Enne jõule käisime Kuldsete naistega pildistamas ja kiirel lõunal ning jõuludest rääkides üllatasin ma iseennast. Kui kõrvale jätta see klassikaline jõulumelanhoolia ning hala, mis käib minuga kaasa, ja millest paar postitust tagasi kirjutasin, siis minus puudus/puudub sel aastal stress. Kuigi põhjust ju on? Rohkem kui varasematel aastatel. Pole selgust, on lahtiseid küsimusi, aga ikka pole seda stressi. Või siis olen ma lihtsalt bipolaarne. Või lausa ikkagi kibestunud ja kade, aga ei tunnista endale? Noh see vana hea eluvale ja metspardi teema?

Sest, kuidas muidu seletada seda sarkasmi minu sees? Mind ei peaks sellised asjad häirima, aga kui nad silma jäävad ning häirivad ja ma tunnen, et pean neist kirjutama – mida sellest muud välja võiks lugeda? Esmalt jaurasin poodide avamisaegade üle, siis Teietamise üle ja kuna ma igavusest skrollisin ehk liiga palju Facebookis, siis lõpuks hakkasid häirima ettevõtete jõulutervitused. Klassikalised “häid jõule” + nunnu pilt on täiesti okeid, rohkem polegi vaja, nendes on piisav annus soojust sees. Aga kui on sellised pikemad aastat kokkuvõtvamad jõulutervitused, siis natuke hakkas häirima kui need olid AI-ga tehtud. Kusjuures, AI kasutamine pole minu arvates ammmu enam patt, aga kui siiralt mõjuma pidavate sõnade taga ei ole siirust, siis tuli sarkasm peale.