Lugu sellest, kuidas me Dexterist puhkasime

Esimese hooga tahtsin ma siia halama tulla, kuidas me Idaga kakleme ja kuidas mul kohati on nii jõud kui mõistus otsas selle kõige tegelemiseks, aga kuna nädalavahetus oli nii tore, siis täna pole see halamise päev. Pealegi tüli juba jõudis seekord lahenduse leida, emotsioonid jahtuda ning peale kodust eemalolekut on nii hea tagasi olla, et las need negatiivsed teemad ootavad.

Esiteks tahan ma öelda suur kniks ja kraaps Mariannele, kes vabatahtlikult tuli meie beebikoera hoidma. Ma küll emmelt kuulsin, et ta on samasugune puhtusearmastaja nagu tiim emme ja Marek ning Marek oli mures, et issand, kuidas sa lased tal siia tulla, ma ju ei jõudnud koristada, aga pühapäeval saatis Marianne mulle sõnumi -oli elus, ju siis ei surnud ära šoki kätte, et meie kodu Anthea Turneri valge kinda testi võidu vääriline pole. Seega veelkord – ma olen ülimalt tänulik. Nagu Saaremaal selgus, siis me ei vajagi enam puhkust lapsest, vaid koerast.

Leave a Reply