Ida heitis eile mulle ette, et tal pole ikka veel kooliasjad ostetud ja kui päris aus olla, siis tegin ma selle peale suured silmad, sest ma ei saanud päris täpselt aru, mida me viiendasse klassi 1. septembriks igaks juhuks peaksime ette ostma. Jah, esimesse klassi minnes oli vaja tosse ja dresse ja guaššvärve ja mida iganes veel, aga praegu?

Mõned vihikud said ostetud. Mõned pastakad ja harilikud pliiatsid samuti. Uued vildikad on olemas. Uus koolikott on olemas. Erinevaid dresse ja tosse on suve jooksul kappidesse tulnud juurde mitmeid. Ainus, mis mulle pähe tuli, oli 1. septembri pidulikud riided, aga selgus, et valge pluusi ja musta seeliku osas võin ma jalga puhata, neid enam selga ei panda ja ausalt – ma ei viitsi ka enam vaielda. Nii palju kui aru sain, siis minnakse mingi musta kleidiga ja kuniks päris dressides ei minna, siis olen ma semi-rahul. Jääb rohkem närve ka alles kui ei nääguta, et minu arvates peaks/võiks olla nii või naa. Olgu siis nii nagu ise tahab.

Mulle ei ole haiglad kunagi meeldinud, need vist üldiselt on sellised kohad, mis meeldima ei kipu inimestele. Lapsepõlvest on mul meeles, et tädi Heljut sai erinevates haiglates palju külastatud ja mul on meeles, et seal tuli alati ollla hirmus vaiksed ning ma kartsin haiglaid – need pikad kõledad koridorid, lõhn, kolisevad liftid, vaikus, kõik tundusid nii kurjad ja tõsised, lisaks ju oli alati mure ja kurb, et tädi jälle haiglas oli. Hiljem nüüd seostub haigla ka vanaemaga ja kuigi tema lahkumisest on juba natuke aega möödas, siis ma ei ole veel ikka päriselt üle sellest saanud ja haigla seostub mulle kurbade mälestustega.

Kui vähegi võimalik, siis ma haiglaid ei külastaks ning kui vanaema ja tädi kõrvale jätta, siis isiklikult on mul see täitsa hästi õnnestunud. Kuni viimase ajani, mil ma naljaga pooleks olen olnud kiirabi ja EMO kuldklient. Ja kui nüüd mitte mõelda selle peale, et need pole olnud tervise mõttes meeldivad kogemused, siis muus osas on kõik olnud alati väga meeldiv. Juba esimesel EMO-sse sattumisel olin ma üllatunud kui positiivsed, sõbralikud ja hoolivad kõik on ning kui hea huumorisoonega. Ma ei tea, kas mul oli see lapsepõlvemälestus, et kõik on kurjad või olin ma oma arvamuse kujundanud kellegi teise vingumise või arvamuste põhjal. Igatahes ei ole mul olnud ühtegi negatiivset kogemust ning nagu öeldud, neid kogemusi mul viimase kuue kuu jooksul ikka on olnud. Siinkohal tahan ma etteruttavalt öelda, et ma nüüd kavatsen terveks hakata, sest meeldiv või mitte, haiglad jätkuvalt ei ole mu lemmikkohad ning see pikaleveninud spaa-puhkus oli piisav, et nüüd mõnda aega (nii 89-aasta vanuseni vähemalt) eemale hoida sealt.