Võib-olla te nüüd ütlete, et ma olen kahepalgeline, sest alles eelmises postituses ma kirjutasin sellest, kuidas mulle käib ilgelt närvidele, et kõike peab vaid kiitma ja oma arvamust ei tohi avaldada kui arvamus pole positiivne ja siis kirjutan kohe järgmise postituse sellest, kuidas mulle käib närvidele negatiivne toon (sots)meedias.

Pealkirjad, mis lubavad kellegi kohta gossi, või millest võib järeldada, et seal tehakse keegi maha, müüvad. I get it. Ehk siis tegelikult võiks selle postituse siinkohal ka lõpetada, mis siin ikka jahuda, kuid siiski tahan ma oma arvamust avaldada. Brigitte Susanne Hunt, Gerli Padar ja Kelly Sildaru ei kuulu ka minu lemmikute hulka – neid absoluutselt inimestena isiklikult tundmata ei ole nad lihtsalt minu vaibiga, kuid natuke tundub mulle naeruväärne, kuidas mõnuga kirjutatakse neist negatiivsel toonil. Justkui parastades.