See ei olnud väga pikka aega tagasi kui ma hakkasin kellelegi rääkima,mida ma suvel tegin, ning ta vastas, et jajaa, ma tean, ma jälgin sind ja tean, millega sa tegeled. “Sul ei ole enam saladusi,” ütles ta ja keegi kolmas selles seltskonnas lisas, et no ta ju ei tahagi, et tal neid oleks. “Kõik teavad, mida ta teeb.”

Sinnapaika see vestlus jäi. Aga ma ei saanud seda mõnda aega oma peast ära. Ühtepidi, nagu ma alles ka kirjutasin, on nii megaäge kui inimesed mulle tänaval naeratavad justkui tunneks mind või siis päriselt jäävadki seisma ja ütlevad, et loevad mu blogi. Nagu päriselt keegi loeb ja huvitub ja jälgib ja elab kaasa! Ja ongi, sest mida saaks üks blogija veel soovida eks? Teisalt tekitas see minus hirmu.