Ma pean päris ausalt ütlema, et ega tunne väga hea ei ole, kui ma olen end siit ja sealt mõõtnud, käinud mitu korda arsti juures, teades, et mu sõit kiirabiautoga algas sellest, et mu vererõhk oli tõusnud 200/110 peale, aga mingit ravi kui sellist mul ikka ei ole. Ma toimetan ja tegutsen niiöelda tunde pealt. Või mis tunde pealt. Ma toimetan laias laastus nii nagu midagi poleks olnudki, sest ka kuu aega hiljem ei ole mul ühtegi ravimit peale käsimüügist ostetud südametilkade.
Ma ootan kuniks öeldakse, mida me siis ravima hakkame. Ilma arstihariduseta ütleks ma, et kõrget vererõhku, aga mida ma ka tean. Tegelikult ei tahtnud ma esimese hooga üldse kiruda. Ma olen end tundunud pigem hästi ja eks endalgi kipub meelest minema, et midagi üldse juhtus.
Mulle pani arst selliste äkiliste rõhutõusude uuringuks külge monitori, mis mõõdab rõhku 24t, nii ülemist,alumist, kui ka pulssi; fikseerib selle diagrammina ja teeb kokkuvõtte. Ja mis selgus öö päevase kokkuvõtte piires oli rõhk täiesti normi piirides, üksikud tõusud pani ta puhtalt närvide ja ärevuse arvele. Ilmselt nii ongi, sest kui ma vähegi paanikasse või närvi lähen, on kohe rõhk üleval. Aga pärast seda uuringut olen ma vähemalt teadlik, et see ilmselt ei tapa. Aga ma võtan juba aastaid veresooni elastsena hoidvaid vererõhku reguleerivaid tablette, minimaalses koguses.
Mulle pandi ka see monitor ja ma kohe huviga ootan, et mis sealt tuleb