“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kes mind Threadsis jälgivad, need juba teavad, millest juttu tuleb ja ilmselt mõned teist mõtlevad, et mida sa ennast kordad, kuid tegelikult tahan ma sellel teemal veidi pikemalt peatuda. Alustame sellest, et ma tõepoolest olin šokeeritud sellest, kuidas noored suhtlevad ja oma arvamust avaldavad. Mitte vaid omavahel, vaid täitsa avalikult ning teiste vanemate ning õpetajate nähes. Mu arvamus püsib vankumatu – toit olgu, milline tahes, kuid mingi austus peab olema ja oma arvamust peab oskama avaldada ka viisakalt. Kriitika vastu ka ei ole, arvamus võib vabalt olla kriitiliselt. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud. Illkumine, haukumine ja labane kõneviis ei ole edasiviiv jõud.
Ühesõnaga lugesin Stuudiumis teemat koolitoidu kohta ja allpool on vaid mõned näited õpilaste poolsest “tagasisidest”. See ausalt öeldes šokeeris mind. Ja šokeerib ka see, et tõenäoliselt on ka lapsevanemaid, kes leiavad, et nii ongi aus öelda, sest toit ei näe ju apetiitne välja. Toidu välimuse juurde ma veel jõuan, hoidke oma hobuseid. Alustame nendest kommentaaridest. Need näited on (vist) küll vaid kahe õpilase omad, aga neid oli seal veelgi, nimetades toitu koeratoiduks ja jumal teab, milleks veel. Ma saan aru, et teismeliste hormoonid ja kasvuetapp ja oledki rebel ja maailma valud, aga mis päriselt su elus valesti on, et see ongi su eneseväljendus?
Screenshot
Screenshot
Screenshot
Sama kooli toitu käisin ma eelmisel sügisel ise ka proovimas. Oli visuaalselt ilusamaid ja visuaalselt mitte nii kutsuvaid toite, maitse samas aga oli täiesti okei, mõnel asjal lausa maitsev. Tasemelt umbes sama, mida pakutakse mõnes kesklinna toidukohas hoopis suurema summa eest. Visuaalselt saaks asju teha paremaks ja maitset saaks minu arvates ka paremaks kruttida, st ma tundsin väga puudu soolast ja piprast, aga kui ettekirjutused ei luba, siis nii on. Kahjuks. Mis on minu arvates, lubage otse välja öelda, täiesti jabur. Miks? Suur osa lastest ei taha koolilõunat süüa. On see siis harjumatu maitse, mittekutsuv välimus või mingi kolmas põhjus, aga fakt on see, et kui nad seda toitu ei söö, siis neil on vaba voli minna lähimasse poodi ja osta sealt endale kõhutäiteks seda, mida nad soovivad. Kas nad ostavad sealt porgandisalatit? Muidugi mitte. Saiakesed, krõpsud, jäätis on need, mis ostukorvi rändavad. Seega mu meelest on juba eos läbi kukkunud mõte, et koolitoiduga saab võidelda ülekaalulisuse vastu. Ei saa. Kumb siis on kahjulikum – kas tibake soola toidus või kartulikrõpsud lõunaks?
Nüüd jõuame me ühe suurima vaidluskohani. Mis see koolitoidu maksumus oligi? See on tekitanud palju diskussioone, noh et pole ses summas asi midagi, selle raha eest saaks teha täitsa head toitu. Mina kodus saangi, sest mulle ei kirjuta keegi ette, kas ma tohin lõunaks süüa viinereid või friikartuleid kui ma tahan. Aga koolitoit peab olema tervislik, kõik toidugrupid tuleb kätte saada, maitseaineid ei tohi kasutada ja jumal hoidku kui valikus oleks vanakooli viineri-jahukaste. Alles jääbki see, mida koolis pakutakse. Lapsevanemad pole kunagi rahul, sest lapsed lähevad koolist koju ja räägivad kui kohutavat “pläusti” neile pakutakse. Vanemad asuvad barrikaadidele olemata ise kunagi toitu proovinudki ja võtavad “ristisõjas” toidu vastu kaasa oma enda kunagised mälestused koolisööklast ning koolitoidust. Oli meilgi helgeid päevi, kui toit oli täitsa maitsev, kuid kustumatud mälestused plekknõudest, nõudepesukaltsust ja magustoidust nimega kaamelitatt saadavad mind siiani kui koolitoidule mõtlen. See oli 30 aastat tagasi, ma ei saa koolitoidust rääkides võtta kaasa noid ammuseid mälestusi.
Ma ise mõtlen, et kui tasuta koolitoit on nii kohutav ja pidevalt on selle üle diskussioonid, vaidlused, erimeelsused, siis tegelikult ei peaks see üldse tasuta ju olema. Kui lapsevanemad lisaksid omaosaluse, siis oleks toidumängumaa ju laiem? Ja miks mitte ei võiks siis ka lapsevanemad oma sõna sekka öelda, mis koolitoiduks olema peaks, olla võiks. Kas see peab olema ikka see üdini tervislik toit, mida lapsed ei söö või saaks pakkuda neile ka midagi, mida nad sööksid? Mõttekoht, kas pole.
Nii veider kui see ka pole, siis koolitoit kuidagi kohe leiab tee minu juurde. Olin oma Threadsi postituse noorte sõnavara kohta teele pannud, kaitsenud söögi välimust (kõik sõltub alati ka pildistamise nurgast, minust saab ka teha nii imeilusa kui imekoleda foto), kui sattusin juba järgmisel päeval sööma Padise kooli. Pean siinkohal ka ise ütlema, et kui mõlema koolitoidu valmistamise hind on 1,72 vms, siis vahe välimuses oli nagu öö ja päev. Näitasin Idale ka toitu ja ta oli jalamaid nõus Padisele kooli minema, sest magustoiduks oli seal lausa jäätis. Okei, ma liialdan, kuid jäätis magustoiduna tuli ka mulle endale üllatusena. Heas mõttes, st ma ei arva, et seal koolis iga päev jäätist pakutakse, aga reedeti või enne pühi, enne vaheaegasid, miks mitte. Samas olen ma kindel, et kui seda pakutaks meie koolis (suvaline näide), siis ikka leiduks keegi, kes ütleks, et appikene…suhkrud ju. On mis on, Padise kooli toit võttis jalad nõrgaks küll. Jube…jube maitsev (imeline eesti keel viskas teile praegu vimka, eksju) oli. Mina muidugi tundsin ka siin puudust soolast ja piprast, aga toit oli maitsev ja nägi ka hea välja.
See pani mind omakorda mõtlema ühele teisele teemale. Tehakse ju igasugu koolitusi, et jagada parimaid praktikaid, õppida üksteiselt. Igas valdkonnas. Aga miks mitte koolitoidu teemal. Koolikokkadele. Kui üks kokk suudab teha toidu, mis on maitsev ja visuaalselt ka kaunis, siis peaks seda suutma ka teine, st teda saab õpetada. Selle asemel, et maha teha ja aastast aastasse vinguda, tuleks leida lahendus, parimatelt õppida ja nii saaks kõik koolid pakkuda sama raha eest maitsvat toitu. Ütlen ausalt, kui ma prooviks teha nendest vahenditest, millega tädi Helju tegi gurmeetoitu, siis ma jääks jänni. Tema suutis teha restoraniväärilist toitu olematutest asjadest. Kahju, et ma tookord ei viitsinud temalt õppida. Aga koolikokad võiksid ja saavadki teineteiselt õppida. Võib olla nii muutuks siis tase ühtlasemaks? Hundid söönud ja lambad terved?
Nagu te Instagramist juba teate, siis käisin ma sel nädalal neljal päeval koolitoitu proovimas. Põhjus on olnud ikka see jutt, mida siit sealt kuuleb, et koolitoit on kohutav, kehv, ei kõlba süüa ning mind on alati see narratiiv natuke häirinud. Ma ei ütle, et kõik toidud on ühtmoodi head, kindlasti ongi kehvi päevi, absoluutselt ei arva, et lapsed peaksid kõike sööma, kuid alustame algusest. Kohe nii algusest, et lähme ajas tagasi julged 30 aastat ehk mu enda alg-ja põhikooli aega kui koolitoit ei olnud just piknik, magustoiduks pakuti “kaameliila” (mis üsna õõvastavast välimusest hoolimata maitses ju tegelikult hästi?) ning lauad lõhnasid märja pesukaltsu järgi.
Koledatest plekknõudest ja kurjast söögitädist, kes nägi välja nagu oleks 6 7 päeva järjest pidu pannud ning vihkab lapsi, ei hakka ma üldse rääkimagi. No ja siis veel õpetajad, kes sundisid taldrikud tühjaks sööma. Mitte proovima, vaid tühjaks sööma. Pole küll kooli mälestus, aga üks mu mälestusi lasteaiast on, et jäin mingist megaheast magustoidust ilma, sest keeldusin söömast ühepajatoitu ning kasvataja ütles, et ma ei tohi liikuda laua tagant enne kui toit on söödud. Ma närisin seda toitu nii kaua endale sisse, et magustoiduks polnud enam aega, sest “kõik juba magavad lõunaund ja sina ikka veel pole oma kaalikat ära söönud”.
Ma usun, et minuvanustel on kõikidel kooli- ja ka lasteaiatoiduga oma traumad, mida me kaasas kanname ja siis tulevad nüüd meie pesamunakesed koju, ütlevad, et toit ei kõlba kuhugi ning vanemad tõstavad lärmi, et krt, mis ajas me elame, et lastele pakutakse maitsetut plöga ja nii see teema kerib. Aina suuremaks ja suuremaks. Palun vabandust, kui teile tundub, et teen lastele liiga, aga minu arvates on lapsed täna ka päris korralikud s**apead kohati.* Nad teavad oma õigusi, nad on ülbed ja sotsiaalmeedia võimalused muudavad nad veelgi ülbemaks, iga asja ja kahjuks ka inimese üle on nii lihtne TikTokis “nalja” teha. See ärritab mind. Sest teate, mu meelest on okei mitte asju süüa, aga esiteks mulle meeldiks kui (kooli)toidule antakse võimalus ning teiseks mulle meeldiks kui TikToki postitamiste ajal lapsed/noored ka mõtleks, et toidu taga on pärisinimene ja päristunded. Mu meelest on juba õpetaja üks kõige stressirohkemaid ameteid, millest stressirohkem ja hullem on vist veel vaid koolikoka amet. See heit, mida igalt poolt tuleb, on jõhker ja talu siis iga päev seda kriitikat. Lastelt, lastevanematelt, meediast. Igalt poolt. Kriitikal ja kriitikal on ka vahe. Tagasiside on okei ja vajalik, aga seda kõike saab teha viisakalt.
Ja meelde tuleb jätta esiteks ka koolitoidu hind. 1,72. Palun tehke selle hinnaga toit, mis vastab kõikidele ettekirjutatud kriteeriumitele ja mida lapsed söövad. Jah, olen nõus, et kui nähakse, et lapsed ei söö, siis pole mõtet teha, aga sama hästi võib siis öelda, et ärge kirjutage ette, et toit peab sisaldama 6 7 % valku, 6 7 % süsivesikuid, 6 7 % proteiini…Paneme lauale lihtsalt salsakastme ja krõpsud. Ühesõnaga osa “probleemist” seisneb ju juba siin. Teine osa selles, et lapsed ongi kehvade toitumisharjumustega. Ida sööks peale sushi ja pokebowli vaid makarone ja ketšupit või kartuliputru ja hakklihakastet ning isegi kui on okei neid toite vahepeal teha, sh ka lihtsalt makarone ketšupiga, siis pole ju mõeldav, et see oleks toiduks iga päev. Kala ja kalasuppi lapsed ei söö. Miks siis on kalaneljapäev? Sest ette on nähtud ühel päeval nädalas kala. Asi pole selles, et kooli kalatoit on halb, vaid selles, et lapsed ei söö kala. Seda ei saa neile pahaks panna, ette heita, see on üsna tavaline. Kuigi kui ma nüüd mõtlen oma kooliaja kalaneljapäevale ning eilsele kalasupile Ida koolis, siis no ikka nii öö ja päev, et võimalik, et ma oleksin juba lapsena kala söönud kui kalasupp (ja see leivamääre!) oleks meie menüüs olnud. Ma kalaneljapäeval sõin toidu ära nina ja hinge kinni hoides, sest pidi sööma.
Dziisus. See postitus läheb nii pikaks heietuseks juba ja ma pole veel koolitoitudeni jõudnuki. Aga see päriselt on teema, mis mind nii mitmel tasandil kõnetab (häirib?), et ma ei saa sinna midagi parata.
Tulen korraks veel tagasi selle hinna juurde. Ma ei taha kuidagi öelda, et väikene eelarve õigustab kehva toitu. Mu vanatädi Helju oskas olematutest koostisosadest välja võluda võrratuid toite ja kui te olete minuvanune, siis te teate, et koostisosi polnudki saada. Ta oli loominguline, ta toit oli ilma liialdamata fantastiline ning kuna ta oli väga kokkuhoidlik, siis ta toitude maksumus oli ilmselt minimaalne. Ma tean, et väikese raha eest saab teha väga head toitu, ma olen ise natuke tädi Helju moodi ja oskan kohati mittemillestki midagi teha. Ise olen rahul, Marek on rahul, aga kas Ida sööb? Ei. Sest toit on näiteks lilla. Nagu alloleval pildil olev suvikõrvitsa- OA pajaroog, mille maitse oli I-M-E-L-I-N-E! Tomatipastaga oleks selle punakamaks saanud, aga kapis ei olnud. Nii ta lillaks jäi. Maksumus samas minimaalne, maitse maksimaalne. Vbla tuleb isegi 1,72 eur inimese kohta maksumus, kui maitseaineid ei arvesta;)
Seega ma tahan öelda, et natukene paneb toidu välimusele ja maitsele piirid ikkagi etteantud nõuded ja hind. Midagi pole parata.
Aga tuleme siis konkreetsetelt selle nädala koolitoitude juurde, muidu läheb see postitus mul siin lappama. Esmaspäev jäi mul kahjuks vahele, kuid teisipäeval olin ma platsis. Söögiks oli oa-veiselihasupp. Jah, esimese hooga kõik ehmatas mind. Ka supi lillakas välimus. Mis on omamoodi veider, sest sarnast suppi olen ma tööl käies kordi ja kordi söönud hotelli-buffeede lõunapakkumisena, maksnud selle eest 6,99 ja ma jäin mõtlema, et mis see esimene tõrge siis oli? Lõpuks mõtlesin välja. Nagu keegi ütles, siis me sööme silmadega ja see vastab tõele. Ma ei pea silmas siin toidu välimust, vaid seda, et mind nö ehmatas üksik GN supiga. Kuidagi see kangastus oma kooliaja plekknõudega ja oli lihtsalt kõle. Võib olla te olete aru saanud, et ma olen see “lilleoksake siin ja lilleoksake seal teeb kõik paremaks”- tüüp, aga ma saan ju aru, et koolisööklad ei saa välja näha nagu itaalia restoranid. Samas mis takistaks? Aga tagasi toidu juurde. Nagu te juba aru saate, siis ma olen oasuppi vabatahtlikult ka varem tellinud ja mind väga väga positiivselt üllatas selle supi hea maitse. See oli päriselt hea supp! Kuigi jah, ma saan aru, et see võib tunduda ekstreemne, sest kõik lihtsalt ei söö ube. Mina sain inspi nii palju, et lausa ostsin õhtul ka poest ube ja endale tegin eraldi ubade-kodujuustu- köögivilja salati toiduks.
Aa, magustoiduks oli jogurt müsliga, mis oli täiesti tavaline ja maitsev. Koolis siis, mitte kodus õhtusöögiks. Ma never ei viitsiks kodus veel magustoitu ka teha söögiks.
Kolmapäeval oli toiduks riisipada kana ja köögiviljadega ning röstitud (praetud?) rooskapsad. Lisandiks erinevad värsked salatid – peet, kaalikas, hapukapsas, midagi oli veel… garneeringu valikuks seemned, hakitud till ja sojakaste. See tundus mulle täiesti selline neutraalne ning tavaline kodutoit. Väidetavalt ka selle toidu välimus polnud apetiitne, kuid ma julgeks eriarvamusele jääda. Reaalselt kõige tavalisem toit. Võib olla lihtsalt igav, aga kindlasti mitte halb. Kindlasti mitte.
Neljapäev. Kalasupi päev. Kui te olete mu Instagrami jälginud, siis te teate juba, et see oli päev, kus ma päriselt toidule apoldeerisin. See kalamääre oli WOW ning koorene lõhesupp jällegi midagi sellist, mida ma ise pidevalt lõunaks olen tellinud. Maitsed olid minu jaoks täiesti paigas, imehea supp oli. Jäin pärast kokkadega hiljem rääkima ning nad ütlesid, et kahjuks läks pipart liiga palju ning saan aru, et see võis nii olla, aga mina söön tšillit ka nagu õuna, nii et mina selles osas sõna ei võta, kuigi saan ju aru, et täiskasvanu + tšilliarmastaja maitsemeel on midagi muud kui lapse oma. Samas ma eeldan, et see oli ühekordne apsakas ja tõstke käsi, kes MITTE KUNAGI ei ole kodus toitu ülesoolanud või ülepipardanud. Aga isegi kui supp võis olla siis liiga piprase järelmaitsega, siis sellest lõhe-toorjuustu määrdest oleks võinud end lõhki süüa.
Tarretise sõin ka ära ja kiitsin. SEST seal polnud sees marju ega tükke. Ma söön tarretisi hea meelega, aga mulle üldse ei meeldi tükid või marjad seal sees.
Reedele läksin ma vastu kõige skeptilisemalt. Ühepajatoit. Keri mammutpostituse algusesse tagasi, et aru saada minu tõrkest. See on üks toit, mida ma ei ole suutnud armastama õppida ning olen nõus lausega, et ma sööks ühepajatoitu küll kui seal sees poleks kaalikat, porgandit, kapsast. Käsi südamel, ühepajatoit on peale piima-juurviljasupi ainus toit, mida ma lapsena vihkasin ning ka täiskasvanuna on mul sellega oma “biif” (olnud). Mul on sellest toidust trauma. Sellele lisandus ekstratrauma kui ma 16aastaselt Norra kolides kogemata Norra rahvusrooga – fårikål’i solvasin ning see lõppes teesklemisega, et ma pole söönud midagi paremat kui keedulammas keedukapsaga. Meid kutsuti kellegi tähtsa juurde sööma ning ta tutvustas mulle ja Yukole, et õhtuks sööme just toda imeliku nimega Norra rahvustoitu, et see olla selline omamoodi. Muidugi pidin ma oma suu lahti tegema ja ütlema, et ma söön kõike, peaasi, et see pole keedulammas ja keedujuurikad/ühepajatoit. Aga mis on fårikål? Otsetõlkes lammas kapsas ehk lamba-kapsahautis. Mul oli nii piinlik. Ja too toit oligi nii halb (minu jaoks) nagu ma olin arvanud, aga et olukorda heastada, sõin ma selle hinge kinni hoides ära ning ütlesin, et vau, see oli ikka hoopis nii hea, et ma palun juurde. Ma pole kunagi nii palju vett joonud kui tookord. Too õhtu ei lähe mul kunagi meelest. Ma tean isegi kuupäeva. 31 August 1997. Aga seda mitte vaid keedulamba-trauma pärast. hetk hiljem vaatasime me kõik koos uudiseid. Printsess Diana oli autoavariis surma saanud.
Niisiis. Mul on juurviljahautistega oma traumad, kuigi kui te jälle natuke tagasi mõtlete, siis siin oli pilt lillast suvikõrvitsaroast. Jah, aastatega olen ma hakanud erinevaid juurviljahautisi ARMASTAMA, kuid mitte igal pool ei ole see mu esimene valik. Koolitoidu köögivilja-kalkuni hautises julgesin ma olla skeptiline. Aga damn it, 10/10st, üks parimaid ühepajatoite, mida ma söönud olen. Ja need ahjupeedid seal kõrval. Võrratu! Ja kindlasti inspo, mille üle Ida õnnelik ei ole, aga ma kavatsen palju rohkem ahjupeeti hakata sööma.
Selline see koolitoidunädal sai. Piltidelt näete välimust – öelge teie mulle, kas on õõvastav, kohutav, mittesöödav? Kes viitsib mu jäppamist kuulata, siis Instagramis leiate ka mu mõtted videopostituste näol. Mina olen igatahes väga tänulik, et selline võimalus vanematele antakse kaasa rääkimiseks. Sest alati on lihtne niisama kritiseerida, kuid tegelikult tuleks mõelda, kas see kriitika on ikkagi objektiivne. Võib-olla on seal kriitika taga pirtsakas sööja (siinkohal küsin ka, kas laulupeosupp on ka halb? Ida näiteks ei söö borši ja ütleks, et on kohutav toit kui talt küsida. Aga kas see vastus on adekvaatne ja selle põhjal saab järeldusi teha?) või siis võtame me kaasa hoiaku oma minevikust? Ja ikka natuke ma tahan öelda, et hoiakud algavad kodust.
Oot, aga kuidas mina saan seda öelda, kui minu enda laps ka ütleb, et koolitoit on kehv? Te ei kujuta ette kui palju vaeva me kodus näeme, et Ida sööks midagi peale sushi, krõpsude ja jäätise, aga ma ei arva ka, et last peab sundima sööma asju, mida ta ei taha, on see siis parasjagu hoiak, elustiil, eluviis või tõesti et ei maitse. Samas olen ma 100% seda meelt, et toidu proovimine peaks olema miinimumnõue, aga on okei, kui asjad ei maitse. Võtad oma toidu kaasa ja vsjoo, kuid mida ma kindlasti ei tolereeri on niisama koolitoidu halvustamine ja selle kallal ilkumine lihtsalt seepärast, et nii on äge või popp või vaja. Ja nii nagu mina ka kodus püüan päriselt Idale selgeks teha, et ta peab sööma ka muud kui burks ja pitsa, siis ma arvan, et iga vanem võiks kodus sama rääkida, et toitu ikkagi peaks austama. Toidutegijaid ka. Kindlasti on koolitoidu teema sügavam ja seal on palju tahke, aga mis oleks siis parem ja õigem lahendus? Vanemad maksaksid juurde, et lõunalaual oleks rohkem valikuid ja igale maitsele?
Mina olen nõus. Aga Sina?
Toonitan veelkord, et see ei ole koostöö, “koolitoidu propaganda”, keegi ei maksa mulle selle eest, ma ise maksin oma toidu eest iga päev 1,72 eurot, keegi ei küsinud mu arvamust, see on lihtsalt minu isiklik arvamus asjadest. Palju vaba aega, huvi ja nii ma seda võimalust kasutasin. Null muud kasu.
*See öeldud, tahan ma rõhutada, et tänapäeva noored on samas ka megaägedad, palju laiema maailmavaatega, huvituvad asjadest, nendega on tore koos aega veeta ning nendega koos saab ka päriselt nalja. Nii et ma ei ole kindlasti mitte lastevihkajast kibestunud keskealine mutt, mulle meeldivad lapsed, aga mulle ei meeldi teatud suhtumised ja hoiakud.
