Mulle tundub, et kellelegi ei tule üllatusena, et ma oskan finantsidega loominguliselt ümber käia. Ma lausa ütleks, et ma oskan mustkunsti teha oma rahaliste vahenditega. Sisse nagu tuleb teist, aga lähen kontole vaatama ja pole enam. Kadunud.

Mu ema ütleks siinkohal, et no ära siis kuluta ja/või tõmba kulusid koomale. Sellega on selline värk, et ma ei kulutagi. Päriselt, ma ei tee nalja. Ma jätan endast küll mulje, et ah ma ei tea üldse, mis värk on ja kogu aeg midagi unustan ära, aga tegelikkus on see, et mul on üsna hea ülevaade asjadest. Võib olla ma kohati lihtsalt valin pea liiva alla peitmise taktika, sest noh…

Ilmselt arusaadavatel põhjustel on mu sees viimased päevad olnud terve ports segaseid tundeid. Ja tegelikult ma alati vihkan end natukene kui eraelulistel teemadel end avan, sest mulle üldse ei meeldi need kaastundlikud või kahjurõõmsad pilgud ja kommentaarid, mis sellistel juhtudel kaasa tulevad. Justkui seisakski alasti kõikide ees ja laseks end siis kommenteerida igast küljest. Endale moraali lugeda.

Samas on hetki, kus selline paljaks kiskumine end minu enda jaoks vähemalt õigustab. Sest kui sees on nii paju erinevaid tundeid ja mõtteid, siis nende enda sees hoidmine on paganama raske. Ja ma ei ole ka see tüüp, kes sõbrannadega sellistel teemadel räägib. Mulle ei meeldi. Piinlik on. Veidral kombel sada korda rohkematele inimestele blogis kirjutamine on vähem piinlik. Kuigi piinlik on ikkagi.