Kui hakkate seda artiklit lugema lootuses, et leiate siit põnevat klatši või teravaid arvamusi, siis võite selle lugemata jätta. Kui plaanisite samal põhjusel selle artikli osta, siis hoidsin teil just 1,50 eurot kokku.
See on artikkel, mida ma tegelikult olen juba 2018.aastal jaganud ja nüüd vanavanemate päeva valguses tuli see teema mulle uuesti meelde ning otsustasin oma mõtteid uuesti jagada. Olles ise lahutatud vanemate laps hakkasin ma mõtlema, kas lahutatud vanemate laps jääb alati number kaheks.
Jah,tegelikult see nii ongi. Mina oma nö.poolvennaga hakkasin läbi saama,kui olime ka täisealised. No supper hästi saame nüüd läbi. Nüüd,kui isa nn.uued lapsed on täisealised,saame me isaga ka väga hästi hakkama,samuti isa elukaaslasega.Minu lastele on ta väga hea vanaisa.
Aga väga palju olen näinud,kus uus elukaaslane ei salli seda nn.number 2. Seda on väga kurb vaadata.
Nii palju, kui mina olen erinevate terapeutide juures käinud, siis kinnitavad nad kõik nagu ühest suust, et suhe lapsega on kinni alati ja alati täiskasvanus.
Ja olgem ausad, tegelikult see nii ongi.
Eks lapsevanemad ole kärgperedes ka lõikes (sest egas eelmisest elust lapsed pole ka sugugi inglikesed), aga vaatamata kõigele tuleb otsa vaadata eelkõige oma vanema(te)le.