Täna, vaimse tervise päeval, tahan rääkida teemal, mis on mulle viimasel ajal väga südamelähedaseks saanud. Aeg iseendale. Mitte sõnades, vaid päriselt. Olen korduvalt öelnud, et “sean end esikohale”, kuid kui aus olla, siis tihti olid need vaid ilusad sõnad. Tegelikkuses põlesin juba heleda leegiga ega osanud tempot maha võtta. Tundsin, et pean meeldima kõigile, tegema kõike, kuni ühel hetkel oli seda mu vaimse heaolu jaoks liiga palju. Nüüd ma mõistan, mida tähendab sõnapaar “kaotasin ennast ära”. Polnud mind, vaid oli see hea tüdruk, kes meeleheitlikult tahtis kõikide teiste elu mugavamaks teha. Aga mina ise? Kes tegi minu elu mugavamaks? Mõtles minu peale? Patsutas õlale, et tubli tüdruk, et rabeled? Mitte keegi.
Aga teate ka miks? Sest ega kõrvalt ei näegi keegi teine seda rabelemist ja kui palju kogu aeg teha oli. Seda teadsin vaid mina. Sees põlesin, aga jätkasin, sest see oli ainus viis, kuidas ma oskasin. Kogu aeg rabeleda. Ise teha. Rohkem teha. Vaikselt. Panustades teistele, teiste heaolusse. Selle asemel, et olla oma loos ise peategelane.
Viimasel ajal olen aina rohkem mõistnud, kui oluline on teadlikult võtta aeg, et päriselt puhata ja taastuda. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ja mul oli väga hea meel kui Janika kutsus mind kaasa 3-päevasele minipuhkusele “Igavene Noorus”, mille fookuses on just tervis, heaolu ja tasakaal. Janika on ka üks neist naistest, kes praegu mulle on toeks olnud ja mind vaimselt üles turgutanud, pannud mõtlema, kuidas edasi ja olnud inspiratsiooniks. Seega ei olnud raske otsustada, et jah, ma tulen. Pealegi sügisene Haapsalu on sõnulseletamatult kaunis. Ma armastan Haapsalu.
Mida ma sellest retriidist ootan?
Eelkõige ootan tarkusi ja inspiratsiooni, kuidas oma igapäevaelus paremini ühildada toitumist ja treeninguid nii, et tunneksin end taas kergema ja energilisemana. Mul on siiras soov saada need 5–6 lisakilo taas kontrolli alla, aga seekord mitte läbi Ozempicu, dieedi või piitsutamise, vaid tasakaalu leidmise kaudu.
Teiseks soovin ma tutvuda inspireerivate naistega, kellega koos arutada elu, tervise ja enesearmastuse teemasid. Mulle meeldib uskuda, et iga naine, kes on valmis endasse panustama, on juba sammukese lähemal sisemisele noorusele ja elurõõmule. Ja kolmandaks tahan ma lihtsalt olla. Olla hetkes. Mitte kiirustada, mitte teha nimekirja, vaid lubada endal puhata. See on midagi, mida olen liiga kaua edasi lükanud, sest alati on “midagi tähtsamat”. Aga kas on?
Programm tundub täpselt see, mida mu keha ja meel praegu vajavad: treeningud, mis ühendavad jõu, vastupidavuse ja liikuvuse. Meid juhendavad seal Mai-Liis ja Janika – kaks naist, kelle tegemisi olen pikalt jälginud ja kelle teadmised tervise, ilu ja tasakaalu teemadel on tõeliselt väärtuslikud ning Janika nagu juba öeldud on mind vaimselt palju aidanud ning varasemalt loomulikult on ta ka olnud ainus inimene, kes on suutnud mind jõusaali vedada:D
Tunnen, et see retriit tuleb täpselt õigel ajal. Enda jaoks, päriselt. See on mu viis öelda endale: “Ma olen oluline. Ma väärin aega.” Ma tahan, et see ei jääks ainult ilusaks sõnumiks, vaid saaks teoks sammude, pauside ja uute harjumuste kaudu.
Paljud teist on mulle kirjutanud ja küsinud, et räägiksin oma kogemustest ja annaksin ühel või teasel teemal nõu. Olen seda teinud hea meelega ja teen veelgi, kuid see väikene minipuhkus on ideaalne, kus ka rohkem teiega koos neil teemadel lobiseda. Kui tunned, et ka sina vajad väikest restart’i, siis tule minuga kaasa! See on suurepärane võimalus võtta hetk igapäevastest toimetustest, õppida uusi harjumusi, tutvuda inspireerivate naistega ja lihtsalt olla.
Rohkem infot minipuhkuse kohta leiad siit.
