*Lugu ei ole erimeelsustest minu ja mu vanaema vahel, päisepilt on koos temaga, sest esindame erinevaid põlvkondi, ajastuid ja arusaamu.
Kuigi kuidagi ei tahaks end vanaks nimetada, siis paratamatult näen ma mingites asjades seda, et minu vaatevinkel noortega võrreldes on kohati üsna erinev. Ma olen sündinud ja kasvanud ajal kui olid teised arusaamad ning olgugi, et ma arvan, et ma olen oma maailmavaatelt üsna tolerantne ning kaasaegne, on ka minuga kaasa tulnud mingid väljendid, mida tänapäeval enam ei tohi öelda, mingid mõttemallid, mis on moodsas maailmas väärad. Näiteks ma mäletan kui ma justkui muuseas ütlesin, et “tahaks ka valge inimese kombel” (sisesta suvaline tegevus). Kui te arvate, et sellele ei järgnenud kriitikat, et kuidas ma niisuguseid väljendeid luban, kuni selleni, et olin padurassist, siis te eksite. Ma ei mõelnud selle väljendiga midagi, lihtsalt on üks selline väljend, mida ma üles kasvades olin kuulnud ning seetõttu ilmselt ka kasutan kasutasin. Peale seda kriitikat ei kasuta, sest noh ega ju ilusasti öeldud tõesti ei ole, kuid samas tundsin ikkagi, et natuke oli see norimine ja võimalus mulle ära panna.
Ma ütlesin kakskümmend aaastat tagasi tõlkekursusel “iga valge naine peab oskama …” Siiamaani mõtlen, mida kursakaaslased arvasid :-). Ja siis need nabapluusides paksmaod (jajah, väga ebakorrektne väljend), jumala eest, lasku käia. Aga ärgu kobisegu, kui ma julgen arvata, et a) pole ilus ja b) alates mingist hetkest pole ülekaalulisus enam esteetiline vaid tervise küsimus. Jällegi, oma tervis, ise teab, aga promoda ei ole vaja (stiilis: ole selline nagu oled, head inimest peabki palju olema jne). Muuseas, ma olen tahtnud ammu küsida, aga pole julgenud, aga võtan nüüd julguse kokku: MIks sa lased Idal nii palju tujutseda ja pirtsutada? Või sa tegelt ikka kutsud teda korrale ka, aga blogisse jõuab ainult üks pool?
Küsi aga julgelt, ma ei hammusta (vist):D
Tead, ausalt öeldes ma ei tea. Lihtne vastus on, et oleme ta ära hellitanud, aga samas nagu ei ole ka. Me nüüd oleme ikka hakanud karistama. St et ei peksa rihmaga loomulikult, kuid tegudel on tagajärjed. Näiteks lõppes tal alles sel nädalal kuuajaline sõbrannade küllakutsumise keeld. Nüüd olid sõbrad külas üks päev ja ka tekkis uus pirtsutamise moment, mille peale ütlesin, et tuleb uus keeld. Ehmatasin lapse(d) nii ära, et hommikul olid vabatahtlikult ise isegi voodid ära teinud.
Ma tegelikult olen pigem range ja Marek on ka minu paati tulnud, nii et me nüüd ikka tegeleme Ida kasvatamisega ka. Parem kaheksa aastat liiga hilja kui üldse mitte. Ehk siis tegelikult me kutsume teda päris palju korrale, aga ma ei tea kui õiged mu kasvatusmeetodid on – karistus see ja karistus too, ja ma ei taha sellest väga palju kirjutada. Meil on ka palju tülisid Ida tujukuse, pirtsutamise pärast, aga ma kuidagi ei taha nendest teemadest kirjutada, sest tegelikult on ta nii armas ja siiras ja tore ja leidlik ja empaatiline, et mulle tundub, et teen talle siis liiga kui sellest kirjutaks. Aga järgmisel hetkel on ta täielik manipulaator, nii et mõtlen, et aaaarggggghhhh….mida me ometi teinud oleme, et ta selline juurikas on kasvanud.
Nii kahju, et Su blogi enam lugeda ei saa, sest iga vaba euro saadan Ukraina toetuseks.
Ma mõistan seda. Ise teeks sama valiku.
Ja eks mul kohati on natuke kahju, et oma lugejatele liiga teen, et blogi tasuline on, aga ma tõesti tunnen end nii oma “blogikodus” palju kodusemalt ja vabamalt, sest tean, et iga mu sõna ei lähe lendu, seda ei saa valesti mõista ja julgen kirjutada ehk avameelsemaltki.