Kui ma eestlasena mõtlen merevaigu peale, siis pean ausalt tunnistama, et eriliselt sooje tundeid see minus ei tekita. Kui see muidugi pole see “Merevaik”, mis 60ndatel Pärnu Piimatoodete Kombinaadi tootmisest välja tuli ning on sellest ajast saati erinevate põlvkondade südameid võitnud. See “Merevaik” tekitab minus tõesti sooje tundeid. Kui ma aga möödun Tallinna vanalinnas jalutades mõnest suveniiripoest, kus suurte ja sädelevate kirjadega ilutseb “Baltic Amber“, hakkab mul vasak silm tõmblema. Kõik need poed on ühte nägu ja mitte meie nägu. No milleks meile merevaik?

Seda küsimust saan ma endalt küsida Eestis. Piisas aga ühest reisist Leetu, et hakata merevaiku nägema hoopis teise pilguga. Aupaklikuma ja soojemaga. Seal oli merevaik osa maa hingest. Ma nägin, millise õhinaga sellest räägiti, kuidas inimesed hoidsid seda peopesal nagu väikest päikesetükki, millesse meri on oma saladused peitnud. Mul hakkas isegi natuke kahju, et meie suveniiripoodides jääb merevaik sageli lihtsalt üheks odavaks meenekeseks teiste seas, sest tegelikult ei ole ta ju pelgalt kivike. Igal asjal on oma koht ja oma lugu ning alles siis hakkab ta elama.Merevaik õpetas mulle, et väärtus sünnib mälestustest. Kui lugu on olemas, muutub ka kõige väiksem leid eriliseks. Poeb vaikselt südamesse. Minu randmel on nüüd tilluke südamekujuline merevaigutükk. Tõsi, selle ostsin ma pärast pikka jalutuskäiku Nida luidetel, mitte ei püüdnud ise merest. Aga tema väärtus ei sündinud ostuhetkel, ta muutus eriliseks juba enne seda, kui me seisime tuule ja lainete keskel ning püüdsime merest “kulda”. Nüüd kannab see väike meekarva kivike endas mälestust sellest päevast, mere lõhna, märga kleiti, naeru ja tunnet, et vahel annab meri sulle kaasa midagi palju enamat kui ühe ilusa ehte. Sellest sai suvi, mida saab siiani käes hoida 💛