sellest ma tahangi rääkida.

See ei ole esimene kord kui ma seda kuulen. Ausalt. Aga ma ei kirjuta sellest selle pärast, et enda saba liputada, vaid sellepärast, et see ajab mind naerma. Mu meelest olen ma ausalt üks kõige kehvem võõrustaja üldse. Näiteks samal päeva kui oli laulupeo rongkäik, kutsusin ma meile külalised. Nii siis juhtuski, et selleks ajaks kui me ise koju jõudsime, olid külalised juba laua katnud ja ootasid meid hea ja paremaga. See on meie majas tavaline. Eelmisel aastal jõudsin ma Tallinna maratonilt koju alles siis kui külalised olid juba majas ja kammkarbid taldrikul ootamas. Või siis tulevad meile külalised ja meil pole nende jaoks aega. See tähendab kui inimesed jäävad meile pikemaks, siis me toimetame oma tegemisi ja külalised peavad ise hakkama saama. Siiani ei ole keegi muidugi kurtnud, sest meie majas ongi mõnus lihtsalt lebotada, olla ise ja oma mõtetega, tunda end nagu omas kodus. Suur on tõenäosus, et meie külalised teevad meile ka süüa. Mitte vastupidi. Ausalt on olnud ka sellised kordi, kus mina vahin diivanil Netflixi, Marek niidab muru, Ida ajab ülemist korrust segamini ja külalised teevad süüa.

Või koristavad.

Sel nädalavahetusel olime me kodust ära ja ma ei tahtnud, et Hugo üksinda oleks. Mõtlesin, et pakun sõpradele, kas nad ei tahaks seal olla. Õnneks tahtsid. Natuke tundsin piinlikust, et jätsin neile segamini maja, aga ausalt, suvi on nii pööraselt kiire aeg, et ei jõua lihtsalt kõike. Mõnikord tuleme töölt koju ja teame, et peaksime hakkama maja värvima, terassi ehitama, sisetöödest ja koristamisest rääkimata, aga keerame lihtsalt teleka ette pikali. No ja nii ma oma sõpradele segamini maja võtmed jätsingi.

Pühapäeva hilisõhtul tulime koju. Kapis ootas meid võrratu õhtusöök, joogid, vaasides olid värsked lilled, mind ootas üllatus ja koristatud kodu. Nägi tunduvalt parem välja kui see, mis ma neile jätsin. (Igaks juhuks mainin, et ei ei jääks valemuljet, et otseses sealaudas ei ela me kunagi, aga tolmukiht on raamaturiiulitel suviti küll.) Eile õhtul peale poeskäiku panin asju sügavkülma ja just see hetk kui ma olin seda jalaga kinni löömas, sest see on meil sada aastat nii jääs olnud, et teisiti ei sulgu, mõtlesin ma, et oot-oot, see läks niisama kinni. Kutsusin Mareki kööki. “Jaa, ma tean, et see on jääs,” vastas ta sama tülpinult kui ma talle vastan kui ta mulle seda meelde tuletab. “Ei, see EI ole jääs,” ütlesin ma. Keegi hea inimene oli meie sügavkülma ära sulatanud.

Born hostess, indeed!

Palun rohkem selliseid külalisi. Samas pean ma tunnistama, et hoolimata sellest, et ma olen laisk võõrustaja, inimesed peavad meie kodus ise hakkama saama, ei saa me kurta selle üle, et keegi meil külas käia ei tahaks. Ikka tullakse. Ikka chillitakse. Ikka tehakse süüa. Ikka koristatakse. Ikka jäädakse pikemaks ja tullakse tagasi. Võib olla siis inimestele meeldibki see, et nad saavad ise toimetada ja end koduselt tunda? Võib olla bad hostess = born hostess?

Täna on meil majas turistid Hiinast.

You probably have read from this blog that I really like having people in the house. It’s kind of a Pipi Longstocking vibe where everyone has fun but can also relax and charge their batteries at the same time. That is why it was natural for us to continue with airbnb after we moved back from Norway. Of course I have heard critical notes from commentators of the blog. Isn´t it unpleasant? How do I trust people? I like to think that people are still beautiful and good, and I have made it clear for myself that if someone were to abuse our kindness, the only thing they could bring from our home is things.Just things. And think for yourself, I met Satu at the train station, he trusted me with her house keys, passwords and let me in her life after a few dinners without even knowing me more than the impression we were making. Se taught me trust.

Recently an American-born writer stayed in the house. She was like a friend who came over, we went to town, drank wine and talked about life, made plans for how we would change houses one summer and visit her in Seattle. Shee was the kind of guest who reminded me why we were on airbnb and why I dream further. When she left, she wrote us a review saying “Eveliis is a born hostess” and with this long introduction, that’s what I wanted to talk about.

This is not the first time I have heard it. Honestly. But I do not write about it to brag, but because it makes me laugh. I think I’m honestly one of the worst hosts ever. For example, on the same day as the song festival procession, I invited guests. So by the time we got home, the guests had already decorated the table and were waiting for us with good and better. It’s normal in our house. Last year I got home from the Tallinn Marathon when the guests were already in the house and the scallops were waiting on the plate. Or then guests come to us and we don’t have time for them. That is, if people stay longer, we will do what we do and the guests will have to manage themselves. So far, of course, no one has complained, because in our house it is nice to just relax, be yourself with your own thoughts, to feel at home. There is a good chance that our guests will also cook for us. Not the other way around. Honestly there have been times when I watch Netflix on the couch, Marek mows the lawn, Ida is playing and our guests cook.

Or clean the house.

This weekend we were away from home and I didn’t want to leave our dog Hugo alone. I thought I’d suggest to my friends to stay in the house. I was a little embarrassed to leave the house in such a mess, but honestly, summer is such a busy time that it just can’t get everything done. Lazy as I am. Sometimes we come home from work and know that we should start painting the house, building the terrace, not to mention the interior work and cleaning, but we just turn on the TV. Well, so I left my friends keys to the messy house.

We came home late Sunday night. In the fridge we had a wonderful dinner and drinks waiting, fresh flowers in vases, a surprise for me and a clean home. It looked much better than what I left them.

Born hostess, indeed!

Please more guests like this. At the same time, I have to admit that, despite being a lazy hostess, people always want to visit us. Could it be that people like the fact that they can feel themselves like at home? Could it be that a bad hostess = a born hostess?

Today we have tourists from China in the house.

Fotonoorendus – kas valus?// Photorejuvenation – does it hurt?

February 20, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 8 Comments

Kui ma ütlen, et käisin fotonoorendusel, on sellele kaks reaktsiooni. Esimene reaktsioon on, et kas see on nagu phtoshop, et annad pildi kätte ja seal tuunitakse sind 10+ aastat nooremaks. Teine küsimus on, et kas see on valus. Üks mu tuttav ütles, et tema ka kunagi käis, aga kuna see oli nii valus, siis ta teist korda ei läinud. Mina käisin eile teisel protseduuril. Esimesest kogemusest saad huvi korral lugeda siit.

Kuna mul täna pea valutas ja ma olin pikalt haige olnud, siis ma olin täna valmis selleks, et protseduur on valus. Tuletame meelde, et esimene kord ei olnud see ka mingi kerge massaaž, aga ma ei ütleks kindlasti, et protseduur valus oli. Täna ütles mu sisetunne midagi muud, pealegi hästi palju olin ma inimestega rääkinud sellel teemal ja ikka käis läbi, et valus on. Tõesti seekord oli mu nahk tundlikum ja mõned korrad ma ikka võpatasin, sest vastik tunne oli, selline nagu keegi näpistaks hästi kõvasti. Või olete te kunagi huule ja nina vahelt püüdnud vistrikku ära pigistada? Selline vistriku pigistamise valu, aga hästi äkiline, et ikka võpatad. Ma ei teagi, kas pigem ehmatusest, ärevusest või ebameeldivustundest. Kõige kolme kombost ilmselt.

Mis selle protseduuri aga nö nauditavaks (kui seda sõna siin kasutada saab) on esteetilise meditsiini õe Liisa professionaalne suhtumine. Esiteks kui rahulikult ja isegi hüpnotiseerivalt ta igast oma liigutusest teada annab, teiseks kui ta teab, et järgmiseks on ta ette võtmas tundlikumat piirkonda, siis ta kohe mainib selle ära ja küsib peale igat välgusähvatust, kas on vaja pausi. Kohe kui ta näeb, et mõni sähvatus on teistest ebameeldivam, teeb ta ise pisikese pausi ja ütleb siis sõbralikult, et “piinab” nüüd natuke edasi.

Peale esimest protseduuri punetas mu nahk kergelt ja mõne päeva möödudes oli nahk kaetud kerge “kohvipuruga”. Liisa hoiatas, et nägu võib ka natuke paiste minna ja võivad tulla ka mõned sinikad. Ei tulnud midagi, olin paar päeva lihtsalt nagu oleks päikest saanud. Seekord läks mu nägu ka natuke paiste. Vasak põsk oleks nagu mesilase käest nõelata saanud. Õnneks mingeid üritusi mul lähipäevil ees ei ole, nii et võin natuke paistes olla küll. Töö juures on nad juba harjunud, et tulen õmmeldud silmade ja paistes näoga aegajalt tööle:)

Aga mis see fotonoorendus siis on? Ei, see ei ole photoshop ja ei see ei tee sind 10+ aastat nooremaks. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Nii lihtne ongi.

Paari nädala pärast saan ma teile enne ja pärast pilte näidata, saame näha, milline erinevus siis on. Kui teid sama protseduur huvitab, siis rohkem infot leiate Medemise kodulehelt. Ma ise langesin ka reklaamiohvriks ja panin endale kinni ka fotoepilatsiooni aja. Säärte fotoepilatsiooni kampaaniahind oli vaid 99 eurot. Kevade saabudes on aeg karupükstele hüvasti küll öelda!

When I say that I had photorejunevation done, I get two kinds of reaction. First is when people ask if it’s like photoshopping, where you give a picture of yourself and they make you look 10+ years younger. Second reaction is a question – did it hurt? One of my friends told that she had this done ages ago, but because it was so painful the first time, she never went back. I recently had my second session done. If you are interested, then my thoughts about the first session are HERE.

Since I was suffering with a headache on that day and had been ill for quite a while, I was ready for the procedure to be painful. Just telling you, that the first time wasn’t some gentle massage either, but I wouldn’t say it was painful. This time my inner voice told me to be prepared for something else. I had spoken to people about this earlier and one of the things that kept popping up was the procedure to be painful. This time my skin really was more sensible and I did jump couple of times, because it felt nasty, like someone was pinching me really strong. Or have you ever tried to squeeze a spot between your lip and nose? That sort of pain, but very sudden which makes you jump. I am not even sure if it was because of fright, anxiety, or feeling uncomfortable. Probably a combo of all three.

What made the procedure enjoyable (if it can be described enjoyable at all) though, was the professional attitude the aesthetic nurse Liisa had. Firstly, how calmly, and hypnotically she warned me before each of her move. Secondly, if she expected the next area to be more sensible, she would let me know and asked after every flash if I needed a break. As soon as she saw that a flash wasn’t as pleasant, she would take a little pause herself and then warned to start “torturing” a bit more.

After the first session, my skin was a bit red and after couple of days covered with “coffee scrap”. Liisa warned, that sometimes the face can swallow up a bit and you might get some bruises. Last time I was lucky enough and nothing like that happened, it only looked like I had had a bit of sun on my face. This time it did swallow up a bit. It almost looked like a bee had stung me on the left cheek. Luckily, I had no plans to go anywhere so it was okay to look a bit swollen. Besides, my colleagues are already used to see me coming to work with stitched eyes or swollen face every now and again anyway.

But what is photorejuvenation? No, it’s not like photshopping your picture to make you look 10+ years younger. It is a method to rejuvenate your skin during which it removes pigmented areas, stimulates the synthesis of collagen in your skin and though this makes your skin look more fresh and smooth. That’s how easy it is.

In couple of week time I can show you before and after pictures, to see the differences. If you are interested in having the same procedure done, then you can find more information on Medemis website. I became a victim of advertising myself and already booked time for photoepilation, they had a campaign on to get your legs done for only 99 euros. It’s time to say good-bye to the hair and hello to the sun!

Märgid vol2

January 22, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma sellest lühikesest USA reisist nii vaimustusse sattusin, et mul on telefon täis igasugu kummalisi pilte, mida ma kohe pean maailmaga jagama. Aga ausalt, mulle lihtsalt nii meeldis see kultuuride erinevus, mis igast nurgast silma torkas.

Mis sul siis varem viga oli?

January 16, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 18 Comments

Minu silmalaugude korrigeerimisest on nüüd möödas umbes poolteist kuud ja kui aus olla siis ma ei oleks isegi uskunud kui palju see justkui väike muutus näos elu muuta võib. Okei, ilmselt on see liialdus, et tegu on elumuutva operatsiooniga, ni et läheme edasi ilma liialdusteta.

Operatsiooni võib lühidalt võtta kokku järgmiselt: ei ole nii, et astud ühest uksest sisse raskete silmalaugudega ja siis kohe teisest uksest välja nagu Miss Universumi kandidaat, tegu on siiski piisavalt pika taastumisega operatsiooniga. Eriti minul oli, sest ma ju ei kuulanud, mis mulle öeldi. Ma läksin kohe tööle, autorooli ja arvutisse ega andnud silmadele aega taastuda nii nagu ette nähtud. Lisaks läksid mu põsesarnad paiste ja ma nägin umbes kuu aega nägu nagu padujoodik. Vanasti oli nii, et kui ma olin vähe maganud, läksid mu silmalaud paiste, aga nüüd läksid paiste põsed. Keha ei saanud aru, mis värk on ja midagi pidi ju paiste minema. Kui te tahate teada kogu lugu ja emotsioone sellest protseduurist, siis soovitan teil uuesti pilk peale visata varasematele postitustele.

https://eveliisieluviis.com/2018/11/24/silmalaugude-plastika-esimesed-emotsioonid/

https://eveliisieluviis.com/2018/11/29/mul-on-silmalaud/

https://eveliisieluviis.com/2018/12/29/kolm-fotot-utleb-rohkem-kui-sada-sona/

Enne kui ma näitan enne/pärast pilte – täpselt sama koguse meigiga, sest ma lihtsalt ei kasuta igapäevaselt väga meiki, ütlen ma ka seda, et see operatsioon on mu niigi kõrget enesehinnangut veelgi tõstnud. Ma tunnen end vähemalt kümme korda säravamana. Jah, just säravamana. Mitte nooremana, ikka omavanusena, aga mu silmades on sära ja ma isegi ei häbene seda ise öelda. Nii ilus on! Teeme nüüd nii, et jätame selle hambateema ühe korra kommenteerimata, ennetan ma kommentaare, et “on on, aga aru ma ei saa, miks sa hammastest ei alusta”. Olles kordi öelnud, mul on peegel olemas, ma ei ole pime. Keskendume seekord silmalaugudele. Ma saan isegi lõpuks aru, miks inimesed mind pidevalt väsinuks nimetasid. Ma ise ei tundnud seda üldse ja need kommentaarid ärritasid mind, sest mis mõttes, eksju, aga nüüd vaatan isegi enne ja pärast pilte ning mõtlen, et ahhaaa, võib olla siis selle pärast.

Minult on viimase kuu jooksul küsitud 30870 korda, et mis juhtunud on, et ma tundun värskem kuidagi. Kui ma vastan, et võib olla on asi silmalaugudes, küsitakse mult, et oota aga mis sul siis varem viga oli. Isegi mu oma abikaasa ütleb, et ta ei mäleta, et midagi oleks teisiti olnud. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna, sest tõele au andes pean ma ise ka mõnikord enne-pilti vaatama, et saada aru, mida ma siis muutsin. Tulemus on nii loomulik, et kui ei teaks, siis ei oskaks keegi aimatagi, et ma midagi oma silmadega teinud olen. Kas see pole mitte parim tunnustus ja kiitus tegijatele? Et ei pea kartma, et tulemus on midagi ebaloomulikku kui seda teostavad professionaalid. Medemises töötavad kahtlemata professionaalid. Ma ei saaks rohkem rahul olla – suhtumise, suhtluse, teenuse ja tulemusega. Käsi südamel soovitan. Ei pea ilustama, mu meelest räägib tulemus enda eest.

Mul ei ole enam silmad pärani kinni:)

Ma läheks iga kell uuesti nende juurde, koostöö raames või mitte. Ma ju lähengi uuesti. Eile oli mul esimene IPL fotonoorenduse protseduur, teine on plaanis kolme nädala pärast, aga sellest protseduurist juba eraldi postituses mõne aja pärast.

Võ mošete nas fotografirovat

December 26, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”

Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.

Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!

Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

December 22, 2018December 22, 2018 / Eveliis / 14 Comments

Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).

Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.

Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.

Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist. Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.

Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.

Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.

Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.

Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.

Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!

Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda. Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.

Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.

Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.

Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.

Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.

Mul on silma(lau)d!// I have eye(lid)s!

November 29, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 7 Comments

Hommikul käisin silmalaugudelt niite eemaldamas. Kes veel ei tea, miks siis, lugege siit. Kuigi silmad on veel paistes ja silmaalused sinised nagu oleks ikka peksa saanud, siis esimest korda ~~elus~~ üle väga pika aja, nii pika, et ma tegelikult isegi ei mäleta, et mul laud üldse olemas oleks olnud, näen ma, et mul on silmalaud.

Kas ma teeksin seda operatsiooni uuesti? Ütleme ausalt, et ma eelistaks seda mitte teha, sest kuigi mitte valus, on see nagu iga teine operatsioon, ebamugav. Ei ole mõnus teada, et keegi nõelub su silmi. Liiga palju õudusfilme ilmselt. Taastumine oli ka ikkagi raske esimesed kolm päeva, seda ilmselt ka põhjusel, et ma ei võtnud taastumiseks puhkust. Kui olete samale opile minemas, siis ma rõhutan – andke esimesed päevad silmadele puhkust, ärge tehke arvutiga tööd. Mina olin kontoris, kus päevavalguslambid ja arvuti kindlasti kasuks ei tulnud. Eile näiteks hakkasid mu silmad töö juures nii valutama, et pidin koju minema ja pimedas olema. Nii et veelkord, kuulake, mis arst soovitab!

Silmalaugude plastika – esimesed emotsioonid//Eyelid correction – first emotions

November 24, 2018December 4, 2018 / Eveliis / 16 Comments

Päisepildil on mul silmalaugudele ka lauvärv kantud, kas te näete midagi? Ei näe? Mina ka ei näe. Põhjus selles, et mul on rasked silmalaud. Mida aeg edasi seda rohkem on laug alla langenud ja kuna ma olen niikuinii terve elu teadnud, et ühel hetkel võtan ma selle opi ka ette, siis nüüd sai see ka tehtud. Jällegi, otseselt ei ole see mul elamist seganud ja koletisena pole ma end ka tundnud, aga siiski natuke nagu ikka häiris küll.

Ma ise arvasin, et see samm saab teoks kunagi kui olen 50+, ma ei teagi, miks ma olin pähe võtnud, et nii kaua ootama pean. Võib olla oli üheks põhjuseks ka see, et ma kujutasin ette, et silmalaugude plastika on tunduvalt kallim. Tegelikult maksab protseduur alates 890 eurot. Koostöös Medemis Clinic´uga panime me mulle paar kuud tagasi plastika aja kirja. Novembri lõppu. Kuigi ma oleksin tahtnud kohe ja varem, aga taastumine pidi siiski aega võtma ja mul oli vaja tööasjus esinduslik välja näha. Sinised ja verevalumites silmad ei oleks ilmselt messidel kasuks tulnud. Parem lõtvunud ülalaud. Sellised.

Kui neljapäev ja operatsiooni aeg hakkas lähemale tulema, hakkasin ma natuke ikka kartma ka. Ikkagi lasta keegi noaga oma silma(laugu)de kallale. Korraks tundus, et ma ei saagi minna, sest Idal tekkis eelmisel päeval palavik, aga kuna tal õhtul ja hommikul palavikku ei olnud, viisin ma ta halva emana lasteaeda ja läksin ise kliinikusse, millega Medemis koostööd teeb.

Joonistasime mulle silmad pähe, st arst tegi ette jooned kui palju on vaja ära lõigata, sain ühe rahustava tableti, kohaliku tuimestuse ja polnudki muud kui algas pihta. Pean ausalt tunnistama, et protseduur oli ebamugavam kui ma oleksin arvanud. Selles mõttes, et ma loomulikult ei tundnud valu, kuid ma sain ju aru, mis toimub ja kui niit vastu põske läks, siis tekkis selline vastik tunne, et appikene, keegi õmbleb mu silmi tamiiliga kinni. Nahk oli nii hell, et ausalt see õmblusteniit tundus nii paks. Mõned korrad oli ka tunda ebamugavat pingutamist ja ma lootsin, et see saab kiiresti kiiresti läbi. Saigi. Kogu lõikus kestis ehk vaid 45 minutit. Mulle meeldis hästi arsti ja õe suhtumine. Näha oli, et nad teevad seda tihti, sest kogu protseduuri vältel rääkisid nad omavahel juttu nagu oleks kohvilauas, ei midagi isiklikku ega häirivat, pigem oli see hästi mõnus ja lõõgastav. Võib olla mõnele ei sobi, aga mulle hästi meeldis ja mõjus rahustavalt.

Parim osa operatsiooni juures? Peale lõikust viidi mind voodisse taastuma. Ma sain keset päeva 1,5 tundi magada! Peale oppi tuli Marek mulle vastu ja sõidutas koju, sest kuigi silmadel ei olnud suurt häda midagi, oli olek selline uimane ja väga ise autorooli ei oleks läinud. Väga esinduslik ma muidugi välja ka ei näinud. Päikeseprillid tulid appi! Õhtul pidin siiski veel poodi ja apteeki minema ning ausalt ma tundsin end nagu Kopli parm. Seda enam, et poest palus Marek mul endale ka ühe õlle osta. Ma olin kindel, et inimesed vaatavad mind kaastundliku pilguga, et vaene vaene joodiknaine. Mis seal ikka. Elu!

Õhtuks tundsin ma end suhteliselt hästi. Kui välja arvata see, et ma oleksin tahtnud pesema minna, aga kaks päeva ei olnud lubatud ei sooja duši ega sauna. Muidu oli olemine täitsa okei. Silmad olid paistes ja natuke ebamugav tunne oli, aga midagi ei valutanud ega polnud ka muid muresid peale joodiknaise välimuse. Vähemalt ma arvasin, et ma näen välja nagu joodiknaine. Ma ei teadnud veel, mis mind ees ootab järgmisel päeval.

Peale lõikust peaks võtma 4-5 päeva puhkamiseks ja mitte koormama silmi arvuti või telekaga, ühesõnaga peaks vaikselt taastuma. Kas ma kuulasin arsti sõna? Muidugi mitte. Mul OLI VAJA reedel tööle minna. Mul on küll töö, mida võib teha igalt poolt, aga vot sel reedel oli just üks oluline koosolek. Panin päikeseprillid ette ja läksin tööle. Kui te plaanite seda oppi, siis siiralt soovitan arsti sõna kuulata. Kaks tundi koosolekul ekraani vaatamist ei tule paranemisele kindlasti mitte kasuks. Isegi kui päikeseprillid on ees. Kui ma pärastlõunat koju jõudsin valutasid mu silmad ja ma nägin välja selline nagu alumisel pildil. Vot see on üks ehtne Kopli parm!

Ma olin suure osa ülejäänud päevast diivanil pikali, jääkotid silmadel. KINDLASTI varuge koju jääkotid. Need on elupäästjad! Ilma nendeta ma ei kujuta ette KUI paistes ma oleks. Valu läks ka ära, jäi vaid selline vastik kiskuv tunne ja ühe silmaalune paistetus oli nii suur, et sellest silmast nägin ma põhimõtteliselt vaid oma põske. Öösel läksin magama ka koos jääkottidega. Hommikuks nägin ikka välja nagu ehtne joodiknaine, AGA silmalaugude enda paistetus on hakanud taanduma, kogu paistetus on kogunenud silmade alla ja uskuge või mitte, aga ESIMEST KORDA ELUS ma näen JUBA oma silmalauge. Mul ON silmalaud. See on nii veider tunne. Ma ei jõua 29.11 kui niidid eemaldatakse, ära oodata. See on nii uskumatu!

Kas ma soovitaksin seda operatsiooni ka teistele, kel on laugudega probleeme? Hell yeah! Ma näen, et see ebamugavus ja paistetus on kõike seda väärt! Kas te hakkate enne operatsiooni kartma? Korraks kindlasti. Kas on midagi karta? Absoluutselt mitte. Kuidas kiiremini taastuda? Kuulake arsti sõna ja puhake 4-5 päeva!

USA-sse lähen ma detsembris juba uute silmadega. COOL! // On the header photo I have make-up on my eyelids, can you see anything? No? Me neither. The reason for this is that I have heavy eyelids. As the time gone by, the eyelids have become heavier and because I have known for a long time that one day I will be having this surgery, then it’s done now. Again, it hasn’t really disturbed my life as such and I haven’t felt like a monster, but I guess it did bother me a little bit. Personally I was planning to have this surgery done when I’m 50+, I am not even sure why I though I needed to wait that long. Maybe one of the reasons was money, as I though it would cost a lot when in fact the prices start from 890 euros. In cooperation with Medemic Clinic, we booked me in couple of months ago to the end of November. I would have wanted to have it done sooner, but the recovery time is quite long and I had some important business meetings coming up. Having swollen black eyes wouldn’t have been the best “make-up” to wear in fairs. Better having them heavy, like this. When the operation date was approaching, I actually got a bit scared – letting somebody cut my eyelid with a knife. For a moment it looked like I cannot go as Ida developed fever the day before, but since she was okay in the evening and next morning, as a bad mom, I took her to the nursery and went to the clinic. We “drew eyes” on my face i.e. the doctor drew the lines how much is needed to cut, they gave me a tranquilizer and anesthetics and we were ready to start. I must admit, the procedure was more uncomfortable than I was expecting it to be in a sense that obviously I couldn’t feel the pain, but I was consious the whole time and understood what was going on. So when I felt the thread touching my cheek, it gave me this bad feeling of “oh my good, my eyes are being sewed together.” My skin was so sensitive that the thread felt especially thick. Couple of times I could also feel this tensing sensation so I was really hoping this all to be over soon. It was. The whole procedure only took 45 minutes. I really liked the attitude both the doctor and the nurse had. You could see, that this is something they do frequently, because the whole time they were chatting like having a small coffee break. Nothing personal or disturbing, but more like relaxing. Some people might not like this, but I enjoyed it and it did calm me down. Best part of the whole procedure? After the operation I was taken to a bed to recover. I could have a 1.5 hour nap in the middle of the day. Marek came to pick me up and drove home, because eventhough my eyes were quite okay, I still felt dizzy and not eager to sit behind the wheel. Obviously I didn’t look at my best, but luckily I have sunglasses. In the evening I still needed to go to a supermarket and pharmacy and I really felt like a homeless person. It didn’t help that Marek asked me to buy a beer for him. I was sure people were looking at me and feeling sorry for this “drunk’s wife”. Oh well, this is called life! In the evening I felt pretty good except for wanting to have a shower, but warm shower and sauna was forbidden for two days. Otherwise I was fine. My eyes were swollen and felt a bit uncomfortable, but nothing was aching nor I had other worries apart from my appearance. At that point I had no idea what was coming. After procedure you should take 4-5 days to rest and recover, not to strain your eyes with laptop or TV, but rather take it slow. What did I do? I HAD TO go to work the next day. Though my work allows me to have home office days, I had a really important meeting scheduled. So I put my sunglasses on and went. If you are planning to have this surgery, I really advise you to listen to your doctor. Staring at a screen for two hours in a row is not good for the recovery process, even if you are wearing sunglasses. When I arrived home in the afternoon, my eyes were aching and I looked like the picture below. Now this is a proper homeless drunk! For the majority of the day, I was lying on the couch with ice bags on my eyes. Make sure to have PLENTY of ice bags in the freezer, they will save your life. Without them I cannot imagine how swollen I would have been. Even the pain went and only this weird pulling sensation stayed and one eye was so swollen that I could only see my cheek. I went to bed with ice bags, but still looked like a drunk’s wife in the morning. However, the swallowing on the eyelids had started to go down, leaving the majority of it under the eyes and believe me or not, for the first time in my life I can already see my eyelids. I HAVE eyelids. It’s weird. I cannot wait until the threads are removed. This is so unbelievable. Would I recommend this procedure to people who have problems with their eyelids? Of course I would. I can see that all this uncomfortable feeling and swallowing is worth it. Do you get scared before having the surgery? For a moment probably yes. Is there anything to be scared of? Absolutely not. How to recover quicker? Listen to your doctor and rest for 4-5 days. I will be going to USA in December already with my new eyes. COOL!

75 euro eest aluspüksid?

November 7, 2018November 7, 2018 / Eveliis / 18 Comments

Korrastasin eile oma pesusahtlit ja tundsin, et tahaks midagi uut. Ma ikka korra-paar aastas vaatan pesuvarud üle ja vahetan välja pesu, mis on tuhmunud või vormist ära. Näiteks on mul ühed imemugavad ja ilusad pitsbokserid, aga nende mindiroheline värv tuhmus üsna kiiresti ja nüüd on need pigem hallikad. Ei ole ilus, ei ole.

Kuna suurem osa minu pesusahtlist on tulnud BonBon Lingeriest, siis esimesena läksin vaatama nende kodulehele, mida pakutakse. Kõige pealt vaatasin ikka allahindluse lehele. Njah, umbes kümme protsenti on alla hinnatud vaid iganenud laojäägid või igavad mudelid. Okei, sealt polnud midagi skoorida. Hakkasin otsima üht komplekti nimetuse järgi. Polegi lehel. No ei usu mina, et kõik see kollektsioon läbi on müüdud. Okei, ei saa ka seda. Vaatan siis mis uut on.

Mmm… uus kollektsioon Foxy Ladies Brigitte. Ilus. Lihtne, aga seksikas. Push up rinnahoidja lõige meeldis mulle. Iseenesest ei ole ka 85 eurot rinnahoidja eest palju. Aga siis vaatasin ma pükste hindasid. 75 eurot nende pükste eest? Päriselt? Need on ju kõige tavalisemad püksid üldse? Mis materjalist nad on, et hind selline on? Ühtegi sõna ega kirjeldust juures ei ole. Kas BonBon Lingerie on lolliks läinud? Jaa, kodumaine ja peaaegu käsitöö ja mida veel, nõus, aga no ausalt. Kas mina olen lolliks läinud või on 75 eurot tavaliste pükste eest natuke liiga palju? Nii tuntud bränd nagu ka pole, et sellist hinda küsida.

Läksin teisi pesutootjate lehti lappama. Ütleme nii, et BBL hindab oma pesu ikka väääääga kõrgelt. Tuntud brändide hinnad algasid 50 eurost ja olid ägedamad, kordi ägedamad. Ausalt. Love and Lemons lehelt saab allahindluse rubriigist ülituusa pesu kätte sama hinnaga kui BBList kõige tavalisemad tangad. Bon Bon Lingerie, tulge maa peale tagasi!

Kõik postitused fotod: For love and Lemons

Lugu sellest, kuidas trööstiplaastrid mulle tunneli lõpus valgust hakkasid näitama//A story about how Cuddlings Plasters started to shine light to me on the other end of the tunnel

November 5, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 3 Comments

Et ennast mitte väga palju korrata ütlen ma vaid, et paar aastat tagasi olin ma omadega mustas augus. Nii mustas, et kõik tundus mulle lootusetu. Kuigi tegelikult enam ei olnud lootusetu. Võrreldes selle ajaga kui mul tegelikult ka ei olnud raha, et süüa osta. Selle ajaga võrreldes oli kõik juba nii lilleline, et patt oleks olnud kurta ja hädaldada. Ega ma otseselt enam ei hädaldanudki, krõbistasin oma antidepressante ja tegin oma asju, kuid sisimas tundsin ma end ikka veel kasutuna ja katki. Tunneli lõpus ei paistnud mingit valgust.

See oli aeg kui Ida oli lõpetamas oma Lillehammeris lasteaias käimist. See tegi mind ka kurvaks. Ma nägin, kuidas laps oli alles leidnud endale esimesed päris sõbrad, kuidas ta lõpuks hakkas aru saama, kus keskkonnas me elame ja mis keelt räägime, kui me olime jälle kõik pea peale keeramas ja Eestisse tagasi kolimas. Ka Eestisse kolimine tekitas minus hirmu. Ma tundsin Norras olles küll oma kodust ja sõpradest puudust, kuid osakene minust tundis end mingil määral rohkem norraka kui eestlasena. Ma olin segaduses. Ma ei teadnud, kuhu ma kuulun, kes ma olen, mida ma tegema hakkan.

Oli meie viimane õhtu Lillehammeris. Ida mängis naljakate, armsate, karvaste plaastritega, mis Pernille oli talle lahkumiseks kinkinud.

Ausõna, mul ei olnud Eestisse tagasi tulles mitte mingit tahtmist ega julgust oma asja ajama hakata, ent midagi sundis mind trööstiplaastritele kirjutama. Ma ei oodanud, et nad vastaks, aga nad vastasid suhteliselt kohe ja olid nii positiivsed. Ma olin hämmingus ja üllatunud. Viimased aastad ei olnud toonud kuigi palju häid uudiseid. Umbes kuu aega hiljem kohtusin ma Stockholmis Ann-Sofie ja Shamaga. Nende kahe naise suhtumine minusse oli selline, et sealt kohtumiselt lahkudes oli mul nutt kurgus. Miks need inimesed uskusid minusse? Miks nad olid nõus minuga koostööd tegema? Nad ei tundnud ju mind, nad teadsid mind vaid kahe e-maili ja ühe kohtumise põhjal. Lisaks, et mul ei olnud mingitki algkapitali ega ei olnud ma valmis tegema suuri tellimusi. Nad lihtsalt uskusid minusse. Nad uskusid ja usaldasid võõrast inimest. Niimoodi oli varem mind samamoodi usaldanud vaid Satu, kes usaldades oma kõhutunnet avas mulle (ja mu perele) oma kodu ja südame.

Ma mõtlen sellele Stockholmi kohtumisele tihti tagasi. See oli suur murdepunkt minu elus. Andis mulle uuesti mõtte ja lootuse. Kuigi ma pean tunnistama, et kahe aasta jooksul kui ma sain ühe eitava vastuse teise järel, tundsin ma kordi, et peaks alla andma ja lõpetama. Lõpetama enda ja teiste petmise, lootmise ja uskumise. Ann-Sofie ja Shama aga ei lõpetanud minuga koostööd, nemad uskusid minusse rohkem kui ma ise. Endale teadmata olid nad mulle kõige raskemal ajal oma kannatlikkusega toeks, ma tundsin, et ma ei ole “keskealine läbikukkuja”, vaid et lootus sureb viimasena ja kõik on veel ees, kõik on veel võimalik.

Sel aastal saabus lõpuks läbimurre. Ma allkirjastasin kaks müügi-ja turunduslepingut. Osake minust kartis ja tahtis enne lepingute allkirjastamist loobuda, mul ei olnud ju vaba raha tellimuste täitmiseks. Teine osake minust tundis, et ma pean proovima, ma pean leidma selle julguse, ma pean.. Ja ma allkirjastasin need lepingud, julgemata tegelikult isegi mõelda, mida see endaga kaasa võib tuua. Ma usun, et see hirm võib tunduda paljudele naeruväärne, aga olukorras, kus ma olin alles hiljuti kaotanud peaaegu et kõik ning olin alles põlvedelt tolmu pühkinud ning taastanud eneseusu ja – väärikuseraasukesed, tundus iga väiksemgi summa, mida mul tegelikult tagataskus olemas ei olnud ja mis tuli pere arvelt, totaalse ruletimänguga. Õnnemängudes ei ole mul aga kunagi vedanud.

Võib olla ma hõiskan enne õhtut, sest kõik need lepingud ja kohustused tekitavad minus stressi ja pinget (võib-olla sellest ka minu kaklused Marekiga), hirmu, aga ka põnevust ja elevust. Hetkel saan ma öelda, et peale kahte aastat pingutusi, lootusetust ja soovi loobuda, on Trööstiplaastrid saadaval nii Apotheka apteekides kui kohe ka Südameapteegis. See ei oleks võimalik ilma nende 1317 jälgija ja toetajata, kes on Facebookis trööstiplaastrite lehele “laik” pannud. Ma olen nii tänulik, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ma ei oska oma tundeid väljendada. Siin on mul Shamalt ja Ann-Sofielt palju õppida. Ma loodan, et nad õpetavad mind veel ja veel. Ma tahaksin kasvada paremaks ja suuremaks. Suuremaks hingelt. Suuremaks tegudelt.

// No to repeat myself too much, I am only saying that couple of years ago I was in a deep black hole. It was so black, that everything seemed hopeless. Though it wasn’t that hopeless anymore if you compare to the time when I literally had no money to buy food. Compared to that everything so quite good and it would have seemed really wrong to complain. And I wasn’t really complaining anymore either, I was swallowing my “happy bills” and doing my own thing, but deep inside I still felt useless and broken. There was no light in the end of the tunnel. It was the time when Ida was going to her Lillehammer nursery for the final times, which made me sad. I saw how she had just made some friends and finally started to understand the environment we were in and the language we speak, when we were about to move back to Estonia and turn everything upside down. Again. Moving back to Estonia made me scared. I did miss my friends and family when we were in Norway, but part of me felt more being a Norwegian rather than Estonian. I was confused. I didn’t know where do I belong, who I am or what I will be doing. It was our last night in Lillerhammer. Ida was playing with funny, cute and fluffy plasters that Pernille had giver her as a farewell present. Honestly, I had no intention or confidence to start doing my own thing again once we return back to Estonia, but something pushed me to write to Cuddly Plasters. I wasn’t expecting a reply, but they answered to me quite quickly and were very positive. I was stunned and surprised. Until that point last couple of years had not bring the best news to me. About a month later I met Ann-Sofie and Shama in Stockholm. The attitude these two women had towards me gave me tears by the end of our meeting. Why did they believe in me? Why did they agree to cooperate with me? They didn’t know me, they had only received two emails from me and we had had one meeting. On top of it, I had no finances and wasn’t able to place big orders. They just believed in me. The believed and trusted a stranger. Before them, only Satu had trusted me the same way when she went by her gut feeling and opened her heart and home to me (and my family). I think back to that meeting in Stockholm quite often. That was a big breaking point in my life. It brought back the hope, though I must admit after received decline after a decline for nearly two years, I wanted to stop and give many times. Stop fooling myself and others, stop hoping and believing. Ann-Sofie and Shama didn not end our cooperation, they believed in me more that I did myself. Without realizing it, with their patience they were my support on the hardest time. They made me feel that I am not yet a “middle-aged failure” but if there is hope, anything s possible. This year, the breakthrough finally came I signed two sale and marketing contracts. Part of me was scared and didn’t want to sign the papers as I didn’t have any spare money for the orders. But the other part felt that I need to try, I need to find the courage, I need to. And I signed those contracts not even daring to think what does this all actually mean. I believe, that fear might seem ridiculous to so many people, but not so long ago, I had almost lost everything and had only just stood up again and rebuilt my self-esteem. In that situation, even the smallest amount of money, that I didn’t have and came from the family budget, felt like a total roulette. I have never had luck in gambling. Maybe I am being too positive too early, because all these contracts and obligations make me feel stressed, under pressure (maybe that is why we are constantly nagging with Marek recently) and scared, but the same time exited too. At the minute I can say that after two years of trying, hoping and wanting to quit, you can find Cuddly Plasters in every Apotheka branch and soon in SüdameApteek as well. This would have not been possible without all of the 1317 followers and supporters in Cuddly Plasters’ Facebook page and put “like” to it. I am so grateful that I even can’t put it in words. I am not good in expressing my feelings and here I have a lot to learn from Ann-Sofie and Shama. I hope they will teach me even more. I would like to grow bigger and better. Bigger inside. Bigger on my achievements.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

English