Ma sattusin paar päeva tagasi vaatama ühe oma endise tuttava purjuspäi lällamist/ halamist/esinemist sotsiaalmeedia vahendusel ja mingil põhjusel olen ma sellele viimaste päevade jooksul palju mõelnud. Arvo Kukumäe filmi “Kuku:mina jään ellu” olete näinud? Kui ei ole, siis soovitan vaadata, aga võite selle kohta ka siit lugeda. Kurb ja karm tõde, kuid sarnasus tolle tuttava käitumise ning selle filmi vahel on olemas. See mõte häirib mind. Kuigi ei peaks.
Sellel, et see ei tohiks mind häirida, on mitu põhjust. Teiste elu ei saa elada. Täiskasvanud inimesed teevad ise oma valikuid. Probleemile vihjates selgub alati tõsiasi, et ütleja (antud juhul mina) on kade ja kibestunud ning otseloomulikult õel inimene. Boonusena järgneb sellele ka ütleja mudaga üle valamine. Barrikaadidele viskumisest ei hakka ma isegi rääkima.
Jah, teil on õigus, kui te arvate, et teate, kellest ma räägin. Miks ma oma sõnu söön? Vaadake, ma olen juba öelnud, et keiser on paljas, ma olen juba virtuaalselt sada korda peksa saanud ning ma tean juba, et olen õel ja kade ja kibestunud, kole ja paks ja vana inimene, seega mul ei ole enam midagi kaotada. Aga võib olla on kellelgi teisel midagi võita. Kiitvad kommentaarid eranditult iga teema kohta tõstavad lühiajaliselt enesetunnet. Muidugi. Kellele meist ei meeldiks kiitus? Kuid mõnikord on kriitika ja karm tõde olulisemad. Kriitikast saab õppida ja kriitika aitab areneda. See ei tähenda absoluutselt, et kõike kriitikat peab hinge võtma. Mõned asjad ei saa ka kõigile meeldida. See on okei ja sellega tuleb leppida.
Ma ei taha olla maailmaparandaja, kuid ma pean ausalt tunnistama, et mind lihtsalt häirib, kuidas sõbrad ja pere lasevad inimesel, kel on tõsiseid probleeme enesehinnangu ja reaalsuse tajuga, mida leevendatakse alkoholiga, end lolliks teha. Ma saan aru, et inimest ei saa aidata kui probleemi pole olemas. Aga damn it, perekond ja sõbrad, tehke silmad lahti! Ja suu!
Ma ei teagi, kas mul on hea meel või kahju, et ma seda live ei näinud.. Praeguseks on see ilmselt ära kustutatud,
Novot … see on, kui tuled Eestisse puhkusele, arvutit eriti kätte ei võta, ja siis jääd igasugustest “sündmustest” ilma 🙂
Minul on kurb, et ma seda nägin – mind nimelt suunati selle juurde. Aga see oli tõesti väga kurb, alkoholiprobleem ei ole naljaasi. Seal on probleem, sellele võiks tõepoolest lähedased ja sõbrad tähelepanu juhtida. Aga eks sa vist tead kogemusest, mis juhtub, kui öelda välja, mis meelel. Mingi hetk tuleb sel inimesel lihtsalt suur murdumine ja sein ette, ehk oleks targem juba praegu tagasi tõmmata, avalikkuse eest see tähendab. Aga eks inimene ise teab, mis teeb, isegi kui välja poole paistab, et tegelikult on ta oma eluga kapitaalselt puntras.
Nägin ka seda videot, oli valus vaadata, oli. Kõige suurema küsimärgi tekitas seal videos kekutav “sõbranna”, kes lasi täispeaga Mallul seda videot üldse teha. Selle “sõbranna” suurim mure seal juures oli see, kas ta ikka hea välja näeb, sättis ja poosetas, selle asemel, et Mallule aru pähe panna, et palun ära tee end lolliks. Rõve! Mina hakkasin seda videot nähes oma sõbrannade peale mõtlema, et huvitav, kas minu sõbrannad takistaks mind, kui ma midagi nii lolli täispeaga teha tahaks. Judsin vastuseni, et jah, eluski ei laseks minu sõbranna mul selliselt end lolliks teha. Rääkimata sellest, et mu sõbrad oleks mul juba ammu pannud aru pähe, et psüüholoogi juurde minna ja aeg maha võtta.
Jah, kõige valusam oligi vaadata seda “sõbrannat” samal ajal
Kas jälle see kelle nime mainidagi ei tohi? Argh, ma vihkan selliseid salapäraseid postitusi kus nagu näpuga näidatakse aga nime ei panda…
See ei ole sugugi salapärane postitus näpuga näitamiseks
Aga mis siis, kui perekond püüab aidata-suunata-takistda sügavamale vajumast jms ja selle peale saadetakse pere metsa, räägitakse maailmale muinasjutte ja kaotakse radarilt? Ja ainus viis vähegi silma peal hoida ja leevendada olukorda on lõpetada interventatsioonid? Pere ei saa ju ka hüljata abivajajat, olgugi et vajaja ise ei leia, et tal oleks probleem või abi vaja. Võlukepilahendused võiks toimida nagu filmis.
Kus on pere silmad? Silmad on peas.
Ps. Kirjeldatud olukord on täiesti teoreetiline ja igasugused kokkulangevused reaalse eluga on puhtjuhuslikud.
“Mul on nii pohhui, kui keegi mind ei taha, küll siis Kardo mind ikka kahmab.” Nii ütles Mallukas seal videos vaevu sõnu purjus peaga välja hääldades ja vidukil silmadega. Vaene inimene ei saa aru, et tal ei ole tegelikult ju pohhui, ja asi ei ole selles, kas keegi teda tahab või ei. Kuigi selline “iga aasta uued sõbrad” läbielamine võib ka oma jälje jätta. Siin soovitatakse talle ravile minekut, aga kas väärtushinnanguid saab ravida?
Kõik probleemid ongi just sellest alguse saanud, et pole pohhui. Ta on tegelikult väga tore ja hea inimene, kes lihtsalt vajaks abi ja asjalikku nõu natukene
Kas tal on mingi suurem probleem alkoholiga?
Ma arvan, et probleem pole alkoholis, vaid ennasthävitavas käitumises üldiselt
Minu meelest inimese kohta, kes oma elu üsnagi avalikult välja riputab on küll meelevaldne alkoprobleemis, sest ta ju pidevalt teeb ja jookseb ja töötab ja näha on, et kaine. Kindlasti pole tark panna sellist videot kuskile ülesse nagu too viimane, aga vahel voib igaüks meist juua, olla ebakaine ja sellele ei pea järgnema kahtlus, et pidev kuritarvitamine oleks üldse teema.
Asi pole ju isegi enam kahtluses, kui inimene on ise korduvalt purjuspäi live’e teinud ja ise tunnistanud, et päris tihti jäi ühest pudelist veinist veinist (hilis6htul üksi juues) vähe. Kardo s6nal ses peres ilmselt kaalu ei ole, aga see on juba teine teema.
Ma seda videot ei näinud, aga mulle tundub juba üsna tükk aega, et tal oleks vaja psühholoogilist abi ja ka sotsiaalmeediast (sh. blogist) eemalolekut natukeseks ajaks. Isiklikult teda ei tunne, aga ta tundub tegelikult hea südamega inimene, olgugi, et ma enamus ajast tema seisukohtade/väljaütlemiste/käitumisega ei nõustu. Aga minu meelest on tal sellised läbipõlemise või stressi märgid küll. Seda, kui palju ta alkoholi tarbib ma samuti ei tea, aga kui liiga palju, siis loodan, et lähedased teevad tõesti õigel ajal suu lahti. Sellised “sõbrannad”, kes lasevad tal end lolliks teha, et fun ja tore ja yolo tuleks ka kiiresti minevikku jätta.
Sellisel juhul oleks ta ilmselt ihuüksi, sest kõik inimesed, kes talle natukenegi mingit kriitikat on julenud edasi anda, on ta oma elust solvunult välja löönud. Iga aasta tähistada oma sünnipäeva “uute parimate” sõpradega on tegelikult mitte õnn vaid traagika.
Aastaid juba käime teatud seltskonnaga temaga koos sünnipäevi tähistamas (lisaks teistele kokkusaamistele) ja huvitaval kombel ei ole keegi meist veel “välja vahetatud.” Ma ei saa aru, kust tuleb selline kommentaar, mille järgi sa eeldad seda? Kas tunned teda isiklikult? (Sellisel juhul muidugi palju õnne ja oled tõesti kõvasti parem sõbranna, kui see keda sa siin taga räägid)
Minul ka tekib sõpru juurde pildile vahel, samas mõned sõbrad kaovad ära. Mõnega suhtled rohkem, mõnega vähem. Kas sina saad öelda, et sul on viimased 5 aastat ainult täpselt ühed sõbrad olnud ja ei ole muutust selles, kellega suhtled rohkem ja kellega vähem? Raske uskuda.
Ma ei ole viidatud juhtumiga kursis, aga üldistatult rääkides pannakse minu meelest perele ja sõpradele liiga suur vastutus lähedase alkoholismiprobleemi korral. Et miks ei võta midagi ette ja miks ei aita ja miks ei keela, jne. Vaatamata asjaolule, et lähedased ongi seda juba tihtipeale pikka aega teinud. Lihtsalt on nii et, inimest ei saa muuta, kui ta ise ei taha muutuda. Täiskasvanult ei võta ju raha käest ära ja ei pane luku taha, et ta mingil juhul alkoholi kätte ei saaks.
Jah, lähedased võiksid küll olla probleemi ilmnemisel toeks ja suunama õigel ajal abi otsima, aga see on ennekõike igaühe enda lahing pidada.
Hei!
Kui tohib küsida, kas oled kunagi teinud testi, mis Myers-Briggs skaalal oled? Minu pakkumine oleks ESFP/ESTP.
Ehk leiad selle huvitava olevat.
https://www.16personalities.com/
Okei – mina antud laivi küll ei näinud, aga… jeesh, inimesed. Alkoholismi ja purjujoomise vahel on kilomeetrites maad. Mallu tundub olevat selline koleeriku-tüüpi tegelane, kes kiiresti ärritub ja siis kiiresti maha rahuneb, aga sellise tervisliku pohuistliku suhtumise on suutnud ta endas ka arendada, et mingit suurt stressi tal ei tundu küll olevat. Inimesed muutuvad ja tal polegi enam nagu teiste eludesse asja, vähemalt blogis. Erinevalt mõnest… kes lihtsalt EI SUUDA teistest mitte rääkimata jätta sellise “ma muretsen” kattevarju all, mis pigem paistab ärapanemisena.
Mul ei ole mingit põhjust ära panna kellelegi, aga ma mõistan, et inimesed kujundavad oma arvamused vaid blogide põhjal, nii et las jääb, sest me ju kõik teame, et ma olen kade ja mul pole elu või mis iganes need klassikalised kommentaarid ongi.
Seljakotigaeestlane, kas sul polegi hoolivaid sõpru, kes sulle ütleks, et kuule, su veinijoomine on päris rohke.. Ma küll muretseks, kui ma oleks su tuttav (õnneks ma pole). Siiski, oma peegel on sulle paras vaadata (tsiteerides klassikuid).
Kallis, plankton, aga kust sina siis minu veinijoomist tead, kui sa mu tuttav pole? Siiralt küsin, millest selline väide?
Vaata natuke teise pilguga oma blogi pilte, nothing comes between me and my wine…. Jah, sa ei ole joogise peaga endast ühtegi videot postitanud, mis oligi rumalus, aga teisalt võttes, tarbid sa ka ise alkoholi. Miks siis arvad, et oled õige inimene teise silmas pindu nägema, kui enda omas palkigi ei näe? Siira mure puhul, kirjutaksid sa inimesele otse, mitte ei teeks postitust. Ma ütleks, et enne jääb Marileenust alkoholiga kimpus oleva inimese mulje, kes eksponeerib kordades rohkem oma veinijoomisi ja on samamoodi teinud piinlikke live. Aga tema käitumine on sulle sobilik… veider….
No vot, siis ongi selge, et sa mind ei tunne, aga see selleks. Mina ei ole kusjuures keskendunud kellegi alkoholiprobleemile, vaid PROBLEEMILE, et inimene vajaks abi, sest ta on omadega puntras. Seda tõestavad pidevad ma ei blogi kunagi – ma olen tagasi, bitches – ma ei blogi kunagi episoodid, nutuhood ja hüsteeria ning asjade ettekujutamine. Meie sõprus saigi läbi selle pärast, et ma otse tema endaga rääkisin teemadel, mis talle ei meeldinud. Ehk siis kuldsed sõnad “õige sõber kiidab ka siis kui heaks ei kiida”.
Niisiis ärge kirjutage mulle sõnu suhu.
Eveliis, aga kui sõprus sai läbi, siis miks sa enam oma pead vaevad? Inimesel võib olla kasvõi kakssada probleemi, aga kui ta ei ole huvitatud sinu abist, siis miks nõnda läbi enda blogi seda justkui peale suruda? Iga inimene teab ise, mida ta teeb ja kui Mallukal tõesti kõik nii kiiva läheb, siis küll tema perekond muretseb tema heaolu eest. Paraku aga tundub, et sa poie kade, vaid kimpus vajadusega rääkida ja kirjutada kui hulluks Mallukas läheb, kuna oled solvunud, et sõprus sai läbi nii nukral noodil. Võib-olla kui sa oleks olnud taktitundelisem, teades, kui õrna hingega su sõbranna on, siis poleks ka sõprus läbi saanud?
Ütlen kohe ära, et ma pole Malluka tuline fänn, vaid endalgi on tulnud neid sõprusepurunemisi sellepärast, et üks osapooltest on negatiivselt meelestatud ja ei oska suhelda inimese kombel.
Muidugi olen ma solvunud, sest minu väljaöeldud arvamused keerati peapeale, muudeti sõnu ning tehti minust ootamatult paaria. Loomulikult olen ma solvunud. Ka seekord on täiesti lambist võetud teema ja enda ümber keeratud, miks ometi? Kui me suhtlesime, siis mina ei teadnud, et mu sõbranna on nii õrna hingega, me tegime nalja, lõõpisime, kritiseerisime, arvustasime, kusagilt ei jäänud muljet, et ma oleks pidanud oma suhtlust muutma. Suhtlesin nii nagu suhtlen iga oma tuttava ja sõbraga.
Muidugi on sul ka selles õigus, et pole minu asi enam, aga vaata kui endine sõbranna elab avalikku elu, siis paratamatult tekib arvamus ja eriti hakkas mul kahju kui ta päruis sõbrad on sellised, kes ei keela tal end lolliks teha, vaid mõtlevad ainult selle peale, mis mulje nad ise kaameras jätava, st kas juuksed ikka on kenasti kammitud. Need ei ole sõbrad ja see tekitas kirba meelt küll.