Väike väänik anna asu, et ma suureks eal…

Ma olen viimaste päevade jooksul nii palju mõelnud. Karma peale. Et lõpuni aus olla, siis ma ei ole mitte kunagi karmasse uskunud, mu meelest on see vaid lollide inimeste lohutus. Tegelikult on tegudel ja tagajärgedel alati hoopis muu põhjus kui mingi sõnaseletamatu karma. Olgu selleks siis meie lollus, laiskus või naiivus. Karmat kui sellist ei … Continue reading Väike väänik anna asu, et ma suureks eal…

Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

Sest võib juhtuda, et garderoobis võtab su riideid vastu Ivo Uukkivi ja terve saal vaatab, kuidas sa kohmetult oma mantli ära annad. Terve saal! Ootamatult oled sa sattunud lavale.  (Teisitimõtlejaga) ühte garderoobi. Ja sa ei saa aru, kas sa oled osa etendusest või mis värk on. Meie jõudsime viimasel minutil, kohmetusime oma mantleid ära andes, … Continue reading Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, … Continue reading Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?