Ilmselt arusaadavatel põhjustel on mu sees viimased päevad olnud terve ports segaseid tundeid. Ja tegelikult ma alati vihkan end natukene kui eraelulistel teemadel end avan, sest mulle üldse ei meeldi need kaastundlikud või kahjurõõmsad pilgud ja kommentaarid, mis sellistel juhtudel kaasa tulevad. Justkui seisakski alasti kõikide ees ja laseks end siis kommenteerida igast küljest. Endale moraali lugeda.

Samas on hetki, kus selline paljaks kiskumine end minu enda jaoks vähemalt õigustab. Sest kui sees on nii paju erinevaid tundeid ja mõtteid, siis nende enda sees hoidmine on paganama raske. Ja ma ei ole ka see tüüp, kes sõbrannadega sellistel teemadel räägib. Mulle ei meeldi. Piinlik on. Veidral kombel sada korda rohkematele inimestele blogis kirjutamine on vähem piinlik. Kuigi piinlik on ikkagi.