Minulikult alustan ma jälle kusagilt kaugemalt ja üldse mitte asjast. Ma ei tea, miks, aga üsna tihti, kui ütlen kellelegi, et olen hariduselt norra keele filoloog, üllatutakse selle peale ja tehakse suured silmad. Kas on raske uskuda, et ma olen ülikoolis käinud? Et olen filoloog? Või on see hoopis positiivne üllatus nii põneva eriala üle? Olen sellele päris palju mõelnud, aga eile, kui ühel projektikohtumisel käisin ja see jutuks tuli, sain vist lõpuks vastuse: see on positiivne üllatus põnevast erialast. Ja ausalt, kuidagi uhke tunne oli.

Kui siis õhtul kaasfiloloogidega “elu näitemängu” üle arutasime, sain ma veel korra aru, et kuigi me kõik oleme liikunud oma suunas, elab meis ikka sees see sisemine norra filoloog. See, kes pärast teatrikülastust ei pääse mõtlemast: kuidas tekst norra keeles kõlaks? Kas tunne oleks sama? Rohkem? Vähem? Need küsimused viivad meid otse tagasi ülikooliaega – panevad meenutama, arutama, vahel ka vaidlema. Me kõik tajume etendusi natuke erinevalt ja see ongi nii põnev: need nüansid, tõlgendused ja väiksed erimeelsused.

Jah, eilse “Näitemängu” osas jäime me eriarvamusele. See meeldib mulle kõige rohkem. Need analüüsid ja sõbralikud vaidlused, keskustelud, mis jätkuvad ühises messenger’i grupis ka veel järgmisel päeval. Mina ise olen selline lihtne – meeldib/ei meeldi tüüpi arvustaja, aga minu kursakaaslased oskavad palju rohkem ja palju sügavamale minna. Nii jagas keegi meie ühisesse gruppi katkendit Jon Fosse “Skodespelet’ist”, et ikkagi seal tekstis oli sees tunne, mida Theatrum ei suutnud edasi anda. Ma pidin nõustuma. Mitte selle Theatrumi osaga, selle kohta ütlen mina juba etteruttavalt, et mulle meeldis, aga tunde osas. Kui norrakeelsete tekstikatkete sees oli tunnet ehk rohkem, siis minu jaoks oli tunne ka eestikeelses tekstis (kui mõned minu kõrva jaoks kõlanud konarused välja arvata). Esimest korda Fosse tekst päriselt rääkis minuga, jõudis minuni, ma sain aru, miks ta on Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Selles tekstis oli sees mingi eriline tunne. Ma pole alati nii arvanud.

Minu esimene kogemus Jon Fossega on ülikooliajast kui me lugesime “Naustet” (Paadikuur). Käsi südamel, päris rumalaks ma end ei ole kunagi pidanud, aga kui siis kõik teised seda romaani kiitsid ja mina mitte midagi aru ei saanud ja ikka nägin väga vaeva, et üldse see läbi lugeda, tabas mind täielik impostor syndrome. Mida ma teen siin kursusel? Mis siis kui nüüd tulebki välja, et a olen tegelikult hoopis rumal? Mu järgmine kokkupuude Fossega oligi palju aastaid hiljem ka Theatrumis. “Ma olen tuul”, ikka koos kursakaaslastega. 2013.aastal olen ma seda esimest kokkupuudet kirjeldanud nii: Etendus algas. Lava läks valgeks. Laval seisid kaks paljaste jalgadega meest. Vaikus. Ja kõik. “Ja nii järgnevad 45 minutit,” kommenteerisid mu kursakaaslased. “Ja lõpus astub keegi paadist välja,” lisas keegi neist. Need, kes Fossega tuttavamad olid, naersid. Meie, Fossest veel puutumata, istusime vaikuses. Ma mäletan, et ma ei osanud midagi oodata, arvata, tõlkisin etendust vaadates teksti enda peas norra keelde ning peale etendust olin nagu puuga pähe saanud. Mis see oli? Millest see rääkis? Kas see meeldis mulle? Koju sõites jõudsin ma järeldusele, et siiski pigem meeldis, kuid minu sees oli ikka selline kõhklev tunne.

Seda tunnet ei olnud mul aga eile Theatrumist välja astudes. Ma ei tõlkinud teksti oma peas norra keelde, kui siis vaid paaris kohas jäin mõtlema, mis sõna Jon Fosse siin originaalis kasutas, sest eestikeelne tundus veidi kohmakas, aga ma nautisin seda etendust ja kui pärast üks meie erimeelsusi oli näitlejatöös – osa meist arvas, et Theatrumi etendusi vaadates jääb mulje nagu vaataks amatöönäitlejaid, siis mina isegi ei vaadanud seekord näitlejaid. Palun vabandust, ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt. Nad olid näitlejad, näitemängus, aga minu jaoks seekord ebaolulised. Mina kuulasin. Kuulasin vaikust. Neid pikemaid ja lühikesi pause. Ma kuulasin Fosset. Isegi kui hiljem norrakeelset teksti lugedes saan ma aru, et Fosse eesti keeles ei anna edasi seda päris õiget tunnet. Vahet ei ole, kes seda edasi esitab või tõlgib, asi ei ole selles, vaid keelte eripäras. Või samas, ega ma ju ei tea täpselt. Kui eesti keeles mõjusid dialoogid mitte nii voolavalt, vaid pigem rangete repliikidena, siis see võis ju olla taotluslik? Sest tegu oli näitemänguga. Ja näitemängu dialoogid ongi sellised.

Igatahes erinevalt 2013.aastast oskan ma täna öelda, et Fosse jääb iseendaks: keegi ootab, keegi loodab. Just nende teemadega Fosse mängibki. Ta lubab publikul naerda ootamise üle , selle üle, et keegi «võib-olla tuleb». Kuigi vormilt väga fosselik, hakkab näitemäng elama sootuks laiemas värvipaletis. Aga Fosse on samal ajal ikkagi Fosse. Pealtnäha lihtsa mängulisuse all väreleb tuttav eksistentsiaalne pingestatus. See aimus, et ootamine ei ole kunagi lihtsalt ootamine ja lootus ei ole kunagi ainult lootus.

Kai äärde kogunenud inimesed ootavad laeva, mida ei tule, aga nad ei või enne laevale astuda, kui nad on näinud näitemängu. Nii muutub “Näitemäng” eksistentsiaalseks komöödiaks, kus Fosse toob mängu suured küsimused. Kerges absurdses huumoris on olemas sügavam varjund. Kas nad ootavad surma? Või paradiisi? Või seda, et elu päriselt algaks? Pole sugugi kindel, et kõik pääsevad just sellele konkreetsele reisile, isegi kui neil on piletid. Kuid esimene näitleja kinnitab: mingil hetkel saab igaüks oma laevaga sõita. Tasapisi ilmneb, et näitemäng võib-olla ümbritseb kõiki kaile kogunenud tegelasi ja kestab kogu aeg ning ka repliigid võivad olla lihtsalt dramatugi poolt ette kirjutatud sõnad. Sellisel juhul ei saa enam vältida küsimust, kas meie maiset elu juhib mingil moel looja või ettemääratus. Me jõuame küsimuseni, kes on selle näitemängu lavastaja, kas kogu maailm on lava ja kas meie selles vaid näitlejad? Kui me ootame, et elu meie ees lahti rulluks, võib-olla leiame me iseendid hoopis elu laval? Kes on see tõeline dramaturg, kes kirjutab meie kõigi elu? «Kas kogu mu elu on kellegi teise poolt ette kirjutatud?» küsib üks tegelane lõpu poole. Kõigi segaduste keskel kerkib inimene esile hapra ja haavatavana.

Lõpp ei ole Fosse käekirja tundes eriliselt üllatav, kuid ometi on ta ilus, just sellepärast, et on nii sügavalt inimlik. Ja sellepärast, et publikul lastakse naerda kuni lõpukell heliseb viimast korda. Mina, mitte Jon Fosse kõige suurem fänn siiani, ütlen, et see etendus on kindlasti tema parim ja kui ta sellises stiilis jätkab, siis pole ka teine Nobeli preemia kaugel. Saate isegi aru, et mind tõesti seekord see etendus kõnetas kuidagi eriliselt. Isegi kui osad kursakaaslased jäid eriarvamusele, et Theatrum ei suutnud meile serveerida seda, mis “Skodespelet” tekstist välja pidi tulema ning näitlejad ning rollid ei läinud omavahel kokku ning miskit jäi puudu sõnumi kohale jõudmises. Mina pöördusin eile Fosse usku. Ma tahaksin seda raamatut nüüd tellida. Norrakeelset. Ja ma tahaksin uuesti “Ma olen tuul” etendust näha. Eesti keeles. Mulle tundub, et täna, 12 aastat hiljem, vaataksin ja mõistaksin ma seda hoopis teisiti.

Läks aega 25 aastat, et ma saaksin aru, millest ülikoolis räägiti. Kas võiks öelda, et hakkan siis lõpuks täiskasvanuks saama? Mõistma sügavamat kunsti? Saan jälle enda üle uhke olla, et millestki peale Netflixi aru saan? oeh, päriselt MINUL tuleb kananahk peale kui eilsele etendusele tagasi mõtlen. Hea mõttes. Minu jaoks Theatrum sai serveerimisega hakkama. Hästi.

Ja kui palju pakuvad need ühised teatrikülastused hiljem kui on vaja teha etenduse järelanalüüs. Igal sellisel koosviibimisel saan ma aru, et imposter või mitte, aga selle grupiga koos käimine annab kuidagi iga kord uue energia ja hingamise, sest nagu öeldud, iga üks meist on leidnud oma näitemängu, aga need teed ja lood on nii inspireerivad, et juba nendest võiks eraldi kirjutama jäädagi. Filoloogid on ikka ägedad. Sellega ei saa keegi “ikke enig” olla.** Meie enda (või kellegi teise meie jaoks kirjutatud) näitemäng on äge. Järgmiste näidenditeni.

*Kui “Näitemängu” vaatama lähete, siis ostke kindlasti ka kava. Seal on see Jon Fosse ja Lembit Petersoni omavahelised kirjavahetused ja see on väärtus omaette. Pax et bonum.

**Meenutasime, et juba ülikooli ajal üks meie kahjuks varalahkunud kursavend, oli alati loengutes “ikke enig med oss” (meiega mitte ühel arvamusel) ja nüüd siis omamoodi tema mälestuseks on see väljend kasutusel nendes järelanalüüsides.