Kooliasjad polegi ostetud?

Ida heitis eile mulle ette, et tal pole ikka veel kooliasjad ostetud ja kui päris aus olla, siis tegin ma selle peale suured silmad, sest ma ei saanud päris täpselt aru, mida me viiendasse klassi 1. septembriks igaks juhuks peaksime ette ostma. Jah, esimesse klassi minnes oli vaja tosse ja dresse ja guaššvärve ja mida iganes veel, aga praegu?

Mõned vihikud said ostetud. Mõned pastakad ja harilikud pliiatsid samuti. Uued vildikad on olemas. Uus koolikott on olemas. Erinevaid dresse ja tosse on suve jooksul kappidesse tulnud juurde mitmeid. Ainus, mis mulle pähe tuli, oli 1. septembri pidulikud riided, aga selgus, et valge pluusi ja musta seeliku osas võin ma jalga puhata, neid enam selga ei panda ja ausalt – ma ei viitsi ka enam vaielda. Nii palju kui aru sain, siis minnakse mingi musta kleidiga ja kuniks päris dressides ei minna, siis olen ma semi-rahul. Jääb rohkem närve ka alles kui ei nääguta, et minu arvates peaks/võiks olla nii või naa. Olgu siis nii nagu ise tahab.

Noh, teel trullakaks tagasi?

Samal ajal kui uksest ja akanast tuleb jätkuvalt sisse sisuloojaid, kes räägivad sellest, kuidas neid ÜLDSE ei huvita, millised nad välja näevad, millised on nende kehad ja kas nad on ülekaalulised, olen mina jätkuvalt teises leeris. St ma kindlasti mitte ei poolda ükskõik, millisel kujul bodyshamingut ning tõepoolest mul endal ei ole absoluutselt vahet, kuidas keegi teine välja näeb, küll aga on mul probleem iseendaga.

Jällegi, ma ei pea silmas seda, et peaks olema piitspeenike või megafit, sest olgem ausad selle nimel, et olla treenitud kehaga, ei tee ma absoluutselt mitte midagi, küll aga häirib mind see, et ma olen kaalus juurde võtnud ja ma näen seda peeglist ning see häirib mind.

Aitäh, PERH’i EMO ja kardioloogia II töötajad!

Mulle ei ole haiglad kunagi meeldinud, need vist üldiselt on sellised kohad, mis meeldima ei kipu inimestele. Lapsepõlvest on mul meeles, et tädi Heljut sai erinevates haiglates palju külastatud ja mul on meeles, et seal tuli alati ollla hirmus vaiksed ning ma kartsin haiglaid – need pikad kõledad koridorid, lõhn, kolisevad liftid, vaikus, kõik tundusid nii kurjad ja tõsised, lisaks ju oli alati mure ja kurb, et tädi jälle haiglas oli. Hiljem nüüd seostub haigla ka vanaemaga ja kuigi tema lahkumisest on juba natuke aega möödas, siis ma ei ole veel ikka päriselt üle sellest saanud ja haigla seostub mulle kurbade mälestustega.

Kui vähegi võimalik, siis ma haiglaid ei külastaks ning kui vanaema ja tädi kõrvale jätta, siis isiklikult on mul see täitsa hästi õnnestunud. Kuni viimase ajani, mil ma naljaga pooleks olen olnud kiirabi ja EMO kuldklient. Ja kui nüüd mitte mõelda selle peale, et need pole olnud tervise mõttes meeldivad kogemused, siis muus osas on kõik olnud alati väga meeldiv. Juba esimesel EMO-sse sattumisel olin ma üllatunud kui positiivsed, sõbralikud ja hoolivad kõik on ning kui hea huumorisoonega. Ma ei tea, kas mul oli see lapsepõlvemälestus, et kõik on kurjad või olin ma oma arvamuse kujundanud kellegi teise vingumise või arvamuste põhjal. Igatahes ei ole mul olnud ühtegi negatiivset kogemust ning nagu öeldud, neid kogemusi mul viimase kuue kuu jooksul ikka on olnud. Siinkohal tahan ma etteruttavalt öelda, et ma nüüd kavatsen terveks hakata, sest meeldiv või mitte, haiglad jätkuvalt ei ole mu lemmikkohad ning see pikaleveninud spaa-puhkus oli piisav, et nüüd mõnda aega (nii 89-aasta vanuseni vähemalt) eemale hoida sealt.

Ühe brändi kogukonna haip ja pettumus

Ma pean ausalt tunnistama, et olen üsna naiivne ja mingil põhjusel kipun inimestest arvama head. Tegelikult peaksin ma aastatega olnud õppinud, et tegelikult kipub olema nii, et mida naeratavam inimene, seda feigim ta olla võib. Ja nüüd pean ka ütlema, et kui siin ühe rõivabrändi ümber see skandaal lahvatas, siis esimese hooga olin ma toetav, sest mu meelest kiputakse alati kõiki mõnuga surnuks nokkima, mudaga loopima ja kui saab halvasti öelda, siis seda ka tehakse.

Seda enam, et ka mina vaatasin neile alt üles ning oleksin hea meelega soovinud kuuluda nende kogukonda. Ei, mitte suunamudijana, vaid pigem Eesti disaini toetajana, kes suurima hea meelega oleks kandnud nende brändi märgiga rõivad. Sest need tundusid eksklusiivsed ja nad olid osanud tekitada omamoodi FOMO, et kui sa ei kuulu meie hulka, siis sa ei ole keegi. Täna võtan ma oma naiivse toetuse tagasi ning räägin ka ausalt miks.

Elust enesest

Sattusin eelmisel nädalal rääkima ühe tuttavaga, kes jagas minuga oma lugu sellest, kuidas ta paar aastat tagasi tööst ilma jäi, sest julges ettevõtte omanikule rääkida, et tema otsene juht on ebapädev. Kahjuks selgus, et tegu oli sõpradega ja kaotajaks jäi selles vestluses minu tuttav.

Ei midagi uut siin maamuna peal, eksju? Arutasime ja rääkisime aina edasi ning mõtlesin, et jagan seda ka teiega, küll veidike üle võlli pannes, aga millega ma kahtlustan, et paljud meist võivad samastuda.

Haiglakroonikad: lõputuna tunduv spaapuhkus

Ütleme siis nii, et eilne särav olek ei aidanud. Selles mõttes, et mu enesetunne on tõesti hea, kõik näidud on normis, vererõhk on vahelduseks nii madal, et Marek võis mulle isegi Circle K-st kohvi tuua ja ma olin täiesti kindel, et täna saab mu spaa-puhkus läbi.

Seepärast oli mul päris hea meel kui hommikul kella kuuest juba jubedaks siblimiseks läks. Vereproovid, üks arst, teine arst, rohud, kompuuter-uuring… Kella kümneks oli mind igatepidi läbi puuritud ja nüüd jäi oodata vaid tulemusi. Siis saab koju!Päris sai.

Kas pooltõde on valetamine või hea turundus?

Üldiselt olen ma üldse seisukohal, et ausus ja läbipaistvus võiks olla väga olulised väärtushinnangud ning need on mulle endale südamelähedasemad kui enda haip, kuid mida vanemaks ma saan seda rohkem saan ma aru, et selline suhtumine on üsna naiivne. Selleks, et kuhugi jõuda peab sul olema hea toode/anne, kuid rohkem veel – hea turundus. Ausus ja heatahtlikus ning läbipaistvus on sellised omadused, mis on toredad, aga edasi ei pruugi viia.

Seega jah, mulle üldse ei meeldi pooltõed ja vassimine, mu meelest on see tibake madal ning veelgi hullem – piinlik, kui see pooltõde siis välja tuleb, aga teatud Eesti brändi skandaali valguses on mul ikkagi kaks arvamust.

Aplausi väärt “Aplaus”

Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.

Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.

Mis siis jälle juhtus?

Ausalt öeldes, olen ma endas pettunud, sest just nüüd kui ma olin olukorraga rahu teinud, leppinud ja lõpetanud enesehaletsuse, sest tõepoolest ma ju tean ennast, midagi uut ja põnevat tuleb täpselt siis kui õige aeg on, sattusin ma siia paganama haiglasse. Ja süüdistada ongi mul vaid iseennast, sest jaa, ma võin öelda, et pinge ja stress ja ärevus ja kõik muu, aga tegelikult olen ma selle kõige taga ju ise. Kes mul käskis nii intensiivselt hakata uuesti tööd otsima ja ringi jooksma? Mitte keegi peale mu enda. Normaalne inimene oleks aja maha võtnud ja vaadanud seda kui pikendatud puhkust, mille ajal endale selgeks teha, mida siis edasi teha oma siiski noore eluga.

Ja teada on fakt, et kui ise ei oska aega maha võtta, IKKA veel ei õpi juba juhtunud olukordadest, siis on vaja see mulle puust ja punaseks selgeks teha ning nii ma siis istungi nüüd vähemalt nädalavahetuse PERHis, seljas seksikas roheline kostüüm, küljes erinevad juhtmed ja jubinad.

Lähme sõpradena lahku

Meil on kohe ukse ees 18. pulma-aastapäev. Täitsa sürreaalne kui mõtlema hakata, sest see teeb meist tõepoolest ka numbriliselt juba üsna vanad inimesed. Õnneks me ei näe vanad välja, eks? Aga sürreaalne selles mõttes, et kui ma olin noor(em), siis ma päriselt mõtlesin, et kuidas on võimalik ühe ja sama inimesega koos elada pikalt, sest mida sa päevad läbi ühe ja sama inimesega räägid.

Ei naera, aga no ei osanud 20-aastane mina mõelda, et igapäeva vestlused ei saa kunagi lõppeda, sest teemasid jagub kulunud teksadest kuni pesemata pottide ja pesu voltimiseni. Lisaks mõtlesin ma, et kas igav ei hakka. Siiani ei ole nagu hakanud. Täitsa okei on olla. Särtsu jagub.