metspart

Väike väänik anna asu, et ma suureks eal…

/ Eveliis / 13 Comments

Ma olen viimaste päevade jooksul nii palju mõelnud. Karma peale. Et lõpuni aus olla, siis ma ei ole mitte kunagi karmasse uskunud, mu meelest on see vaid lollide inimeste lohutus. Tegelikult on tegudel ja tagajärgedel alati hoopis muu põhjus kui mingi sõnaseletamatu karma. Olgu selleks siis meie lollus, laiskus või naiivus. Karmat kui sellist ei ole ma uskunud kuni selle hetkeni kui kõik hakkas rahakoti vargusest peale viltu kiskuma. Karma, öeldi mulle ka kommentaarides. Lõpuks hakkasin isegi nii mõtlema. Kirjutasin ka ühele sõbrannale, kes mind alati maa peale tagasi toob ja ta vastas mulle – Miks sa arvad, et karma sind defineerib, kas sa ei arva, et asi on hoopis selles, et aeg on täiskasvanuks saada. Mõtle nende naistel peale, kes meile “Mad Men´is meeldivad. Millest nad õpivad? Oma vigadest!

See vastus jäi mind kummitama. Selles mõttes, et mu sõbrannal oli õigus. Ma olen elanud nagu Pipi Pikksukk, muretut elu, kus probleemidel on kombeks iseenesest või teiste abiga laheneda. ma ei ole ise pidanud rohkem tegema kui natuke nutma ja end haletsema kui ikka on olnud keegi, kes on appi tulnud. Mina ISE ei ole pidanud probleeme lahendama. Küll on probleemid lahendanud minu eest Marek, emme, issi, vanaema, tädi Helju, õde, sõbrannad, aga mina ise olen ikka olnud Pipi Pikksukk. Või muretu suveliblikas. Tööalaselt ma ei ole kunagi tahtud olla Pipi Pikksukk ega liblikas, aga eraelus on see alati olnud justkui minu lahendus. Ma olen naernud teiste üle, kes on metspardina tegelikkuse eest põgenenud, saamata aru, et ma ise olen kõige suurem haavatud metspart. Ma olen ise valinud elada eluvales, et saan ISE hakkama, aga tegelikult ei saa. Ma olen alati vajanud kellegi tuge, et hakkama saada.

Mul on hetkel võrratu töökoht. Töökoht, kus ma olen (ja pean olema) täiskasvanu. Sarm ja inimeste tundmine aitab kindlasti kaasa, kuid see ei ole mäng, see ei ole selline mäng nagu blogi, kus ma ütlen välja kõik, mida tahan ja sellel ei ole tagajärgi. Valedel väljaütlemistel võivad olla väga valed tagajärjed. Tööalaselt oskan ma end (üdldjuhul) kontrollida. Oskan olla täiskasvanu ja oskan võtta vastutust.

Miks ma ei oska seda eraelus? Miks ma ei oska seda blogijana? Eraelust ma metspardina ära põgeneda ei saa. Ma pean õppima elama. Aga kas ma pean blogima? Kas ma pean olema see vuhatud Gregers Werle, kelle “hingeõhk haiseb ja kes ei saa piisavalt keppi, et rahul olla eluga”? Üks on selge. Blogimist ma jätta ei saa. Ma jumaldan seda totakat hobi.  Suud kinni ma hoida ka ei oska, blogijana. Aga kuidas elada nii, et mu blogi ei kahjustaks mind isikuna, ei kahjustaks minu ettevõtmisi ega tuleks mulle tagasi (oletatava) karmana, mis mu rahakotist tuhandeid eurosid viib? Siikohal olen ma ikka nagu Pipi Pikksukk, väike väänik, kes ei taha suureks kasvada, aga samas tahab elada nagu täiskasvanu. Siia valemisse on viga juba eos sisse kirjutatud.

Ma olen omadega nii (karmast) löödud, et masendus läheb aina suuremaks. Nädalavahetusel oli mul muide vestlus ühe inimesega, kes küsis, kas ma olen õnnelik. Vastasin jaatavalt, sest jah, hoolimata kõikidest nendest jamadest ja (sisemistest) kriisidest olen ma õnnelik ja ka tänulik kõige selle üle, mis mul olemas on. Kui ta küsis minult, mida ma elult tahan, vastasin, et ei midagi muud, kui olla õnnelik. Selle peale vastas ta, et ahhhaaa, sa siis ei olegi ikka õnnelik, sa tahad õnnelikuks saada.

Mu  aju läks errorisse. Totaalselt. Ma ei tea enam, kes ma olen ja mis ma olen,

 

 

 

Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

/ Eveliis / 2 Comments

Sest võib juhtuda, et garderoobis võtab su riideid vastu Ivo Uukkivi ja terve saal vaatab, kuidas sa kohmetult oma mantli ära annad. Terve saal! Ootamatult oled sa sattunud lavale.  (Teisitimõtlejaga) ühte garderoobi. Ja sa ei saa aru, kas sa oled osa etendusest või mis värk on. Meie jõudsime viimasel minutil, kohmetusime oma mantleid ära andes, otsisime kohad ja jäime ootama. Üsna pea saabus saali vaikus. Kella järgi võis otsustada, et etendus käib. Aga kas ikka käis? Ivo Uukkivi sahmerdas vaikuses edasi-tagasi, käis uksest sisse ja välja, sahmis mantlitega.  Saabusid viimased teatrikülastajad. Kogu saal jälgib neid haudvaikuses. Õppetund missugune.

Etendus algab.

Peategelane Aivo on vihane. Väga vihane. Ega ta vist ise ka ei tea kelle peale. On ta vihane telefoniteenuse pakkuja peale või hoopis noorte poiste peale, kes liiga lärmakalt kõrval ruumis bändiproovi teevad? On ta vihane enda peale? On ta vihane selle peale, et ta ise ka ei tea, mille peale ta vihane on? Olgu selle põhjusega kuidas on, kuid see sisemine viha oli kaugele näha. Selline jõuetu viha kui sa oled oma eluga ummikusse jooksnud, oled üksik, kaotanud fookuse ja ei oska mitte midagi teha. Peale vihane olemise.

Aivo on endine punkar ja bändimees, kes omal ajal teadsis täpselt, kellele ja millele ta vastandus, ta teadis, mis on tema tõde ja oli nõus oma tõekspidamiste eest ka vangis istuma. Isiklik heaolu ei olnud kõige olulisem, nüüd on ta aga isiklikule heaolule alla vandumas. Vanast vihast käib ta internetifoorumites kommenteerimas, omamoodi mässamas ja ei pane imestama, et teda ajab endast välja interneti teenuse pakett, mille maht pidevalt otsa saab.

Ja ta on jälle vihane. Vaatad seda, kuidas asjad teda närvi ajavad, nii närvi, et ainus mõistlik väljund on end internetis välja elada ning samastud temaga. Ei ole küll kunagi päriselt millegi vastu võidelnud ega pea end kuidagi sama suureks kui Ivo Uukkivi, kuid sa mõistad tema viha ja jõuetust, tunned, et vaatad peeglisse. Laval oled ühtäkki sina ise. Sina, keda ajavad kõik asjad närvi ja sa ei saa aru, millise hüve eest ühiskonna nimel võidelda tuleks  ning sind ajab närvi, et sa oled alla andmas oma mugavusele.  Sest tõde ei huvita kedagi. Paratamatult tekkis mu mõtetes paralleel “Metspardi” ja eluvalega. Mugavam on tõde hoida  luku taga kirstus.

Aga viha ei saa luku taga hoida.

Endine punkar on määratud viharavile ja tema mentoriks on noor doktorant Stockholmist. Eesmärgiks on endine punkar lahti muukida, vihale teine väljund leida, kuid ootamatult muugib noor doktorant lahti hoopis iseennast. Samal ajal kui Aivo annab alla ja on nõus muutuma üheks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast.

Noor doktorant muugib ennast lahti raamidest ja sellest vastikut kammitsetud hoiakust, fassaadist, sellest, millised me arvame, et me peame olema. Skandinaaviapäraselt moekalt halli riietatud. Poliitkorrektsed. Edukad. Aga ühesugused. Pole siis ime, et endine punkar end selles maailmas, kus kõik tahavad olla ühesugused ega julge oma arvamust avaldada, ei leia, mille nimel edasi elada. Milline on see tõde, mis oleks väärt võitlust?

Etendus on tragikoomiline ja olgugi et naerda saab etenduses rohkem kui rubla eest, jäi mind peale etendust kummitama mõte, et aga mille nimel üldse võidelda. Tõstame etenduse blogimaailma konteksti. Viharavile saadetakse minusugused “kadedad ja sõnakad” blogijad, sest nad tekitavad ebamugavust. Neid lugeda ei ole turvaline. Nad ei ole skandinaaviapäraselt hallid. Ma olen end kordi leidnud mõttelt, et lihtsam oleks olla ka üks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast. Leppida. Aga kellega? Kui sa ei tea, kellega sa tülis oled või oledki lihtsalt leppimatu loomuga. Nagu etenduse peategelane Aivo. Kas te teadsite, et soome keeles tähendab “aivo” “aju”? Kas aju saab välja lülitada, et oleks mugavam ja lihtsam?

Kui rääkida näitlejatest, siis ilmselt ei tule teile üllatusena, et Ivo Uukkivi tegi (minu arvates JÄLLE) geniaalse rolli. Ta lihtsalt on geniaalne näitleja. Kunagi oli Tartus legendaarne koht nimega “Kellele ei meeldiks Johnny Depp”, kui ma peaksin uuesti söögikoha tegema, siis selle nimeks saaks “Kellele ei meeldiks Ivo Uukkivi”, sest päriselt, küsimus, kellele ei meeldiks. Doktorandi rollis Laura Peterson on hull. Igas mõttes. Heas mõttes. Eliann Tulve, kes koos Aivoga garderoobis ühiskondlikult kasulikku tööd teeb, annab oma rolliga etendusele juurde selle väikese midagi, justkui kõrvalosa, kuid nii olulise tähtsusega sõnumi edastamisel. Vaheaja asemel tähistas teise vaatuse algust Cris McCarthy, kes end põlema pani. Mulle meeldis see kujund.

 

 

Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

/ Eveliis / 8 Comments

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, rahulolu, ebakindlus on valikute küsimus. Ma ei eita, et ma susin ja sekeldan, aga ma teen seda põhjusel, et ma ise sisimas usun, et ma aitan, et ma tean paremini, tahan maailma parandada. Ma tean kui ebameeldiv see olla võib, sest mis te arvate, et mulle endale meeldib kui mind õpetatakse ja minust paremini teatakse, muidugi mitte. Mõningat kriitikat võtan vastu raskemalt ja seedin kauem, alguses solvun või vihastan, pärast saan aru, mida öelda taheti, aga ma tahaksin uskuda, et ma ei peitu (enam) fassaadi taha. Olen see, kes ma olen. Mõnele tundun ebameeldiv, teisele meeldiv. Tahaksin uskuda, et ma olen eluvale vajadusest välja kasvanud. Ma ei tea, aga mulle tundub.

Alles hiljuti suhtlesin ma ühe hea sõbraga, kes mulle ütles, et kuidas sa suur Ibseni austaja ei saa aru, et sina ei saa olla Gregers Werle, kes teistelt eluvale ära võtab, sa ju tead selle olulisust. See pani mind mõtlema. Ma olen alati olnud pigem Dr.Relling, kes hoiatas teiste ellu sekkumise eest, aga nüüd olen ma muutumas Werleks, mõttetuks maailmaparandajaks, keda keegi ei oota.  Ibseni “Metspart” on üle saja aasta vana teos, kuid ikka täis mõtteid, mida saab kenasti ümber tõsta ka tänapäeva maailma ja mis paneb mõtlema. Mõtsiklema. Elu ja vale ja eluvale üle.

Las ma selgitan.

“Metsparti” on ikka sümbolismis süüdistatud. On väidetud, et sümbolid lämmatavad näidendi. Pigem on sümbolid näidendisse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Võtame või vana Ekdali metsa, mille ta pööningule ehitas ja kus ta jahil käib. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin. 

Laval on kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal ja vana Werle (ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.

Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda. Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Metspart räägib truudusetusest, ebaõiglusest ja enesetapust ühiskonnakriitilisel viisil, samal ajal rünnates teose tegelasi. See näitab kui suur võib olla ühe inimese mõju teiste inimeste elule ja saatusele.  Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Raamat räägib just sellistest eluvaledest. Hjalmari eluvale on jahilkäigud pööningul koos isaga ja leiutis, mis peaks perekonna nime jälle au sisse tõstma. Dr Relling usub, et see eluvale annab Hjalmarile selle, mida vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ta on oma elu püstitanud illusioonile enda olulisusest – see loob tähenduse kaoses, mida elu esindab ja on kindlasti situatsioon, milles paljud inimesed ka praegu võivad end ära tunda.
Eluvalet võib vaadelda kui unistust. Selle põhjal on teose teemaks, et kõigil peavad olema oma unistused või eesmärgid, mille poole püüelda, et ellu jääda. Vähesed meist mõtisklevad selle üle, et päevad, mis mööduvad, ongi elu ise ja et enamusel meist on oma eluvale, unistus. Unistus võib olla reaalne, kuid see võib olla ka midagi, milleni me kunagi ei jõua. See ongi meie jaoks õnn.

Samuti on keskseks teemaks materiaalne ja moraalne võimu ärakasutamine. Kaupmees Werlel oli kõrgem sotsiaalne staatus ning ta kasutas seda ära, et oma head nime päästa. Perekond Werle on jõukas ja tunnustatud ja nendes ringkondades on sotsiaalne staatus tähtsam kui hea süda. Teema on sama aktuaalne tänapäeval kui ka siis, kui teos kirjutati. Keegi peab alati süüdlaseks jääma, ka teiste ebaausate tegude eest.

Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Tema tööks on küll retušeerimine, kuid tegelikult teeb ta kõike algusest peale. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada. Just nagu väljamõeldud mets pööningul.

Dr Relling on Ekdalide naaber, ta elab allkorrusel koos teise mehega. Sellest võib välja lugeda vihjet homoseksuaalsusele, millest tol ajal kõvasti ei räägitud. Dr. Rellingul on sügavad teadmised psühholoogiast, just tema ütleb kuulsad sõnad: Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! Sellega peab ta silmas seda, et inimestele on elamiseks vaja oma eluvalet. Tema andiski Hjalmarile eluvale, et temast saab leiutaja ja tõi sellega Hjalmari ellu rõõmu. Dr Relling arvab, et see, mida Gregers üritab – tuua tõde päevavalgele – on vale. Dr. Relling joob palju ja on harva kaines olekus, kuid sellest hoolimata tulevad tema suust mitmed elutarkused.

Etendus tugineb ühel vanal laulul, mis räägib metspardist, kes sai haavata ja vajus merepõhja, et seal surra. Haavatud metspart on etenduse keskne sümbol. Metspart, kes elab Ekdalide pööningul, sai samuti haavata ja tahtis vajuda merepõhja, et seal surra, kuid vana Werle koer sai pardi enne kätte. Koer vigastas teda tiivast veelgi, nii et part ei saaks enam kunagi lennata ning Werle andis pardi perekond Ekdalile. Seda põhjusel, et etenduses on nemad „kadunud/põhja vajunud“. Gregers sümboliseerib koera. Ta arvab, et ta saab perekonda päästa, kuid kahjustab seda just nii nagu metspardi tiiba, et see enam kunagi lennata ei saa. Sama juhtub perekonnaga.
Part sümboliseerib ka suhet vana Ekdali ja Werle vahel, suhet Gregers Werle ja Hjalmar Ekdali vahel. Gregers peab jahti Hjalmarile, tahab teda lõksu püüda, justkui peaks ta jahti metspardile. Püüdes saada kätte Hjalmarit, põgeneb ta samal ajal oma probleemide eest. Samuti vajub vana Ekdal merepõhja nagu metspart.
Raamatus seisab, et metspart on pööningul elanud nii kaua, et on unustanud oma tegeliku elu. Täpselt nagu perekond Ekdalide elu, mis on rajatud valele ja nad ei taju, mis on tegelikkus ja mis mitte enne kui eluvale on paljastatud. Nad on vales elanud nii kaua, et kui tõde ükskord päevavalgele tuleb, ei ole kindel, et nad selle üle elavad.
Hjalmar, kes kiitleb oma „leiutisega“, elab vales, kuid samas on tema eluülesanne päästa isa „põhja langemast“, saades leiutisega rikkaks ja taastada isa hea nimi – illusioon haavatud metspart lendama panna.
Ei ole vist vaja lisada, et Metspart sümboliseerib ka Hedvigit, kes on oma perekonnast kaugenenud ja haavatud. Tegelikuks metspardiks võibki pidada Hedvigit, kes lootes tagasi võita isa armastust, otsustab ohverdada oma kõige kallima vara, pööningul elava metspardi, kuid……

Metspardiga tõstatab Ibsen küsimuse: milline väärtus on inimese jaoks tõel? Kas inimene peaks elama vales? Kas sellesse tasub segada teisi? Kui kaua läheb aega enne kui elu, mis on rajatud valele, kokku kukub? Etenduse sõnum on: ilma mõistuse või tõeta ei saa üks inimene end massidest lahti kiskuda.

Metspart räägib inimese võimest ja tahtmisest tõele otsa vaadata. «Metspart» ei usalda (abi)elus ideaalsete nõudmiste paatoslikku taaka. Iga pere rüpes kössitab haavatud metspart, aga pole mõistlik ässitada jahikoeri teda põhjamudast üles tirima. Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.