Nii nagu lubatud, et blogis on sel aastal uued tuuled, siis räägime selle “suuseksi” loo ka ära. Ega see võib olla polegi nii naljakas nagu tol hetkel tundus, aga lubadus on lubadus. S**ajuttudega sai algust tehtud, tulgu siis see teine ka. Labane või mitte.
Mõnd aega tagasi istusime me Mareki sugulastega pika laua taga ja tähistasime ta hällipäeva. Jah, ma valisin selle sõna nimelt. Marek sai 50 ja tal on alati olnud mingi teema vananemisega (mitte et tal oleks põhjust, aga no tal on mingi värk sellega). Kui ma poleks unustanud, siis ma oleks talle Elmari raadiosse pannud ka õnnesoovid hällipäevaks. Õnneks/kahjuks ma unustasin. Pigem kahjuks, eks? Või oleks see nali ka tänapäeva kontekstis liigitunud “toksilise suhte” alla (vihjan tollele postitusele, mida ka FB-s mainisin, kus mees/naine tegid meelelahutuse eesmärkidel nalja ja kommenteerijad selle nalja toksiliseks ja “cringe’iks” nimetasid)?
Mul on ka vananemisega teema. Ja ükskõik kui väga ma oma meest/naist ei armastaks, jumaldaks (pane veel mitmeid positiivseid tegusõnu), siis kui ta mulle raadiosse õnnitlused paneks ja sinna juurde veel vanuse ütleks – no, ma ei tea. Keegi pole proovinud. Juba mu kolmekümnendal sünnipäeval oli number “the one which should not be mentioned”. Aga ma saan muidugi aru, et olen veidi paranoik selles küsimuses.
Siis te olete ühtekad, Marekil on ka kogu aeg, juba nii palju kui ma teda tunnen mingi vanuse teema. Et appike, nüüd ma kohe NII vana ja tahaks ise ka olla NII energiline nagu keegi, samas on ise nagu Duracelli jänes
jaa, mina 🙂
Ma sain viimati jälle 25.
Ma ei tea, miks Mari koguaeg peo ajal kõva häälega rõhutas 40, endast rääkis vist… Vanus on ainult number, ma usun, et minu oma on igavesti 25. Lihtne 🙂
Mari võib olla mängis mingit mängu, et võidab see, kes kõige suurema numbri ütleb:D Teinekord tuleb talle mängu reeglid selgeks teha ja öelda, et õige vastus on alati 25