Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.

Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?

Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?

Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.

Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.

Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.

See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?