Meil on kohe ukse ees 18. pulma-aastapäev. Täitsa sürreaalne kui mõtlema hakata, sest see teeb meist tõepoolest ka numbriliselt juba üsna vanad inimesed. Õnneks me ei näe vanad välja, eks? Aga sürreaalne selles mõttes, et kui ma olin noor(em), siis ma päriselt mõtlesin, et kuidas on võimalik ühe ja sama inimesega koos elada pikalt, sest mida sa päevad läbi ühe ja sama inimesega räägid.
Ei naera, aga no ei osanud 20-aastane mina mõelda, et igapäeva vestlused ei saa kunagi lõppeda, sest teemasid jagub kulunud teksadest kuni pesemata pottide ja pesu voltimiseni. Lisaks mõtlesin ma, et kas igav ei hakka. Siiani ei ole nagu hakanud. Täitsa okei on olla. Särtsu jagub.
Just eile läksin selle viimase lahutuse pressiteate peale sajaga kettasse, täpselt sel põhjusel millest kirjutad.
Et viimasel ajal on lahutamine ka nii imeliselt imeilus ja poliitkorrektne, et süda hakkab lugedes lausa läikima.
Miski uus trend vist.
Täpselt sama mõtlesin, et kui raske oleks lihtsalt öelda, nii on!
Ja milleks mingeid veksleid välja käia, tahan olen eksiga sõber, aga võimalik, et ei taha ka. Aeg annab arutust. See küll inimest mu arus kuidagi halvemaks ei tee, kui ta eksiga sõber olla ei taha.
Sõpradena lahku bla-bla, kuidagi kähku kohe uued kaaslased käevangus? Milleks siis komejanti etendada?
Pingback: Mul ei jää muud üle kui lahku minna | Eveliisi eluviis