tervendamine

Psühholoogi juures. Nimetagem seda nii.

/ / 1 Comment

Ma pean ütlema, et kui kõrvale jätta ilmselgelt asjad, mis mind on kurvastanud ja pannud pettumust tundma, olen ma viimaste päevade jooksul kogenud nii palju positiivset, et juba on raske asjas midagi halba näha ning vimma pidada. Oli vaja, siis oli vaja. Mina näen oma vaatevinklit, teised enda vaatevinklit, kes ütleb, et minu nägemus asjadest on õige ja ma ise ei tee kellelegi hoopis liiga.

Võib-olla oligi vaja, et ma teeksin oma silmad lahti ja iseendasse uskuma hakkaksin uuesti, sest jumala eest, ma ei oleks osanud oodata sellist toetust ja nagu ma aru olen saanud, siis toetusest mul ongi tihti vajaka jäänud (mitte pere poolt, igaks juhuks mainin, nemad on alati olnud ja jäänud mu suurimateks toetajateks igas olukorras). Ma ei liialda, et sõnumite, sms-ide, meilide ja kõnede arv on olnud ulmeline (ja ma vabandan, et ma ei jõua kõikidele vastata).

Uuesti tervendaja juures

/ / 2 Comments

Kui te oleksite selle nädala alguses näinud mu paistes jalgu ja kui te oleksite näinud, millised need nägid välja peale seda kui olin tervendaja juurest tulnud, siis te ei kahtleks selles, kas tema juurest käimisest on kasu. Aga pole ka midagi kui te kahtlete, nagu öeldud, minu eesmärk ei ole kedagi ümber veenda, vaid jagada oma kogemust.

Loomulikult on oluline osa tervenemises ka sellel, et ma ise usun seda. Kui ma oleks skeptik, siis poleks sellest ilmselt kasu. Aga ma olen arenenud, avatuma meelega ja alati valmis proovima erinevaid asju lisaks tavameditsiinile, kui me räägime mu tervisest. Loomulikult pean ma siin silmas mõistlikke asju, mitte minegid mms-värke, eksju. Muide, ka üks mu sõbranna läheb tema juurde abi saama ning kui ta oli püüdnud välja mõelda, kes on see minevikust väga hea tuttav, kelle juures käin, siis seda inimest ei oleks ka tema osanud pakkuda. Inimesed muutuvad. Muutunud on tema ja muutunud olen mina.

Kas ravitsejalt saab abi või on ta nagu päkapikud, ennustajad ja Eesti majanduskasv, mida pole olemas?

/ Eveliis / 3 Comments

Ma ei tea, kas ravitseja on õige sõna, või tervendaja või on tegu lihtsalt inimesega, kes ravib teisi, aga sel polegi vahet, kuidas seda nimetada, mina ütlen ausalt, et olen nüüd kolm (või juba neli?) korda tema juures käinud ning kui mina abi saan, siis kõige olulisem on just see.

Nii nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis tegu pole mingi šamaanitrummiga paljajalu rohust seelikuga tantsijaga, kes vahepeal niisama kätega lehvitab (kuigi ma pean ka ütlema, et toon selle näite küll natuke naljaga, sest klišee, aga tegelikult ma ei alaväärista ka selliseid inimesi, igale oma). Mina usaldan seda inimest ja usun tema võimetesse.

Hääl minevikust ehk tervendaja juures

/ / 1 Comment

Mõned nädalad tagasi sattusin ma rääkima ühe vana tuttavaga. Facebookis ja Instagramis me ikka suhtleme mingil määral, kuid need on ikka pigem sellised kommentaar siin- laik seal suhtlused, mitte palju rohkem. Aga nii nagu ma usun, et pole olemas juhuseid, usun ma ka, et iga asi peab juhtuma omal ajal ja ju siis praegu oli õige aeg uuesti suhtlema hakata.

Esiteks on see suhtlus mulle andnud mingit omal moel uut positiivset energiat. Kuidagi natuke Satu-vaibi tuleb sisse ning samas ka seda tunnet, et appikene, peale nii pikki aastaid ma lähen ikka kellelegi korda ja olen oluline. Teiseks olen ma abi saanud oma tervisemuredega.