Accommodation

Dubai or not Dubai. Always Dubai.

/ / 2 Comments

Suure tõenäosusega te minu “reisiblogist”, midagi kasulikku ja asjalikku teada ei saa, aga kirja panen ma seekordse Dubai reisi loba koos suvaliste piltidega ikkagi. Mis mõte sel veebipäevikulaadsel asjal siis üldse on. No ja hea võrrelda hiljem. Näiteks kui ma nüüd vaatan oma kuus aastat tagasi tehtud reisi, siis need kaks kogemust on juba nagu öö ja päev. Võimalik, et põhjus oli ka selles, et eelmine kord käisin ma tööreisil. Nüüd puhkusereisil.

Üks, mida ma tean, et ma kindlasti teisiti teen järgmine kord, on reisi algus Tallinnast. Kui just ei ole üüratult suur hinnavahe, sest kui panna juurde kütus ja parkimine ja aeg, mis kulub sõidu peale (sinnasõit läheb libedalt, aga tagasi tulles tee venib ja kui arvestada nt et reisid ajal, mil meil on niikuinii hall ja trööstitu veel, siis hall Riia mõjub eriti rõhuvalt), siis see “kokkuhoid” ei ole seda väärt. Ja kui juba kaks kogemust Riia lennujaama passikontrolliga on kehvapoolsed, ega see kolmas parem olema ei saa. Õnneks saab sügisest Dubaisse lennata otse ka Tallinnast, nii et mulle tundub, et Lätita saab läbi küll.

Õdus Rakvere

/ / Leave a comment

Tartlased sai eelmise postitusega ära solvatud, aeg on minna järgmise linna kallale. Nali. Muidugi ei olnud mul ka kuidagi plaanis tartlasi solvata, Tartus on piisavalt palju ägedat boheemlaslikkust ning parim ülikool, eks mul on oma Tartu-trauma sellest ajast kui seal elasin ja see linn nagu välja surnud oli, eriti suviti. Kriitika käis pigem ikka nende kandiliste kontorihoonete kohta.

Ka ei kavatse ma järgmist väikelinna solvata. Vastupidi. Mul on hea meel, et just Rakvere otsustasime puhata. Ja mitte spaas, sest siis me linnaga nii palju tutvunud poleks, ma olen üsna kindel. Oleks spaas hänginud, pärast hotelli restoranis söönud, siis mõned joogid joonud ja tuppa vedelema läinud.

Lugu sellest, kuidas Herling wow-efekti pakkumisega üle pingutas

/ / 2 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Herling mind kuus (juba kuus! kontrollisin järgi) aastat tagasi kutsus saunapaati külastama. Korra kutsus, aga mina sinna käima jäingi. Alguses üks kord suvel, siis juba ka sügisel ja talvel ja kevadel, üksinda, sõpradega, perega, aina rohkem ja rohkem. Võib olla selles ivantšais, mida nad pakuvad, mingi vilsterjalsteripalsam, mis Varnjasse ja Mesi Taresse armuma pani, võib olla on see lihtsalt üks Eesti parima vaibiga puhkusepaiku. Ega vahet ei olegi. See on koht, millesse mina olen armunud.

Naljaga pooleks oleme me öelnud, et igal suvel on Herling meile pakkunud uut wow-efekti. Küll on meie paadi katusel jalutanud rebased, küll on ootamatult võsast välja tulnud Ida tolle hetke lemmikkuulsused, küll on meid paadiga järvele viidud ja nii edasi. Ma ise olen ka alati öelnud, et nooh, millega sa siis sel aastal üllatad ja ta alati üllatab ka millegagi. Sel aastal pingutas ta “tibake” üle. Leppisime kokku, et kuus aastat on üllatusi piisavalt olnud, et ta nüüd rohkem elamusi meile ei paku. Teeme nii, et lihtsalt istume vaikselt terrassil ja joome veini. Piisab ka sellest.

Lugu sellest, kuidas ma koera sõin*

/ / Leave a comment

*Et te keegi ei ütleks, et miks ma pidin terve loo läbi lugema ja saama alles lõpus teada, et tegelikult sa koera ei söönud, siis ma ütlen juba ette ära, et ei söönudki.

Käisin lihtsalt peale messi ühes hiina restoranis, kus mulle tundus, et pean valima roa, mille kirjelduses seisis: “Üks kuulsamaid roogasid Sichuani köögis. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi hakkasid Guo Chaohua ja tema naine Zhan Tianzheng tootma ja müüma vürtsikaid veiseliha-, südame-, keele-, mao- ja kopsulõike. Paaril õnnestus jõuda ustele koputamisest ja tänavaturgudel müümisest oma kaupluseni nimega “Fu qi fei pian”, tõlkes “Paari kopsulõigud” (täpsustus: ma eeldan, et see tõlge on õige, sest see tuli google translate´ist) Lisaks sellele, et paari signature-roog on fantastiliselt hea, ollakse kadedad ka nende tugeva armusuhte pärast, mida kutsutakse ka “igavesti sulle järgnev”. NB! Tänane roog ei sisalda kopsu.“

Kus, kuidas ja palju ehk reis kokku

/ / Leave a comment

Ma sain reisi jooksul päris palju küsimusi. Alustades piletite hinnast, lõpetades sellega, kas soovitan ühsitranspordiga liikuda või rendiautot. Muidugi pean ma ülema, et ma ei ole absoluutselt Itaalia asjatundja ning oma reisigi panin kokku tänu sellele, mida sõbrad ja jälgijad soovitasid. Minu esimene plaan oli vaid Napoliga piirduda. Läks aga nii, et kokku tegime Idaga sellise tiiru: Napoli – Salerno- Amalfi – Positano-Sorrento – Napoli. Ilmselt mitte midagi ekstraordinaarset, sest samal marsruudil näen läbi Facebooki hetkel paljusid tuttavaid reisimas, aga see on ka täiesti mõistetav. Soodsad lennupiletid ja imeilusad kohad.

Küll me Pompeisse ja Caprile ja mujale ka satume. Näiteks Marekiga käisime me paar aastat tagasi Milaanos ja spontaanselt sattusime ka Parmasse. Milanos sadas vihma, vaatasime lähiümbruskonnas, kus oleks parem ilm ja kuhu saaks rongiga ning mõeldud-tehtud. Tundub, et spontaansus on meie reiside märksõna.

4.päev. Roadtrip. Napolisse armumine

/ / Leave a comment

Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.

Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.

Ööbimiskoht, mis muutis mind suunamudijaks

/ / Leave a comment

Ma olin esialgu planeerinud, et oleme Amalfis kaks ööd, välja sai valitud see B&B, aga nagu te aru saite, siis oli mul kaardidega mingi jama, sain teate, et ööbimiskoht ei saanud kaardilt raha broneerida ja enne kui jõudsin midagi muuta, sain teate, et broneering on tühistatud. Tol hetkel olin ma maruvihane, sest olin enda arvates leidnud hea hinnaga ja hea asukohaga sobiva ööbimiskoha, aga täna on mul selle üle hea meel, sest vastasel juhul ei oleks me Idaga ette võtnud seda road tripi ning poleks ka sattunud Villa Alba d´Orosse.

Ööbimiste eelarveks olin ma meile reisi jaoks pannud 300 eurot. Kuna Salerno ööbimine läks maksma 45 eurot ning Napolis otsustasin ma viimase öö hotelli vahetada ümber samaks hotelliks, kust me reisi alustasime, jäi mul vaba raha, millega mängida 150 eurot. Üldjuhul ma nii kalleid hotelle ei vaata, mulle nagu tundub, et see pole seda väärt ja oleksin kindlasti leidnud ka Amalfis 60-70eurose ööbimiskoha, aga te vaadake neid pilte. Kas teil ei tekiks samamoodi kiusatust? Minul tekkis.

3.päev. Amalfi. Elu nagu kuninga kassil.

/ / Leave a comment

Amalfi võtab meid vastu vihmaga. Väikeses nunnus vanalinnas sagivad vihmamantlites ja vihmavarjudega üksikud turistigrupid. Vaatame ilmateatest, et 11 peaks vihm järgi jääma ning otsustame seniks leida mõne toidukoha. Hommikusöök on niikuinii söömata. Seame sammud esimese ristorante juurde ja enne kui saame midagi küsida, vastatakse meile “toilet up”. Jääme rumalalt vaatama, sest me ju ei küsinud, kus wc asub. Kõnnime edasi, sest saame aru, et pole siin oodatud. Astume sisse järgmisesse kohta. Küsin, kas tohime. Saan vastuseks “no”, millele järgneb selgitus, et see on ristorante, pizzeria. Vastan, et seda me tahamegi. “Avame alles 11,” saan vastuseks. Okei, seepärast ehk meid esimesestki kohast ära aeti, et polnud veel avatud? Igatahes olen natuke hämmingus justkui lapsega turist ei tahakski süüa, vaid ainult ajab taga wc-d. Vihmavarju saame kohvikus, mille ma esimesena kohe välistasin. Nägi välja turistilõks, esimene, mis silma torkab ja seega ka raudselt kallimad hinnad. Ma ei eksi. Pitsa on siiski imeline. Ida 6eurone CocaCola paremini ei maitse kui poest ostetud.

Meie ööbimiskoht asub keskusest kolme kilomeetri kaugusel. Ilm on kahtlane ja nii otsustan, et uudistame veidike linna ja liigume siis hotelli. Linnake on armas, kitsad tänavad, pisikesed poekesed, kohvikutes espressot joovad prouad, limoncello siin ja limoncello seal, sidrunid riietel, bikiinidel, ehetel, külmkapimagnetitel, trepid, palju treppe…Nii Itaalia kui veel saab olla.

2. päev. Salerno. Suvi ja hülgepoeg.

/ / 2 Comments

Ärkame kell seitse. Hommikusöögini on veel aega ning otsustame minna linnamaksu jaoks sularaha tooma. Hommikune Napoli on hoopis teistsugune. Igal pool on sigin ja sagin, poekestesse tuuakse kaupa, turul sätivad müüjad kaupa välja, päike tôuseb majade vahelt aina kõrgemale. Ilus on. Omamoodi.

Peale hommikusööki otsustan, et hakkame Salerno poole liikuma. Pôhjus osaliseks kiirustamiseks on see, et mul on vaja teha üks esitlus Zoomis. Olen küll kôik vajalikud asjad alla laadinud ja üle kontrollinud – töötavad. Internet seevastu on heitlik. Rongisôit Salernosse kestab 45 minutit. Oleksime kohal kell 10 ja mul oleks aega, et jôuda hotelli ning loota, et seal on parem internet.